Reedesel päeval, kui otsustasin Bellaga jalutama minna, oleksime peaaegu auto alla jäänud. See sündmus ehmatas tõsiselt. Nimelt kõndisime Tartus Ujula konsumi juurest Narva mäe poole. Seal samas on ringtee ning üks audi juht, nooremapoolne meesterahvas, kaotas ringil juhitavuse. Auto käis ühtpidi ja teistpidi. Mul endal oli ainult üks mõte peas: kas peaks jooksma? Seekord läks õnnelikult, autojuht suutis oma autot kontrollida ning meie saime rahulikult edasi jalutada.
Ega see polnud ainuke intsident see nädal. Nimelt sõitsime laupäeval 11 paiku hommikul maale ning umbes 20 km Tartust Jõgeva poole oli avarii. Kaks autot põllul, millest üks oli kummuli. Kiirabi veel kohale polnud jõudnud, kuid tuletõrje ja politsei olid seal.
Räägime siis vahepeal muud juttu ka, ehk siis minu suurimat mureallikat. Tegelikult on see praegusel ajal üsnagi levinud: kaal ja söök. Mäletan hästi, et lubasin kõigile suure suuga, et pärast sünnitust hakkan trenni tegema ja korralikult toituma. Ja, esimest neist ma teen, peaaegu iga päev, kuid see teine on ikka paras pähkel. Väga suureks mõjutajaks on reklaamid. Peaaegu iga reklaamipaus tuleb McDonaldsi reklaam, no loomulikult ajab isu peale. Kui palju ma olen Villemile peale käinud, et lähme nüüd sinna sööma, aga õnneks veel pole läinud. Teine suurem, väga suur mõjutaja on pood. Seal peab käima, kas tahad või ei. Ja kuidas meil seal kaup paigutatud on? Põhimõtteliselt iga teine riiul on maiustuste all ja letiääres on ka veel neid batoone. Šokolaadi ma süüa ei saa, see teeb pisikese närviliseks, see toit on minu menüüst eemaldatud. Kuid on ju veel küpsised, kommid, jäätised ja mida kõike veel. Kõige targem oleks neid mitte koju osta, aga nüüd on mul hea süüdistada meest, sest tema on paras maiasmokk. Siiski on mul päris hästi läinud. Rasedusega tuli juurde 12 ja läinud on 13 kg. Mina ei saaks tegelikult üldse kurta, aga siiski kurdan. Tuleb leida jälle see tugev motivatsioon, mis mul mõned aastad tagasi oli ning tuleb oma menüü korralikult üle vaadata.
Isabella on juba 6 nädalat ja natukene peale ning iga peaaegu iga nädalavahetus oleme me maal viibinud. Meil on seal ka kass, kes on 3 aastane, kuid kardab Bellat nagu vett. Nii kui pisike kisama pistab, on kass kadunud. Eriti naljakas on siis, kui viime lapse kassi juurde. Kass paneb kohe tagurpidi käigu sisse ja jookseb minema. Imelik, et ta lapsega veel harjunud pole, kuigi ise tahab tema vankris, voodis ja turvahällis magada. :)
Bella muutub iga päevaga aina armsamaks ^.^ . Juba ta häälitseb ning kui nägusid talle teha, siis püüab järgi teha. Eriti armas vaatepilt oli siis, kui issi tegi kassi häält ja pisike proovis seda jäljendada, aga tal ei tulnud välja ning siis natukene häbenes.
Sinised esmaspäevad on tõendatud. Millegi pärast just siis tekib mul masendus peale ja mõtlen kõike negatiivselt. Jõudsin esmaspäeva lõunal jalutamast ning kui tuppa jõudsin, tuju kohe langes. Peas käisid mõtted: öösel ja päeval olen ärkvel, lisaks pean koristama, õppima ja sada muud tegevust tegema. Millal ma seda kõike jõuan? Tahaks juuksurisse minna, aga isegi sinna pole aega minna. Oma elu nagu üldse polekski.
Õnneks jõuab päris kiiresti kätte teisipäev ja oleksin justkui uuesti sündinud. Missest, et olen peaaegu terve öö iga 2 tunni tagant ärganud, tunnen end positiivselt. Esmaspäevad lihtsalt tuleb üle elada, ja minu õnneks, neid on nädalas ainult üks.
Ühe nädalaga toimub nii palju sündmusi. Paraku, sel momendil, kui nad mul veel meeles on, siis pole aega kirjutada ning kui on aega, siis ei tule nad meelde, nagu praegu. Igatahes, kui kaaluvahet tegin, siis Bella kaal näitas juba 5,3 kg. Suur tüdruk mul,
Hetkel oleme jälle maal ja on seda vaba aega, et midagi kirjutada. Kool hakkab ka vaikselt otsi kokku tõmbama. Enamus aineid saab novembri keskpaigaks läbi ja siis veel eksamid. Seejärel kuni 1. veebruarin saan kodus Bellaga rahulikult puhata. Üldse see oktoobri kuu on olnud lausa õnnistus. Enamus päevad on soojad ja päikesepaistelised. Nagu ma olen oma sammudehull, et iga päev peab 10 000 täis tulema, siis need ma olen saavutanud v.a kolmel päeval hetke seisuga.
Käisin ise arsti juures ning kõik haavad on ilusti paranenud ja võin normaalse inimese elu elama hakata. Saun ja jooksmine ootavad. :)
Ega mul hetkel kiiruga siin midagi head meelde ei tulegi. Kui midagi meenub, siis tuleb kas väike lisapostitus või saab juba järgmise nädala blogist lugeda. :)
Päikest!
No comments:
Post a Comment