Haiglast koju saanud, andsid õmblused veel tugevalt tunda. Ma liikusin nagu tigu ja Villemiga vahetasin isegi söögilaua juures kohad ära, sest istuda sain ainult küljega ning siis oleksin ma vahtinud aknast välja. Isegi varbaküünte lõikamine nõudis suurt pingutust. Natuke rohkem kui nädal hiljem, suutsin nõnda ennast painutada, et küüned ära lõigata. Bella vajas ka ja vajab praegugi väga suurt hoolt ning kui siis poleks olnud kaks nädalat isapuhkusel, siis ma ei kujuta ettegi, kuidas hakkama oleksin saanud.
5 päevaselt läksime esimest korda maale. Asju oli meeletult, mis kaasa tuli võtta, Tunne oli jälle selline, et kolimine on käes. Ema ei tahtnud lasta mul veel autoga sõita ja tuli meile järele. Õnneks auto oli suure pakiruumiga ning mahtusime kõik ilusti peale. Maal veetsime terve pika nädalavahetuse. Selle aja jooksul jõudsime pisikesele nime panna.
Esmaspäeval tuli meile arst külla. Vaatas Bella üle ning kõik tundus korras olevat. Lõuna ajal käisime jalutamas ja kui koju jõudsime, andsin talle süüa. Seejärel istusime diivanile ning puhkasime. Ühel hetkel hakkas pisike aga väga kõvasti nutma, võiks lausa öelda, et röökima. Noored vanemad, nagu me oleme, ei saanud kohe aru, mis toimub. Arvasime, et äkki ta neelas midagi alla ja see jäi kurku kinni, kuid tegelikult sellist võimalust poleks saanud tekkida. Villem helistas kohe arstile. Arst jäi väga rahulikuks ning ütles, et need on gaasid. Meil ei jäänud muud üle, kui hoida last oma rinna vastas ning püüda teda rahustada. Ma ausalt öeldes ei mäleta, kui kaua see kestis. Olid need kümmekond minutit või kestis see tunde, aga ühel hetkel jäi pisike issi rinnal tuttu. Paar päeva saime rahulikult olla ning kui jälle maale sõitsime, seekord läksime oma autoga, hakkas kisa uuesti pihta. Mõtlesime, et ehk võõrustab. Kuid kisa kestis jälle tunde. Öösel saime õnneks rahulikult magada. Järgmisel päeval jälgisime Bellat nagu kullatükki, kuid õhtul sama jama. Siis võtsime juba interneti lahti ja leidsime, et pisike põeb koolikuid ehk gaasivalusid. Kõige hulle oli seal see, et valude pikkuseks loeti 2 nädalat kuni 3 kuuseks saamiseni. See teine õhtu, kui gaasid piinasid, oli mulle nii kurnav ning mõte, et seda iga õhtu kannatada, viis mu ikka endast päris välja. Ja nagu eelmises postituses mainisin, vaatasin ma oma menüü üle, sest õigem toitumine vähendab gaaside teket. Ptüi, ei taha ära sõnuda, rohkem pole meil neid olnud.
Sel ajal, kui veel last kandsin, tekkisid mulle venitusarmid, kuigi lootsin neist pääseda ning kasutasin veel kreemi, mis muudab naha elastsemaks. Kasu sellest paraku polnud, armid tekkisid. Eriti palju on vasaku jala peal, paremal jalal on ka ikka korralikult. Kõhule sain paar üksikut triipu mõlemale küljele, aga see pole nii hull. Loodetavasti muutuvad nad peagi heledamaks.
Mäletan veel seda, et ei tahtnud raseduse ajal väga palju juurde võtta, kuid isud võtsid võimust. Kõike, mida tahtsin, ajasin suust sisse. Esimesed 3,5 kilo tulid nii kiiresti, siis jäi juba kaal seisma. Aga kõht kasvas küll ülima kiirusega. Sugulased ikka mõtlesid, et äkki ootan kaksikuid. Ma isegi ei suudaks mõelda, kui esimese raseduse ajal oleks neid kohe kaks tükki saanud. Koolis suutsin ka oma rasedust päris pikalt varjata. Nad said alles siis teada, kui fb pildi panin ning seal mainisin, et pool on juba käidud. Üks kursaõde oli nii sillas, et tahtis kohe mu kõhtu katsuda. Päris huvitav kogemus. Mul on selline hea kursus, kus põhimõtteliselt kõik kokku hoiavad. Paar nädalat enne sünnituse tähtaega tegid nad mulle üllatuse ja tulid külla. Villem teadis seda kõike ning mulle ütles, et mingi Starmani kutt tuleb korraks läbi ja uurib midagi. Ma nagu loll ja uskusin kohe seda. Kursaõed tegid kingitusi ja Kaidi küpsetas isegi koogi. Nad on lihtsalt nii armsad. Praegu pole veel keegi peale Mari-Liisi ja Anneli pisikest näinud, aga vaikselt juba küsitakse, et millal külla võib tulla. Üsna pea peame oma 1 sünnipäeva ja eks siis hakatakse rohkem külas käima.
Bella naeratab päris tihti. Eriti meeldib talle, kui tõmmata näpuga otsaesiselt otse alla, niiet puudutada nina ja suur. Ja hull musi plika on, musid meeldivad talle ka nii väga. Haare on tal juba üpris tugev ja kaela püüab ka hoida, esmakordselt tegi ta seda u 2 nädalaselt. Samuti oleme me pisikest natukene hellitanud ning oma voodis magamine talle eriti ei meeldi, kuid nüüd juba harjutame teda ümber, et hiljem ei olekski nii, et magab ainult meie voodis. Samuti ei meeldi talle eriti, kui me istume. Pidevalt peab ringi liikuma, siis jääb ta rahulikumaks. Ning riiete vahetus oleks nagu piinakamber. Mitte kuidagi ei salli seda. Jube, kui palju võib ühelt pisikeselt õppida. Ta on veel kõige ausam meie seast. Kui talle miski ei meeldi, on kisa lahti ja kui meeldib, siis on nägu naerul. Oeh, kuidas vannitamine meile meeldib.
Hetkel jätan asja pooleli ja järgmises postituses üritan üles panna ka mõne pildi endast, enne ja pärast sünnitust. Samuti kirjutada Bella toimetustest ning üldse igapäevastest huvitavamatest sündmustest. :)
 |
| Kursaõdede kingitused |
 |
| Iga päev püüame pead aina rohkem hoida |
 |
| Issi tegi Bellaga trenni |
No comments:
Post a Comment