Minu 3672 g õnne sündis 12. septembril kell 3.41. Ultraheli järgi oli tähtaeg 29.08, kuid sellest ajast panime ilusti 2 nädalat üle. Ma usun, et pisike oleks veelgi kauem kõhus tahtnud viibida, kuid sünnitus kutsuti esile. Algselt läksime 10. septembril haiglasse, kuid sealt saadeti meid ilusti tagasi koju, sest haigla oli sünnitajaid täis ning minul kõik näitajad korras. Järgmiseks päevaks kutsuti meid tagasi. Kui jälle Maarjamõisa haiglasse jõudsime, siis üks ämmaemand ütles, et mind ei saa sisse võtta, sest haigla on täis. Õnneks oli seal lähedal arst, kes eelmisel päeval meid vastu võttis ning ütles, et mina tulen täna kindlasti haiglasse. Alguses võeti uriini- ja vereproov. Pärast ligi kahe tunnist ootamist sain palatisse. Seal tehti kohe KTG ehk kes veel ei tea, siis see mõõdab emaka tegevust ja lapse südamelööke. Kahjuks see masin midagi ei näidanud. Siis anti mega väike kogus pulbrit. 2 tundi hiljem pandi jälle KTG masin külge. Seekord oli emaka tegevus tugevam, kuid siiski mitte midagi märkimisväärset. Villem oli ka vahepeal koju puhkama läinud. 4 tundi pärast esimese pulbri võtmist, pidin teist korda seda võtma. 2 tundi hiljem jälle KTG, mis on veelgi tugevam. Vahepeal jõudis Villem ka tagasi minu juurde. Jõudsin vetsu minna ning hakkas verejooks. Alguses ehmatas see päris ära. Arst ütles, et emakakael hakkab avanema ning see on normaalne nähtus. Kolmandat korda mulle enam pulbrit ei antud, seega jäi meil ainult oodata, millal sünnitus pihta hakkab. Villem pidi kell 20 haiglast ära minema, kuid enne ütlesin talle veel, et helistan kas öösel või varahommikul talle. Haiglas veedetud aeg möödus aeglaselt ja igavalt. Tugevamad valud hakkasid pihta juba 19 aeg, alaselja lõi valusaks ning kõht tõmbus kõvaks. Oli reedene päev ning telekast tuli "Kariibi mere piraadid", sain seda veel mõnd aega vaadata. Kell 22 läksin oma palatisse tagasi ning proovisin uinuda. Kuid valud läksid tugevamaks. Käisin küsisin õhtuselt ämmaemandalt valuvaigistit. Sain paratcetamoli ning siis soovitati puhata. Jõudsin tagasi voodisse, kuid magada ma ei saanud, sest valud muudkui läksid tugevamaks ja tugevamaks. Mõtlesin, et kannatan ära, et enne hommikut nagunii sünnitama ei lähe, kuid lõpuks lihtsalt need valud panid oigama. Ning siis hakkasid veed voolama. Oli juba südaöö, mõned minutid siia-sinna. Ämmaemand tuli ja pani mulle KTG masina külge, aga kuna ma nii tugevalt siplesin seal voodis, sest valu oli välja kannatamatu, liikusid andurid pidevalt paigast ning masin näitas tihti 0. Lõpuks suutsin ennast ikka piisavalt kokku võtta, et andureid mitte ära liigutada. Siis oli juba tihedalt valulävi 100 juures. Ämmaemand läks ja uuris, kuidas sünnitusosakonnas ruume on. Pidin kella kaheni ootama, et sünnitustuppa saada. See aeg tundus lausa igavikuna ja valud muutusid aina tugevamaks. Lõpuks, kui sünnitustuppa sain, siis seal võtsid arstid kõike aeglaselt ja rahulikult. Võin öelda, et minu arst oli väga tore koos oma abilisega. Helistasin kohe Villemile ka ja üllatavalt kiiresti jõudis ta haiglasse minu kõrvale. Mulle räägiti, mis võimalusi valu vaigistamiseks on ning ma olin kohe kõigega nõus, sest valu oli tappev. Paraku emakas avanes nii kiiresti, et ükski valuvaigisti poleks jõudnud mulle mõjuma hakata ning seega sain ainult naerugaasi, mis ei aidanud tegelikult üldse. Kui emakakael oli täielikult avanenud, öeldi, et nüüd võib minna 1-2 tundi enne sünnituse algust, kuid mul tekkis päris kiiresti see pressimise tunne. Umbes 40 minutit hiljem oli laps mu rinnal. Tõsi ta on, et kõik need valud ununevad, kui laps su rinnale pannakse. Naljakas moment oli see, kui beebil oli pool pead juba väljas ning siis, sulpsti tagasi emme kõhtu, kuid järgmise pressimise ajal tuli ilusti välja. Meie pisike sündis 3.41, 12.09.2015, 51cm ja 3672 g õnne. Arst kiitis mind, et olin sünnitusel tubli. Ma ei tea, kui palju ma karjusin, enda meelest ikka parajalt, aga teised seda ei maininud, vahepeal tuli paar suuremat möiret. Sain endale ka pisikese ilulõikuse, umbes 2 cm nagu arst väitis. Seejärel jäeti meid puhkama ja uue pereliikmega tutvuma. Enne kella 6 viidi meid sünnitusjärgsesse palatisse. Seal veetsin ma 2,5 päeva. Lõpuks oli küll tunne, et lamatised on tekkinud. Õmblus andis tunda päris pikalt, istuda ja astuda oli raske ja valus. Esmaspäeval, kella 3 paiku saime lõpuks koju.
Kuidas meil vahepeal läinud on?
6 päeva hiljem läksime Puurmani valda pisikesele nime panema. Ametlikult on nüüd ta nimi Isabella Kaev.
Mis beebide põhitegevuseks ikka on: söömine, magamine, kakamine. Alguses oli ta päris rahulik laps, kuid nüüd on ta õppinud oma häält kasutama ja see pole üldse vaikne. Kolmel päeval oleme saanud kogeda ka gaasivalusid. Ausaltöeldes võttis see pisara silma. Laps lihtsalt karjub, on näost punane ja tunne, et hing jääb kinni, kuid sina ei saa midagi sinna parata, lihtsalt lapsele olemas olla ning hoida oma rinnal. Mõtlesime, et need gaasid on kindlasti mingist toiduainest, seega tegin oma menüüs korrektuure. Võtsin alguses välja puuviljad, kohvi, piimatooted, toore porgandi. Ja vaikselt hakkasin tagasi asju menüüsse tooma. Puuviljadest söön ainult banaani, ehkki see tegelikult pole puuvili, aga paljud peavad seda selleks, piimatooteid saan ka süüa, kohvi proovisin ka ja mitte mingit märki. Järelikult oli asi ikka toores porgandis, arst mainis ka, et aedviljad võivad gaase tekitada. Loomulikult on menüüst väljas ka suuremates koguses magus, rasvased toidud, gaasilised joogid.
Raseduse ajal võtsin juurde 12 kg, millest nüüd on alles mõnisada gramm ja päris pehme kõht.
Õmblused on ka niipalju paranenud, et kuuendal päeval sain juba autoga sõita ning 3 nädalat hiljem saan vaikselt kükke teha, aga mitte nii sügavaid kui tavaliselt. Ning enamasti võtan Bella endale sülle ja siis teen kükke. See meeldib talle väga, vaatab mulle otsa ja naeratab. Kui aga hakkame sääremarjadele trenni tegema, siis see talle niiväga ei meeldi ning nägu muutub virilaks.
Katsikutel on käinud ainult tädi pere, vanaema ja õde. Üldiselt oleme me veel kõigile tundmatud, seega lisan paar pilti ka. :)
Emme ja issi rõõmurull. Temaga on raske, temaga on rõõmu, ta on meile kõik, ta on meie armastuse vili.
No comments:
Post a Comment