* „On parem valmistuda ja vaadata ette, kui vaadata pärast tagasi ja kahetseda.“ Jackie – Joyner Kersee
Jube, kui kiiresti see aeg läheb. Tunne on, nagu oleks alles eile sünnituslaual olnud, kuid nüüdseks on möödas juba terve üks pikk kuu. Selle ajaga oleme nii suureks kasvanud. Nagu vanaisa ütleb: "Täitsa inimese nägu juba."
Selle kuu ajaga oleme õppinud oma pead hoidma, keerame ühelt küljelt teisele, sööme ilusti, haarame tugevalt, kisame aina valjema häälega ja natuke isegi proovime roomata, aga künname peaga veel maad.
Minisünnipäeval käisime Anneliga ühel pikal jalutuskäigul ning pärast seda arsti juures. Oleme selle ühe kuuga päris palju kosunud. Kaal 4,63 kg (3,5) ja pikkus 53 cm (51). Arst kiitis meid, sest oleme nii tublid. Bella oli arsti juures nii rõõmus ja isegi jutustada püüdis ning kui arst ta kõhuli keeras, siis proovis edasi liikuda. Samuti kiideti Bella naba, sest see olevat nii ilus. Saime ka süsti ning siis hakkas Bella nutma, Kisa oli meeletu. Ja pärast ei julenud ta ühtegi piiksu teha, alles kodus mitu tundi hiljem. Vist kartis, et viime ta uuesti arstitädi juurde ning saab valusat süsti.
Ise olen trenniga alustanud. Alguses tasa ja targu, et uuest oma keha tunnetama hakata. Nii ootan, millal arsti juures saan käidud ning temalt loa, et võin uuesti jooksmas käimas hakata ning veel aktiivsemat trenni teha. Hetkel olen päris paljud harjutused välja jätnud, sest kardan end "lõhkuda". Samas olen lugenud, et kui tunda ennast hästi, siis võib juba paar nädalat pärast sünnitust trenni teha.
Tahaks veel endast midagi kirjutada, mis oleks ainult minuga seoses, kuid kui mõtlema hakata, siis kõik, mis ma teen, seostub Bellaga.
Saime sellise kiigu ja mis meile vahepeal väga meeldib ning tududa on seal ülimugav, aga kui tahetakse ikka jonnida, siis jonnitakse ka. :)
Magame ka mõnusalt.
No comments:
Post a Comment