Reedesel päeval, kui otsustasin Bellaga jalutama minna, oleksime peaaegu auto alla jäänud. See sündmus ehmatas tõsiselt. Nimelt kõndisime Tartus Ujula konsumi juurest Narva mäe poole. Seal samas on ringtee ning üks audi juht, nooremapoolne meesterahvas, kaotas ringil juhitavuse. Auto käis ühtpidi ja teistpidi. Mul endal oli ainult üks mõte peas: kas peaks jooksma? Seekord läks õnnelikult, autojuht suutis oma autot kontrollida ning meie saime rahulikult edasi jalutada.
Ega see polnud ainuke intsident see nädal. Nimelt sõitsime laupäeval 11 paiku hommikul maale ning umbes 20 km Tartust Jõgeva poole oli avarii. Kaks autot põllul, millest üks oli kummuli. Kiirabi veel kohale polnud jõudnud, kuid tuletõrje ja politsei olid seal.
Räägime siis vahepeal muud juttu ka, ehk siis minu suurimat mureallikat. Tegelikult on see praegusel ajal üsnagi levinud: kaal ja söök. Mäletan hästi, et lubasin kõigile suure suuga, et pärast sünnitust hakkan trenni tegema ja korralikult toituma. Ja, esimest neist ma teen, peaaegu iga päev, kuid see teine on ikka paras pähkel. Väga suureks mõjutajaks on reklaamid. Peaaegu iga reklaamipaus tuleb McDonaldsi reklaam, no loomulikult ajab isu peale. Kui palju ma olen Villemile peale käinud, et lähme nüüd sinna sööma, aga õnneks veel pole läinud. Teine suurem, väga suur mõjutaja on pood. Seal peab käima, kas tahad või ei. Ja kuidas meil seal kaup paigutatud on? Põhimõtteliselt iga teine riiul on maiustuste all ja letiääres on ka veel neid batoone. Šokolaadi ma süüa ei saa, see teeb pisikese närviliseks, see toit on minu menüüst eemaldatud. Kuid on ju veel küpsised, kommid, jäätised ja mida kõike veel. Kõige targem oleks neid mitte koju osta, aga nüüd on mul hea süüdistada meest, sest tema on paras maiasmokk. Siiski on mul päris hästi läinud. Rasedusega tuli juurde 12 ja läinud on 13 kg. Mina ei saaks tegelikult üldse kurta, aga siiski kurdan. Tuleb leida jälle see tugev motivatsioon, mis mul mõned aastad tagasi oli ning tuleb oma menüü korralikult üle vaadata.
Isabella on juba 6 nädalat ja natukene peale ning iga peaaegu iga nädalavahetus oleme me maal viibinud. Meil on seal ka kass, kes on 3 aastane, kuid kardab Bellat nagu vett. Nii kui pisike kisama pistab, on kass kadunud. Eriti naljakas on siis, kui viime lapse kassi juurde. Kass paneb kohe tagurpidi käigu sisse ja jookseb minema. Imelik, et ta lapsega veel harjunud pole, kuigi ise tahab tema vankris, voodis ja turvahällis magada. :)
Bella muutub iga päevaga aina armsamaks ^.^ . Juba ta häälitseb ning kui nägusid talle teha, siis püüab järgi teha. Eriti armas vaatepilt oli siis, kui issi tegi kassi häält ja pisike proovis seda jäljendada, aga tal ei tulnud välja ning siis natukene häbenes.
Sinised esmaspäevad on tõendatud. Millegi pärast just siis tekib mul masendus peale ja mõtlen kõike negatiivselt. Jõudsin esmaspäeva lõunal jalutamast ning kui tuppa jõudsin, tuju kohe langes. Peas käisid mõtted: öösel ja päeval olen ärkvel, lisaks pean koristama, õppima ja sada muud tegevust tegema. Millal ma seda kõike jõuan? Tahaks juuksurisse minna, aga isegi sinna pole aega minna. Oma elu nagu üldse polekski.
Õnneks jõuab päris kiiresti kätte teisipäev ja oleksin justkui uuesti sündinud. Missest, et olen peaaegu terve öö iga 2 tunni tagant ärganud, tunnen end positiivselt. Esmaspäevad lihtsalt tuleb üle elada, ja minu õnneks, neid on nädalas ainult üks.
Ühe nädalaga toimub nii palju sündmusi. Paraku, sel momendil, kui nad mul veel meeles on, siis pole aega kirjutada ning kui on aega, siis ei tule nad meelde, nagu praegu. Igatahes, kui kaaluvahet tegin, siis Bella kaal näitas juba 5,3 kg. Suur tüdruk mul,
Hetkel oleme jälle maal ja on seda vaba aega, et midagi kirjutada. Kool hakkab ka vaikselt otsi kokku tõmbama. Enamus aineid saab novembri keskpaigaks läbi ja siis veel eksamid. Seejärel kuni 1. veebruarin saan kodus Bellaga rahulikult puhata. Üldse see oktoobri kuu on olnud lausa õnnistus. Enamus päevad on soojad ja päikesepaistelised. Nagu ma olen oma sammudehull, et iga päev peab 10 000 täis tulema, siis need ma olen saavutanud v.a kolmel päeval hetke seisuga.
Käisin ise arsti juures ning kõik haavad on ilusti paranenud ja võin normaalse inimese elu elama hakata. Saun ja jooksmine ootavad. :)
Ega mul hetkel kiiruga siin midagi head meelde ei tulegi. Kui midagi meenub, siis tuleb kas väike lisapostitus või saab juba järgmise nädala blogist lugeda. :)
Päikest!
Friday, October 30, 2015
Thursday, October 22, 2015
1 kuu ja 10 päeva
Selleks, et tüdimust ei tekiks, siis hakkan nädalas ainult ühe korra postitust lisama. Võimalik, et vahel ka harvemini.
Bella kasvab iga päevaga. Iga päev liigutab ta rohkem, uudistab ümbruskonda, teeb kisa ja naeratab. Viimasel ajal naeratab üha tihedamini. Ja see nägu, kui ta naeratab, on nii armas, südame teeb soojaks.
Meie päevad mööduvad hetkel üksluiselt. Ikka sööme, magame, kakame, nii nagu lastel ikka kombeks. Iga päev käime lõunal jalutamas nii 2-3 tundi. Jalutuskäigu ajal Bella magab nii rahulikult ja endalgi on lausa hea puhata. Hetkel ilmad veel lubavad, on sügiseselt soe ja vihma hetkel pole veel sadanud. Loodus on ka nii kaunilt värvidesse mattunud.
Ka mul on vedanud. Laupäeval sain käia Puurmani rahvamaja avamispeol. Nägin üle pika aja sõpru ja tuttavaid. Kaua ma seal kahjuks olla ei saanud, sest pisike oli issiga kodus ning emme on ikkagi toiduandja. Ega ma eriti millestki ilma vist ei jäänudki. Mida aeg edasi, seda rohkem inimesed purju jäid. Mullegi pakuti juua. Üks arvas, et olen uuesti rase, kui vastu ei võtnud. Ja kui teine pakkus, siis Sass tõmbas topsi eest ja ütles: "Mida sa õige mõtled, ta peab lapsele veel süüa andma." :). Niipalju varem ma igatahes peolt ära läksin, et kui mina auto poole liikuma hakkasin siis minu tavaline tantsupartner just jõudis ning seega jäi ka tantsimata peol. Ega seal ruumi polnudki, inimesi oli rohkem kui rahvast.
Esmaspäeval käisime jälle pikal jalutuskäigul. Selle aja jooksul jõudis mind paar asja hämmastada. Esiteks nägin tee peal kellegi naisterahva mütsi ja selle kõrval vereloiku, samuti oli paar akent sealsamas lähedal sisse löödud. Järgmine situatsioon oli bussipeatuse juures, kus mingi mees istus ja lihtsalt karjus omaette ning vahepeal rääkis mõne sõna. Need inimesed, kes samuti bussi ootasid, hoidsid distantsi. Lisaks järgmises bussipeatuses oli üks vanem meesterahvas, kes ütles, et ei näe hästi ning saaksin talle öelda, millal buss tuleb. Loomulikult ütlesin talle seda. Tema samal ajal: "las ma palvetan lapse eest. On teil senti anda?" Jube, kuidas ma selliseid inimesi ei salli.
Ühel päeval tuli vanemas eas vene naisterahvas minu juurde. Naeratas ja küsis vene keeles: "Kui vana laps on? Kas on tüdruk kui poiss? Kas ta magab?" Ma arvan, et ta oleks veelgi küsimusi küsinud, aga ma hakkasin juba tuppa liikuma. Võtsin oma teadmised vene keeles kokku ja vastasin talle ilusti.
Kolmapäeval tegime Kätiga Skype kõne. Ja mis muud sealt tuli: Nii Villemi nägu. Kõik ütlevad seda, lausa ebaaus. :) Kalvi ütles ka laupäeval: Nagu isa suust kukkunud. Mari-Liis Bella esimesel elupäeval: Täitsa isa nägu. Järeldus sellest, et Bella on täiesti issi nägu. :)
Olen sellest ka veel aru saanud, et kui Bella peab vahepeal pudelist sööma, sest mind pole hetkel kodus, siis ükskõik kui palju aega sellest möödas on, peab ta kohe uuesti sööma, kui ma koju jõuan. Eks see ole üks tema viisidest kontrollida, kas emme on ikka olemas :).
Viimasel ajal on pisike ikka meeletult pikkust juurde visanud. Vähemalt minu arvates. Ja jutustama on ta hakanud. Kilosid on samuti juba 5 ning peale. Lapsed kasvavad ikka nii kiiresti. :)
Ühel päeval tuli vanemas eas vene naisterahvas minu juurde. Naeratas ja küsis vene keeles: "Kui vana laps on? Kas on tüdruk kui poiss? Kas ta magab?" Ma arvan, et ta oleks veelgi küsimusi küsinud, aga ma hakkasin juba tuppa liikuma. Võtsin oma teadmised vene keeles kokku ja vastasin talle ilusti.
Kolmapäeval tegime Kätiga Skype kõne. Ja mis muud sealt tuli: Nii Villemi nägu. Kõik ütlevad seda, lausa ebaaus. :) Kalvi ütles ka laupäeval: Nagu isa suust kukkunud. Mari-Liis Bella esimesel elupäeval: Täitsa isa nägu. Järeldus sellest, et Bella on täiesti issi nägu. :)
Olen sellest ka veel aru saanud, et kui Bella peab vahepeal pudelist sööma, sest mind pole hetkel kodus, siis ükskõik kui palju aega sellest möödas on, peab ta kohe uuesti sööma, kui ma koju jõuan. Eks see ole üks tema viisidest kontrollida, kas emme on ikka olemas :).
Viimasel ajal on pisike ikka meeletult pikkust juurde visanud. Vähemalt minu arvates. Ja jutustama on ta hakanud. Kilosid on samuti juba 5 ning peale. Lapsed kasvavad ikka nii kiiresti. :)
Saturday, October 17, 2015
17.10.2015
Päev hakkas küll kenasti. 17nda oktoobri kohta oli isegi õues päris soe. Käisime pilte tegemas Puurmani peal ja nautisime lihtsalt seda kena päeva. <3
Täna võtsin kätte ja tegin kapikoristust. Jube, kui palju kraami on aja jooksul kogunenud. Alustame kasvõi mu puslekoguga. Need karbid on nii suured, et võtsid põhimõtteliselt terve kapipealse ruumi enda alla. Panin siis kuulutuse üles, kes soovib soodsalt. Nüüd saan vähemalt mõnest lahti. Ja riided, neid on ka meeletult kogunenud. Nendest tegin ka pilti ja annaks lihtsalt ära. Kui keegi ei soovi, siis teen talvel annetuse ja viin kogumispunkti. Asju pole ka mõtet lihtsalt tolmu koguma jätta, kui leidub inimesi, kes neid tõesti vajavad. Otsisin välja ka oma teksapüksid, mis jäid juba ammu kapinurka seisma ning oma aega ootama. Paar paari oli selliseid, mis mulle ei läinud päris pikalt jalga ning oma üllatuseks tänaseks päevaks sobivad need mulle ilusti.
Maal olles on tunne, et nüüd on puhkus. Vähemalt päeva ajal, sest Bella on vanaemaga ning meie issiga saame puhata natukenegi. Täna on Puurmanis rahvamaja avamispidu ka. Villem lubas mul sinna minna ning natuke puhata. Kasutan seda võimalust, sest järgmist korda ei pruugi niipea veel tulla, ning olen paar tunnikest Bellast eemal. Küll nad issiga hakkama saavad. :)
Päikest sellesse ilusasse nädalavahetusse :)
Thursday, October 15, 2015
Mõtteid
Mul meenus kunagine postitus, mida lõustaraamatust lugesin. Seal üks tüdruk oli umbes vihalaadse kirja kirjutanud, et kuidas inimestel aega pole. "Nimelt üks inimene jõuab käia koolis, trennis, tööl ja tal jääb veel vaba aega üle, kuid lastega emmedel pole üldse aega midagi teha, kodud koristamata, ise kasimata jne." Nüüd võin ise küll öelda, et tõsi ta on. Minul on väike, 1 kuune laps ning tõesti, kodus tolmurullid jooksevad ringi, päris tihti pean ootama, et keegi last valvaks, kui ise pesema tahan minna või natukenegi oma aega nautida. Kõike seda võiks teha siis, kui laps magab, sest nii noorelt magavad nad ikka päris palju. Paraku sel momendil, kui avastad, et laps magab, avastad sa, et kraanikauss on nõusid täis, pesu on vaja pesta, õhtusöök valmistada või võiks need tolmurullid kokku pühkida. Ning kui heal juhul need tehtud saad, siis kuuled juba, et laps läliseb ja hakkab ärkama. Ja jälle, pesus on käimata ning isiklikult minul, on koolitööd unarusse jäänud. Tekib küsimus, et kus issi siis on, kas tema ei hoiagi last? Loomulikult hoiab, aga keegi peab meist tööl ka käima. Õhtuti muidugi annan lapse issile, las tegeleb temaga, sest mina olen päev läbi temaga koos olnud, söötnud ja mähkusid vahetanud, kisa kuulanud ning naeratust näinud. Nonii, siis võiksin oma õppimisi õhtul teha, aga no ikka, kui oled päev läbi rakkes olnud, siis õhtul tahaks ainult jalad seinale visata ning lihtsalt olla. Hetkel see päevakava ka lapse järgi seatud. Õhtul kell 9 juba mõtled, et oleks aeg voodisse minna. Heal juhul kella 10neks jõuabki sinna, kuid umbes kahe tunni pärast on jälle kisa kuulda, sest kellelgi on kõht tühjaks läinud.
Nendel päevadel, kui koolis käin, siis Bellal on hoidjaks vanaema või vanavanaema. Nendega on ta kui kullatükk. Ta kas magab või kui ei maga, siis naeratab ja tahab juttu rääkida. Ja kui mina koju jõuan ning hoidja ära läheb, siis natukest aega pisike on veel selline rõõmsameelne ja jutustab. Kui ta aga taipab, et hoidjat enam pole, hakkab emmet kiusama. Küll on vaja nutta, siis lutti suust välja ajada, siis pean veel temaga pidevalt ringi liikuma jne jne. Emme ja issiga ei pea nii kullatükk olema, nende elu tuleb ikka raskeks teha. :D
Veel lubasin raseduse ajal, et kui ära sünnitan, siis hakkan korralikult toituma ning treenima. Paraku see nii kerge polegi. Kui endal kõht vastu selgroogu on, siis pisike tahab tähelepanu ning söögitegemine lükkub jälle edasi. Sellepärast peab kodus kogu aeg olema midagi, mida on võimalik kohe põske pista. Ja kui õnnestubki midagi korralikku süüa, siis tuleb seda teha kiirustades, enam pole aega, et toitu nautida. Päris tihti jääb just lõunasöök vahele ning selle asemel näksin midagi. Tavaliselt Bella sööb 12-13 vahel, siis panen ta kähku riide ja lähme umbes 2-3 tunnisele jalutuskäigule, et ka tema värsket õhku saaks. Siis, kui maal oleme, on natuke kergem, sest seal paneme ta õue magama ja seal ta magab kohe mitu-mitu tundi ning meil on väheke puhkust. Avastasin veel, et kõrvits tekitab pisikesele gaase. Järgmine toit, mis menüüst väljas on :(.
Hetkel on selline väsimuse tunne ka peal. Juba üle kuu aja pole korralikult magada saanud. Nii kahju, et issidel rindasid pole ja ei saa lastele ise toitu anda. Mõnikord tahaks lihtsalt 8 tundi vähemalt jutti magada. Sellise elutempo ajal läheb aeg nii kiiresti ning varsti läheb ta juba oma toidu peale ning minul hakkab natukenegi kergem. Vähemalt niipalju oleme arenenud, et Bella magab oma voodis. :)
Nendel päevadel, kui koolis käin, siis Bellal on hoidjaks vanaema või vanavanaema. Nendega on ta kui kullatükk. Ta kas magab või kui ei maga, siis naeratab ja tahab juttu rääkida. Ja kui mina koju jõuan ning hoidja ära läheb, siis natukest aega pisike on veel selline rõõmsameelne ja jutustab. Kui ta aga taipab, et hoidjat enam pole, hakkab emmet kiusama. Küll on vaja nutta, siis lutti suust välja ajada, siis pean veel temaga pidevalt ringi liikuma jne jne. Emme ja issiga ei pea nii kullatükk olema, nende elu tuleb ikka raskeks teha. :D
Veel lubasin raseduse ajal, et kui ära sünnitan, siis hakkan korralikult toituma ning treenima. Paraku see nii kerge polegi. Kui endal kõht vastu selgroogu on, siis pisike tahab tähelepanu ning söögitegemine lükkub jälle edasi. Sellepärast peab kodus kogu aeg olema midagi, mida on võimalik kohe põske pista. Ja kui õnnestubki midagi korralikku süüa, siis tuleb seda teha kiirustades, enam pole aega, et toitu nautida. Päris tihti jääb just lõunasöök vahele ning selle asemel näksin midagi. Tavaliselt Bella sööb 12-13 vahel, siis panen ta kähku riide ja lähme umbes 2-3 tunnisele jalutuskäigule, et ka tema värsket õhku saaks. Siis, kui maal oleme, on natuke kergem, sest seal paneme ta õue magama ja seal ta magab kohe mitu-mitu tundi ning meil on väheke puhkust. Avastasin veel, et kõrvits tekitab pisikesele gaase. Järgmine toit, mis menüüst väljas on :(.
Hetkel on selline väsimuse tunne ka peal. Juba üle kuu aja pole korralikult magada saanud. Nii kahju, et issidel rindasid pole ja ei saa lastele ise toitu anda. Mõnikord tahaks lihtsalt 8 tundi vähemalt jutti magada. Sellise elutempo ajal läheb aeg nii kiiresti ning varsti läheb ta juba oma toidu peale ning minul hakkab natukenegi kergem. Vähemalt niipalju oleme arenenud, et Bella magab oma voodis. :)
Monday, October 12, 2015
Juba 1 kuune.
* „Kui me räägime pühendumisest, siis on kaks võimalust. Te kas olete pühendunud või ei ole pühendunud. Vahepealset seisundit ei ole olemas.“ Pat Riley
* „On parem valmistuda ja vaadata ette, kui vaadata pärast tagasi ja kahetseda.“ Jackie – Joyner Kersee
Jube, kui kiiresti see aeg läheb. Tunne on, nagu oleks alles eile sünnituslaual olnud, kuid nüüdseks on möödas juba terve üks pikk kuu. Selle ajaga oleme nii suureks kasvanud. Nagu vanaisa ütleb: "Täitsa inimese nägu juba."
Selle kuu ajaga oleme õppinud oma pead hoidma, keerame ühelt küljelt teisele, sööme ilusti, haarame tugevalt, kisame aina valjema häälega ja natuke isegi proovime roomata, aga künname peaga veel maad.
Minisünnipäeval käisime Anneliga ühel pikal jalutuskäigul ning pärast seda arsti juures. Oleme selle ühe kuuga päris palju kosunud. Kaal 4,63 kg (3,5) ja pikkus 53 cm (51). Arst kiitis meid, sest oleme nii tublid. Bella oli arsti juures nii rõõmus ja isegi jutustada püüdis ning kui arst ta kõhuli keeras, siis proovis edasi liikuda. Samuti kiideti Bella naba, sest see olevat nii ilus. Saime ka süsti ning siis hakkas Bella nutma, Kisa oli meeletu. Ja pärast ei julenud ta ühtegi piiksu teha, alles kodus mitu tundi hiljem. Vist kartis, et viime ta uuesti arstitädi juurde ning saab valusat süsti.
Ise olen trenniga alustanud. Alguses tasa ja targu, et uuest oma keha tunnetama hakata. Nii ootan, millal arsti juures saan käidud ning temalt loa, et võin uuesti jooksmas käimas hakata ning veel aktiivsemat trenni teha. Hetkel olen päris paljud harjutused välja jätnud, sest kardan end "lõhkuda". Samas olen lugenud, et kui tunda ennast hästi, siis võib juba paar nädalat pärast sünnitust trenni teha.
Tahaks veel endast midagi kirjutada, mis oleks ainult minuga seoses, kuid kui mõtlema hakata, siis kõik, mis ma teen, seostub Bellaga.
* „On parem valmistuda ja vaadata ette, kui vaadata pärast tagasi ja kahetseda.“ Jackie – Joyner Kersee
Jube, kui kiiresti see aeg läheb. Tunne on, nagu oleks alles eile sünnituslaual olnud, kuid nüüdseks on möödas juba terve üks pikk kuu. Selle ajaga oleme nii suureks kasvanud. Nagu vanaisa ütleb: "Täitsa inimese nägu juba."
Selle kuu ajaga oleme õppinud oma pead hoidma, keerame ühelt küljelt teisele, sööme ilusti, haarame tugevalt, kisame aina valjema häälega ja natuke isegi proovime roomata, aga künname peaga veel maad.
Minisünnipäeval käisime Anneliga ühel pikal jalutuskäigul ning pärast seda arsti juures. Oleme selle ühe kuuga päris palju kosunud. Kaal 4,63 kg (3,5) ja pikkus 53 cm (51). Arst kiitis meid, sest oleme nii tublid. Bella oli arsti juures nii rõõmus ja isegi jutustada püüdis ning kui arst ta kõhuli keeras, siis proovis edasi liikuda. Samuti kiideti Bella naba, sest see olevat nii ilus. Saime ka süsti ning siis hakkas Bella nutma, Kisa oli meeletu. Ja pärast ei julenud ta ühtegi piiksu teha, alles kodus mitu tundi hiljem. Vist kartis, et viime ta uuesti arstitädi juurde ning saab valusat süsti.
Ise olen trenniga alustanud. Alguses tasa ja targu, et uuest oma keha tunnetama hakata. Nii ootan, millal arsti juures saan käidud ning temalt loa, et võin uuesti jooksmas käimas hakata ning veel aktiivsemat trenni teha. Hetkel olen päris paljud harjutused välja jätnud, sest kardan end "lõhkuda". Samas olen lugenud, et kui tunda ennast hästi, siis võib juba paar nädalat pärast sünnitust trenni teha.
Tahaks veel endast midagi kirjutada, mis oleks ainult minuga seoses, kuid kui mõtlema hakata, siis kõik, mis ma teen, seostub Bellaga.
Saime sellise kiigu ja mis meile vahepeal väga meeldib ning tududa on seal ülimugav, aga kui tahetakse ikka jonnida, siis jonnitakse ka. :)
Magame ka mõnusalt.
Thursday, October 8, 2015
Bellast (1)
Bella sai endale elektrilise kiigu. Üleüldiselt talle meeldib seal. Kuid pärast 5+ minutit hakkab ta häält tegema. Eks ta on kiire taibuga ja on aru saanud, et me paneme ta sinna siis, kui ise tahame väikese puhkepausi teha. Sellist asja ei saa aga emmele-issile lubada.
Sama jant käib magamise kohta. Süles jääb magama nagu ingel ja niipea, kui tahad teda tema voodisse panna, on silmad lahti ning jonn järel. Võtad uuesti sülle, siis nagu võluväel pisike jälle magab. Oma voodiga pole ta siiani harjunud. Heal juhul 10neks minutiks saab ta sinna magama pandud. Lemmik koht on ikka emme-issi vahel suures voodis. See läheduse tunne on hetkel väga vajalik ning sellepärast laseme tal seal ka magada. Varsti hakkame pisikest sellest võõrutama.
Üha enam tuttavaid näevad Bellat. Ühel päeval sai Riinuga jalutamas käidud. Riin piilus vankrisse ja kohe: "Mulle meeldivad nüüd väikesed lapsed." Ja nagu ikka Bella kohta öeldakse: "Nii nunnu." Magades ongi pisikesed ühed nunnukesed. Lasin Riinul vankrit lükata, kuid ühel hetkel hakkas pisike nutma ja nuttis ikka omajagu. Lutti ta ka võtta ei tahtnud ja siis tuli kohe: "Emme, võta nüüd juhtimine üle." Niikaua need pisikesed armsad ja nunnud ongi. Kui hakkame häält tegema või on püksid täis, siis hops, laps tagasi emme-issi kätte.
Teisel päeval tulid Mari-Liis ja Anette külla. Eesmärk oli koolitööd ära teha ning samuti Bellat näha. Loomulikult Bella näitas, kui suur kisakõri ta on. Õnneks üsna pea võttis ta tuure alla, natukene uudistas ja seejärel jäi minu süles magama.
Hetkel oleme käinud iga päev päris pikkasid jalutuskäike tegemas. Nii 2-3,5 tundi jutti. Jalutamas talle meeldib käia. Ei jõua vankrissegi panna, kui ta juba magab. Enamus aja magab ilusti, kuid kui jalutuskäik ikka natuke liiga pikaks venib, siis vahepeal teeme häält ka. Enamasti oleme siiski tubli laps ja magame.
Oleme siin proovinud, kui tugevad ta jalalihased on. Paneme pisikese voodile kõhuli ja laseme tal ennast liigutada. Kord ajab pepu püsti, siis pea. Samuti proovib ta edasi liikuda, kuid kui jalgadega rahmeldama hakkab, siis samal ajal pead püsti ei jõua hoida. Samas, edasi ta ikka natuke liigub, jalad teevad tööd ja pea "künnab" pinda. :)
**
Ma ei tea, kuhu peaks risti tegema, aga Bella magas terve öö oma voodis. Sellist asja pole veel juhtunud. Endalgi oli suures voodis hea laiutada, ainult ühel hetkel tuli igatsuse tunne peale, et ei saa pisikest kaissu võtta. See-eest sõi ta kell 6 ja enam magama ei tahtnud jääda ning minu hommik algas siis.
Sama jant käib magamise kohta. Süles jääb magama nagu ingel ja niipea, kui tahad teda tema voodisse panna, on silmad lahti ning jonn järel. Võtad uuesti sülle, siis nagu võluväel pisike jälle magab. Oma voodiga pole ta siiani harjunud. Heal juhul 10neks minutiks saab ta sinna magama pandud. Lemmik koht on ikka emme-issi vahel suures voodis. See läheduse tunne on hetkel väga vajalik ning sellepärast laseme tal seal ka magada. Varsti hakkame pisikest sellest võõrutama.
Üha enam tuttavaid näevad Bellat. Ühel päeval sai Riinuga jalutamas käidud. Riin piilus vankrisse ja kohe: "Mulle meeldivad nüüd väikesed lapsed." Ja nagu ikka Bella kohta öeldakse: "Nii nunnu." Magades ongi pisikesed ühed nunnukesed. Lasin Riinul vankrit lükata, kuid ühel hetkel hakkas pisike nutma ja nuttis ikka omajagu. Lutti ta ka võtta ei tahtnud ja siis tuli kohe: "Emme, võta nüüd juhtimine üle." Niikaua need pisikesed armsad ja nunnud ongi. Kui hakkame häält tegema või on püksid täis, siis hops, laps tagasi emme-issi kätte.
Teisel päeval tulid Mari-Liis ja Anette külla. Eesmärk oli koolitööd ära teha ning samuti Bellat näha. Loomulikult Bella näitas, kui suur kisakõri ta on. Õnneks üsna pea võttis ta tuure alla, natukene uudistas ja seejärel jäi minu süles magama.
Hetkel oleme käinud iga päev päris pikkasid jalutuskäike tegemas. Nii 2-3,5 tundi jutti. Jalutamas talle meeldib käia. Ei jõua vankrissegi panna, kui ta juba magab. Enamus aja magab ilusti, kuid kui jalutuskäik ikka natuke liiga pikaks venib, siis vahepeal teeme häält ka. Enamasti oleme siiski tubli laps ja magame.
Oleme siin proovinud, kui tugevad ta jalalihased on. Paneme pisikese voodile kõhuli ja laseme tal ennast liigutada. Kord ajab pepu püsti, siis pea. Samuti proovib ta edasi liikuda, kuid kui jalgadega rahmeldama hakkab, siis samal ajal pead püsti ei jõua hoida. Samas, edasi ta ikka natuke liigub, jalad teevad tööd ja pea "künnab" pinda. :)
**
Ma ei tea, kuhu peaks risti tegema, aga Bella magas terve öö oma voodis. Sellist asja pole veel juhtunud. Endalgi oli suures voodis hea laiutada, ainult ühel hetkel tuli igatsuse tunne peale, et ei saa pisikest kaissu võtta. See-eest sõi ta kell 6 ja enam magama ei tahtnud jääda ning minu hommik algas siis.
 |
| 40+4 |
 |
| 4 nädalat hiljem |
Niipalju siis seekord :)
Monday, October 5, 2015
Mis kolme nädala jooksul toimunud on
Ma tean, et kordan nüüd ennast üpris palju, sest eelnevates postitustes on osati seda kõike kirjutatud. Kuid kordamine on tarkuse ema, nagu räägitakse.
Haiglast koju saanud, andsid õmblused veel tugevalt tunda. Ma liikusin nagu tigu ja Villemiga vahetasin isegi söögilaua juures kohad ära, sest istuda sain ainult küljega ning siis oleksin ma vahtinud aknast välja. Isegi varbaküünte lõikamine nõudis suurt pingutust. Natuke rohkem kui nädal hiljem, suutsin nõnda ennast painutada, et küüned ära lõigata. Bella vajas ka ja vajab praegugi väga suurt hoolt ning kui siis poleks olnud kaks nädalat isapuhkusel, siis ma ei kujuta ettegi, kuidas hakkama oleksin saanud.
5 päevaselt läksime esimest korda maale. Asju oli meeletult, mis kaasa tuli võtta, Tunne oli jälle selline, et kolimine on käes. Ema ei tahtnud lasta mul veel autoga sõita ja tuli meile järele. Õnneks auto oli suure pakiruumiga ning mahtusime kõik ilusti peale. Maal veetsime terve pika nädalavahetuse. Selle aja jooksul jõudsime pisikesele nime panna.
Esmaspäeval tuli meile arst külla. Vaatas Bella üle ning kõik tundus korras olevat. Lõuna ajal käisime jalutamas ja kui koju jõudsime, andsin talle süüa. Seejärel istusime diivanile ning puhkasime. Ühel hetkel hakkas pisike aga väga kõvasti nutma, võiks lausa öelda, et röökima. Noored vanemad, nagu me oleme, ei saanud kohe aru, mis toimub. Arvasime, et äkki ta neelas midagi alla ja see jäi kurku kinni, kuid tegelikult sellist võimalust poleks saanud tekkida. Villem helistas kohe arstile. Arst jäi väga rahulikuks ning ütles, et need on gaasid. Meil ei jäänud muud üle, kui hoida last oma rinna vastas ning püüda teda rahustada. Ma ausalt öeldes ei mäleta, kui kaua see kestis. Olid need kümmekond minutit või kestis see tunde, aga ühel hetkel jäi pisike issi rinnal tuttu. Paar päeva saime rahulikult olla ning kui jälle maale sõitsime, seekord läksime oma autoga, hakkas kisa uuesti pihta. Mõtlesime, et ehk võõrustab. Kuid kisa kestis jälle tunde. Öösel saime õnneks rahulikult magada. Järgmisel päeval jälgisime Bellat nagu kullatükki, kuid õhtul sama jama. Siis võtsime juba interneti lahti ja leidsime, et pisike põeb koolikuid ehk gaasivalusid. Kõige hulle oli seal see, et valude pikkuseks loeti 2 nädalat kuni 3 kuuseks saamiseni. See teine õhtu, kui gaasid piinasid, oli mulle nii kurnav ning mõte, et seda iga õhtu kannatada, viis mu ikka endast päris välja. Ja nagu eelmises postituses mainisin, vaatasin ma oma menüü üle, sest õigem toitumine vähendab gaaside teket. Ptüi, ei taha ära sõnuda, rohkem pole meil neid olnud.
Sel ajal, kui veel last kandsin, tekkisid mulle venitusarmid, kuigi lootsin neist pääseda ning kasutasin veel kreemi, mis muudab naha elastsemaks. Kasu sellest paraku polnud, armid tekkisid. Eriti palju on vasaku jala peal, paremal jalal on ka ikka korralikult. Kõhule sain paar üksikut triipu mõlemale küljele, aga see pole nii hull. Loodetavasti muutuvad nad peagi heledamaks.
Mäletan veel seda, et ei tahtnud raseduse ajal väga palju juurde võtta, kuid isud võtsid võimust. Kõike, mida tahtsin, ajasin suust sisse. Esimesed 3,5 kilo tulid nii kiiresti, siis jäi juba kaal seisma. Aga kõht kasvas küll ülima kiirusega. Sugulased ikka mõtlesid, et äkki ootan kaksikuid. Ma isegi ei suudaks mõelda, kui esimese raseduse ajal oleks neid kohe kaks tükki saanud. Koolis suutsin ka oma rasedust päris pikalt varjata. Nad said alles siis teada, kui fb pildi panin ning seal mainisin, et pool on juba käidud. Üks kursaõde oli nii sillas, et tahtis kohe mu kõhtu katsuda. Päris huvitav kogemus. Mul on selline hea kursus, kus põhimõtteliselt kõik kokku hoiavad. Paar nädalat enne sünnituse tähtaega tegid nad mulle üllatuse ja tulid külla. Villem teadis seda kõike ning mulle ütles, et mingi Starmani kutt tuleb korraks läbi ja uurib midagi. Ma nagu loll ja uskusin kohe seda. Kursaõed tegid kingitusi ja Kaidi küpsetas isegi koogi. Nad on lihtsalt nii armsad. Praegu pole veel keegi peale Mari-Liisi ja Anneli pisikest näinud, aga vaikselt juba küsitakse, et millal külla võib tulla. Üsna pea peame oma 1 sünnipäeva ja eks siis hakatakse rohkem külas käima.
Bella naeratab päris tihti. Eriti meeldib talle, kui tõmmata näpuga otsaesiselt otse alla, niiet puudutada nina ja suur. Ja hull musi plika on, musid meeldivad talle ka nii väga. Haare on tal juba üpris tugev ja kaela püüab ka hoida, esmakordselt tegi ta seda u 2 nädalaselt. Samuti oleme me pisikest natukene hellitanud ning oma voodis magamine talle eriti ei meeldi, kuid nüüd juba harjutame teda ümber, et hiljem ei olekski nii, et magab ainult meie voodis. Samuti ei meeldi talle eriti, kui me istume. Pidevalt peab ringi liikuma, siis jääb ta rahulikumaks. Ning riiete vahetus oleks nagu piinakamber. Mitte kuidagi ei salli seda. Jube, kui palju võib ühelt pisikeselt õppida. Ta on veel kõige ausam meie seast. Kui talle miski ei meeldi, on kisa lahti ja kui meeldib, siis on nägu naerul. Oeh, kuidas vannitamine meile meeldib.
Hetkel jätan asja pooleli ja järgmises postituses üritan üles panna ka mõne pildi endast, enne ja pärast sünnitust. Samuti kirjutada Bella toimetustest ning üldse igapäevastest huvitavamatest sündmustest. :)
Haiglast koju saanud, andsid õmblused veel tugevalt tunda. Ma liikusin nagu tigu ja Villemiga vahetasin isegi söögilaua juures kohad ära, sest istuda sain ainult küljega ning siis oleksin ma vahtinud aknast välja. Isegi varbaküünte lõikamine nõudis suurt pingutust. Natuke rohkem kui nädal hiljem, suutsin nõnda ennast painutada, et küüned ära lõigata. Bella vajas ka ja vajab praegugi väga suurt hoolt ning kui siis poleks olnud kaks nädalat isapuhkusel, siis ma ei kujuta ettegi, kuidas hakkama oleksin saanud.
5 päevaselt läksime esimest korda maale. Asju oli meeletult, mis kaasa tuli võtta, Tunne oli jälle selline, et kolimine on käes. Ema ei tahtnud lasta mul veel autoga sõita ja tuli meile järele. Õnneks auto oli suure pakiruumiga ning mahtusime kõik ilusti peale. Maal veetsime terve pika nädalavahetuse. Selle aja jooksul jõudsime pisikesele nime panna.
Esmaspäeval tuli meile arst külla. Vaatas Bella üle ning kõik tundus korras olevat. Lõuna ajal käisime jalutamas ja kui koju jõudsime, andsin talle süüa. Seejärel istusime diivanile ning puhkasime. Ühel hetkel hakkas pisike aga väga kõvasti nutma, võiks lausa öelda, et röökima. Noored vanemad, nagu me oleme, ei saanud kohe aru, mis toimub. Arvasime, et äkki ta neelas midagi alla ja see jäi kurku kinni, kuid tegelikult sellist võimalust poleks saanud tekkida. Villem helistas kohe arstile. Arst jäi väga rahulikuks ning ütles, et need on gaasid. Meil ei jäänud muud üle, kui hoida last oma rinna vastas ning püüda teda rahustada. Ma ausalt öeldes ei mäleta, kui kaua see kestis. Olid need kümmekond minutit või kestis see tunde, aga ühel hetkel jäi pisike issi rinnal tuttu. Paar päeva saime rahulikult olla ning kui jälle maale sõitsime, seekord läksime oma autoga, hakkas kisa uuesti pihta. Mõtlesime, et ehk võõrustab. Kuid kisa kestis jälle tunde. Öösel saime õnneks rahulikult magada. Järgmisel päeval jälgisime Bellat nagu kullatükki, kuid õhtul sama jama. Siis võtsime juba interneti lahti ja leidsime, et pisike põeb koolikuid ehk gaasivalusid. Kõige hulle oli seal see, et valude pikkuseks loeti 2 nädalat kuni 3 kuuseks saamiseni. See teine õhtu, kui gaasid piinasid, oli mulle nii kurnav ning mõte, et seda iga õhtu kannatada, viis mu ikka endast päris välja. Ja nagu eelmises postituses mainisin, vaatasin ma oma menüü üle, sest õigem toitumine vähendab gaaside teket. Ptüi, ei taha ära sõnuda, rohkem pole meil neid olnud.
Sel ajal, kui veel last kandsin, tekkisid mulle venitusarmid, kuigi lootsin neist pääseda ning kasutasin veel kreemi, mis muudab naha elastsemaks. Kasu sellest paraku polnud, armid tekkisid. Eriti palju on vasaku jala peal, paremal jalal on ka ikka korralikult. Kõhule sain paar üksikut triipu mõlemale küljele, aga see pole nii hull. Loodetavasti muutuvad nad peagi heledamaks.
Mäletan veel seda, et ei tahtnud raseduse ajal väga palju juurde võtta, kuid isud võtsid võimust. Kõike, mida tahtsin, ajasin suust sisse. Esimesed 3,5 kilo tulid nii kiiresti, siis jäi juba kaal seisma. Aga kõht kasvas küll ülima kiirusega. Sugulased ikka mõtlesid, et äkki ootan kaksikuid. Ma isegi ei suudaks mõelda, kui esimese raseduse ajal oleks neid kohe kaks tükki saanud. Koolis suutsin ka oma rasedust päris pikalt varjata. Nad said alles siis teada, kui fb pildi panin ning seal mainisin, et pool on juba käidud. Üks kursaõde oli nii sillas, et tahtis kohe mu kõhtu katsuda. Päris huvitav kogemus. Mul on selline hea kursus, kus põhimõtteliselt kõik kokku hoiavad. Paar nädalat enne sünnituse tähtaega tegid nad mulle üllatuse ja tulid külla. Villem teadis seda kõike ning mulle ütles, et mingi Starmani kutt tuleb korraks läbi ja uurib midagi. Ma nagu loll ja uskusin kohe seda. Kursaõed tegid kingitusi ja Kaidi küpsetas isegi koogi. Nad on lihtsalt nii armsad. Praegu pole veel keegi peale Mari-Liisi ja Anneli pisikest näinud, aga vaikselt juba küsitakse, et millal külla võib tulla. Üsna pea peame oma 1 sünnipäeva ja eks siis hakatakse rohkem külas käima.
Bella naeratab päris tihti. Eriti meeldib talle, kui tõmmata näpuga otsaesiselt otse alla, niiet puudutada nina ja suur. Ja hull musi plika on, musid meeldivad talle ka nii väga. Haare on tal juba üpris tugev ja kaela püüab ka hoida, esmakordselt tegi ta seda u 2 nädalaselt. Samuti oleme me pisikest natukene hellitanud ning oma voodis magamine talle eriti ei meeldi, kuid nüüd juba harjutame teda ümber, et hiljem ei olekski nii, et magab ainult meie voodis. Samuti ei meeldi talle eriti, kui me istume. Pidevalt peab ringi liikuma, siis jääb ta rahulikumaks. Ning riiete vahetus oleks nagu piinakamber. Mitte kuidagi ei salli seda. Jube, kui palju võib ühelt pisikeselt õppida. Ta on veel kõige ausam meie seast. Kui talle miski ei meeldi, on kisa lahti ja kui meeldib, siis on nägu naerul. Oeh, kuidas vannitamine meile meeldib.
Hetkel jätan asja pooleli ja järgmises postituses üritan üles panna ka mõne pildi endast, enne ja pärast sünnitust. Samuti kirjutada Bella toimetustest ning üldse igapäevastest huvitavamatest sündmustest. :)
 |
| Kursaõdede kingitused |
 |
| Iga päev püüame pead aina rohkem hoida |
 |
| Issi tegi Bellaga trenni |
Sunday, October 4, 2015
Alustame algusest
Alustame nüüd algusest. Olen siin blogis olnud väga anonüümne ning pole kellegi nime avalikustanud. Ja ma täitsa usun, et nii on päris raske midagi lugeda, kui ainult keegi tema või tema või hoopis tema midagi tegi. Seega teeme väikese uue alguse.
Minu 3672 g õnne sündis 12. septembril kell 3.41. Ultraheli järgi oli tähtaeg 29.08, kuid sellest ajast panime ilusti 2 nädalat üle. Ma usun, et pisike oleks veelgi kauem kõhus tahtnud viibida, kuid sünnitus kutsuti esile. Algselt läksime 10. septembril haiglasse, kuid sealt saadeti meid ilusti tagasi koju, sest haigla oli sünnitajaid täis ning minul kõik näitajad korras. Järgmiseks päevaks kutsuti meid tagasi. Kui jälle Maarjamõisa haiglasse jõudsime, siis üks ämmaemand ütles, et mind ei saa sisse võtta, sest haigla on täis. Õnneks oli seal lähedal arst, kes eelmisel päeval meid vastu võttis ning ütles, et mina tulen täna kindlasti haiglasse. Alguses võeti uriini- ja vereproov. Pärast ligi kahe tunnist ootamist sain palatisse. Seal tehti kohe KTG ehk kes veel ei tea, siis see mõõdab emaka tegevust ja lapse südamelööke. Kahjuks see masin midagi ei näidanud. Siis anti mega väike kogus pulbrit. 2 tundi hiljem pandi jälle KTG masin külge. Seekord oli emaka tegevus tugevam, kuid siiski mitte midagi märkimisväärset. Villem oli ka vahepeal koju puhkama läinud. 4 tundi pärast esimese pulbri võtmist, pidin teist korda seda võtma. 2 tundi hiljem jälle KTG, mis on veelgi tugevam. Vahepeal jõudis Villem ka tagasi minu juurde. Jõudsin vetsu minna ning hakkas verejooks. Alguses ehmatas see päris ära. Arst ütles, et emakakael hakkab avanema ning see on normaalne nähtus. Kolmandat korda mulle enam pulbrit ei antud, seega jäi meil ainult oodata, millal sünnitus pihta hakkab. Villem pidi kell 20 haiglast ära minema, kuid enne ütlesin talle veel, et helistan kas öösel või varahommikul talle. Haiglas veedetud aeg möödus aeglaselt ja igavalt. Tugevamad valud hakkasid pihta juba 19 aeg, alaselja lõi valusaks ning kõht tõmbus kõvaks. Oli reedene päev ning telekast tuli "Kariibi mere piraadid", sain seda veel mõnd aega vaadata. Kell 22 läksin oma palatisse tagasi ning proovisin uinuda. Kuid valud läksid tugevamaks. Käisin küsisin õhtuselt ämmaemandalt valuvaigistit. Sain paratcetamoli ning siis soovitati puhata. Jõudsin tagasi voodisse, kuid magada ma ei saanud, sest valud muudkui läksid tugevamaks ja tugevamaks. Mõtlesin, et kannatan ära, et enne hommikut nagunii sünnitama ei lähe, kuid lõpuks lihtsalt need valud panid oigama. Ning siis hakkasid veed voolama. Oli juba südaöö, mõned minutid siia-sinna. Ämmaemand tuli ja pani mulle KTG masina külge, aga kuna ma nii tugevalt siplesin seal voodis, sest valu oli välja kannatamatu, liikusid andurid pidevalt paigast ning masin näitas tihti 0. Lõpuks suutsin ennast ikka piisavalt kokku võtta, et andureid mitte ära liigutada. Siis oli juba tihedalt valulävi 100 juures. Ämmaemand läks ja uuris, kuidas sünnitusosakonnas ruume on. Pidin kella kaheni ootama, et sünnitustuppa saada. See aeg tundus lausa igavikuna ja valud muutusid aina tugevamaks. Lõpuks, kui sünnitustuppa sain, siis seal võtsid arstid kõike aeglaselt ja rahulikult. Võin öelda, et minu arst oli väga tore koos oma abilisega. Helistasin kohe Villemile ka ja üllatavalt kiiresti jõudis ta haiglasse minu kõrvale. Mulle räägiti, mis võimalusi valu vaigistamiseks on ning ma olin kohe kõigega nõus, sest valu oli tappev. Paraku emakas avanes nii kiiresti, et ükski valuvaigisti poleks jõudnud mulle mõjuma hakata ning seega sain ainult naerugaasi, mis ei aidanud tegelikult üldse. Kui emakakael oli täielikult avanenud, öeldi, et nüüd võib minna 1-2 tundi enne sünnituse algust, kuid mul tekkis päris kiiresti see pressimise tunne. Umbes 40 minutit hiljem oli laps mu rinnal. Tõsi ta on, et kõik need valud ununevad, kui laps su rinnale pannakse. Naljakas moment oli see, kui beebil oli pool pead juba väljas ning siis, sulpsti tagasi emme kõhtu, kuid järgmise pressimise ajal tuli ilusti välja. Meie pisike sündis 3.41, 12.09.2015, 51cm ja 3672 g õnne. Arst kiitis mind, et olin sünnitusel tubli. Ma ei tea, kui palju ma karjusin, enda meelest ikka parajalt, aga teised seda ei maininud, vahepeal tuli paar suuremat möiret. Sain endale ka pisikese ilulõikuse, umbes 2 cm nagu arst väitis. Seejärel jäeti meid puhkama ja uue pereliikmega tutvuma. Enne kella 6 viidi meid sünnitusjärgsesse palatisse. Seal veetsin ma 2,5 päeva. Lõpuks oli küll tunne, et lamatised on tekkinud. Õmblus andis tunda päris pikalt, istuda ja astuda oli raske ja valus. Esmaspäeval, kella 3 paiku saime lõpuks koju.
Kuidas meil vahepeal läinud on?
6 päeva hiljem läksime Puurmani valda pisikesele nime panema. Ametlikult on nüüd ta nimi Isabella Kaev.
Mis beebide põhitegevuseks ikka on: söömine, magamine, kakamine. Alguses oli ta päris rahulik laps, kuid nüüd on ta õppinud oma häält kasutama ja see pole üldse vaikne. Kolmel päeval oleme saanud kogeda ka gaasivalusid. Ausaltöeldes võttis see pisara silma. Laps lihtsalt karjub, on näost punane ja tunne, et hing jääb kinni, kuid sina ei saa midagi sinna parata, lihtsalt lapsele olemas olla ning hoida oma rinnal. Mõtlesime, et need gaasid on kindlasti mingist toiduainest, seega tegin oma menüüs korrektuure. Võtsin alguses välja puuviljad, kohvi, piimatooted, toore porgandi. Ja vaikselt hakkasin tagasi asju menüüsse tooma. Puuviljadest söön ainult banaani, ehkki see tegelikult pole puuvili, aga paljud peavad seda selleks, piimatooteid saan ka süüa, kohvi proovisin ka ja mitte mingit märki. Järelikult oli asi ikka toores porgandis, arst mainis ka, et aedviljad võivad gaase tekitada. Loomulikult on menüüst väljas ka suuremates koguses magus, rasvased toidud, gaasilised joogid.
Raseduse ajal võtsin juurde 12 kg, millest nüüd on alles mõnisada gramm ja päris pehme kõht.
Õmblused on ka niipalju paranenud, et kuuendal päeval sain juba autoga sõita ning 3 nädalat hiljem saan vaikselt kükke teha, aga mitte nii sügavaid kui tavaliselt. Ning enamasti võtan Bella endale sülle ja siis teen kükke. See meeldib talle väga, vaatab mulle otsa ja naeratab. Kui aga hakkame sääremarjadele trenni tegema, siis see talle niiväga ei meeldi ning nägu muutub virilaks.
Katsikutel on käinud ainult tädi pere, vanaema ja õde. Üldiselt oleme me veel kõigile tundmatud, seega lisan paar pilti ka. :)
Minu 3672 g õnne sündis 12. septembril kell 3.41. Ultraheli järgi oli tähtaeg 29.08, kuid sellest ajast panime ilusti 2 nädalat üle. Ma usun, et pisike oleks veelgi kauem kõhus tahtnud viibida, kuid sünnitus kutsuti esile. Algselt läksime 10. septembril haiglasse, kuid sealt saadeti meid ilusti tagasi koju, sest haigla oli sünnitajaid täis ning minul kõik näitajad korras. Järgmiseks päevaks kutsuti meid tagasi. Kui jälle Maarjamõisa haiglasse jõudsime, siis üks ämmaemand ütles, et mind ei saa sisse võtta, sest haigla on täis. Õnneks oli seal lähedal arst, kes eelmisel päeval meid vastu võttis ning ütles, et mina tulen täna kindlasti haiglasse. Alguses võeti uriini- ja vereproov. Pärast ligi kahe tunnist ootamist sain palatisse. Seal tehti kohe KTG ehk kes veel ei tea, siis see mõõdab emaka tegevust ja lapse südamelööke. Kahjuks see masin midagi ei näidanud. Siis anti mega väike kogus pulbrit. 2 tundi hiljem pandi jälle KTG masin külge. Seekord oli emaka tegevus tugevam, kuid siiski mitte midagi märkimisväärset. Villem oli ka vahepeal koju puhkama läinud. 4 tundi pärast esimese pulbri võtmist, pidin teist korda seda võtma. 2 tundi hiljem jälle KTG, mis on veelgi tugevam. Vahepeal jõudis Villem ka tagasi minu juurde. Jõudsin vetsu minna ning hakkas verejooks. Alguses ehmatas see päris ära. Arst ütles, et emakakael hakkab avanema ning see on normaalne nähtus. Kolmandat korda mulle enam pulbrit ei antud, seega jäi meil ainult oodata, millal sünnitus pihta hakkab. Villem pidi kell 20 haiglast ära minema, kuid enne ütlesin talle veel, et helistan kas öösel või varahommikul talle. Haiglas veedetud aeg möödus aeglaselt ja igavalt. Tugevamad valud hakkasid pihta juba 19 aeg, alaselja lõi valusaks ning kõht tõmbus kõvaks. Oli reedene päev ning telekast tuli "Kariibi mere piraadid", sain seda veel mõnd aega vaadata. Kell 22 läksin oma palatisse tagasi ning proovisin uinuda. Kuid valud läksid tugevamaks. Käisin küsisin õhtuselt ämmaemandalt valuvaigistit. Sain paratcetamoli ning siis soovitati puhata. Jõudsin tagasi voodisse, kuid magada ma ei saanud, sest valud muudkui läksid tugevamaks ja tugevamaks. Mõtlesin, et kannatan ära, et enne hommikut nagunii sünnitama ei lähe, kuid lõpuks lihtsalt need valud panid oigama. Ning siis hakkasid veed voolama. Oli juba südaöö, mõned minutid siia-sinna. Ämmaemand tuli ja pani mulle KTG masina külge, aga kuna ma nii tugevalt siplesin seal voodis, sest valu oli välja kannatamatu, liikusid andurid pidevalt paigast ning masin näitas tihti 0. Lõpuks suutsin ennast ikka piisavalt kokku võtta, et andureid mitte ära liigutada. Siis oli juba tihedalt valulävi 100 juures. Ämmaemand läks ja uuris, kuidas sünnitusosakonnas ruume on. Pidin kella kaheni ootama, et sünnitustuppa saada. See aeg tundus lausa igavikuna ja valud muutusid aina tugevamaks. Lõpuks, kui sünnitustuppa sain, siis seal võtsid arstid kõike aeglaselt ja rahulikult. Võin öelda, et minu arst oli väga tore koos oma abilisega. Helistasin kohe Villemile ka ja üllatavalt kiiresti jõudis ta haiglasse minu kõrvale. Mulle räägiti, mis võimalusi valu vaigistamiseks on ning ma olin kohe kõigega nõus, sest valu oli tappev. Paraku emakas avanes nii kiiresti, et ükski valuvaigisti poleks jõudnud mulle mõjuma hakata ning seega sain ainult naerugaasi, mis ei aidanud tegelikult üldse. Kui emakakael oli täielikult avanenud, öeldi, et nüüd võib minna 1-2 tundi enne sünnituse algust, kuid mul tekkis päris kiiresti see pressimise tunne. Umbes 40 minutit hiljem oli laps mu rinnal. Tõsi ta on, et kõik need valud ununevad, kui laps su rinnale pannakse. Naljakas moment oli see, kui beebil oli pool pead juba väljas ning siis, sulpsti tagasi emme kõhtu, kuid järgmise pressimise ajal tuli ilusti välja. Meie pisike sündis 3.41, 12.09.2015, 51cm ja 3672 g õnne. Arst kiitis mind, et olin sünnitusel tubli. Ma ei tea, kui palju ma karjusin, enda meelest ikka parajalt, aga teised seda ei maininud, vahepeal tuli paar suuremat möiret. Sain endale ka pisikese ilulõikuse, umbes 2 cm nagu arst väitis. Seejärel jäeti meid puhkama ja uue pereliikmega tutvuma. Enne kella 6 viidi meid sünnitusjärgsesse palatisse. Seal veetsin ma 2,5 päeva. Lõpuks oli küll tunne, et lamatised on tekkinud. Õmblus andis tunda päris pikalt, istuda ja astuda oli raske ja valus. Esmaspäeval, kella 3 paiku saime lõpuks koju.
Kuidas meil vahepeal läinud on?
6 päeva hiljem läksime Puurmani valda pisikesele nime panema. Ametlikult on nüüd ta nimi Isabella Kaev.
Mis beebide põhitegevuseks ikka on: söömine, magamine, kakamine. Alguses oli ta päris rahulik laps, kuid nüüd on ta õppinud oma häält kasutama ja see pole üldse vaikne. Kolmel päeval oleme saanud kogeda ka gaasivalusid. Ausaltöeldes võttis see pisara silma. Laps lihtsalt karjub, on näost punane ja tunne, et hing jääb kinni, kuid sina ei saa midagi sinna parata, lihtsalt lapsele olemas olla ning hoida oma rinnal. Mõtlesime, et need gaasid on kindlasti mingist toiduainest, seega tegin oma menüüs korrektuure. Võtsin alguses välja puuviljad, kohvi, piimatooted, toore porgandi. Ja vaikselt hakkasin tagasi asju menüüsse tooma. Puuviljadest söön ainult banaani, ehkki see tegelikult pole puuvili, aga paljud peavad seda selleks, piimatooteid saan ka süüa, kohvi proovisin ka ja mitte mingit märki. Järelikult oli asi ikka toores porgandis, arst mainis ka, et aedviljad võivad gaase tekitada. Loomulikult on menüüst väljas ka suuremates koguses magus, rasvased toidud, gaasilised joogid.
Raseduse ajal võtsin juurde 12 kg, millest nüüd on alles mõnisada gramm ja päris pehme kõht.
Õmblused on ka niipalju paranenud, et kuuendal päeval sain juba autoga sõita ning 3 nädalat hiljem saan vaikselt kükke teha, aga mitte nii sügavaid kui tavaliselt. Ning enamasti võtan Bella endale sülle ja siis teen kükke. See meeldib talle väga, vaatab mulle otsa ja naeratab. Kui aga hakkame sääremarjadele trenni tegema, siis see talle niiväga ei meeldi ning nägu muutub virilaks.
Katsikutel on käinud ainult tädi pere, vanaema ja õde. Üldiselt oleme me veel kõigile tundmatud, seega lisan paar pilti ka. :)
Emme ja issi rõõmurull. Temaga on raske, temaga on rõõmu, ta on meile kõik, ta on meie armastuse vili.
Saturday, October 3, 2015
Elu polegi pisikese kõrvalt nii kerge
Meie pisikesele ikka meeldib emme või issi süles olla. Nüüd läks issi tagasi tööle ja mina pean pipsuga kahekesi kodus olema. Muidu poleks vigagi, aga talle meeldib kogu aeg kaisus olla. Niipea, kui vaatan, et magab ja mõtlen ta tema voodisse viia, siis heal juhul 5-10 minutit magab seal. Kui ta aga saab aru, et polegi emmega koos, siis läheb kisa lahti. Eks ma võtan ta uuesti omale sülle ning seal ta uinub jube kiiresti.
See nädal on kooliga ka päris kiire. Majanduses kaks testi teha, sensoorikas küsimustele vastata ja peaks juba oma powerpointi ka tegema hakkama, sest tähtaeg kukub, lisaks veel filosoofia vahearvestus. Kõik on suuremahulised tööd. Pisike nõuab selle kõrvalt veel enamus tähelepanu ehk keskendumine on mul raskendatud. Ja ega need koolitööd eriti ei kutsu ka, kuid ära tuleb teha. Kõige suurem murekivi ongi filosoofia.
Üldiselt ongi nii, et kui midagi on vaja teha, siis alati leidub midagi muud, millega võiks tegeleda. Nagu näiteks praegu võiksin ma õppida, kuigi just panin majanduse testi kinni, siis kirjutan ma hoopis blogisse. Pisike jäi ka õnneks magama pärast suurt toidu väljutamist. Ise naeratas pärast seda, kui enamus tema mao sisust oli põrandale ja minu riietele lennanud. Tegin ta korda ära, mässisin fliispleedi sisse ja hopsti jäi magama.
Mõnel päeval on lihtsalt nii raske kuidagi rahu säilitada. Näiteks kolmapäeval tekkis mul piimapuudus ja pisike ainult tissi otsas rippuski. Hommikul kell 4 oli juba mul äratus ning pärast seda enam magama ei saanud. Kell 8 hakkas juba kool ning väsimus oli tappev. Pisike jäi seekord vanaemaga koju. Õnneks suutis ta ilma toiduta vastu pidada kella 10neni. Kuid päev läks samas taktis edasi. Jonn jonni otsa ning mina puhata ei saanud. Kella 9 õhtul olid mul närvid juba nii krussis, õnneks põnn jäi magama ning meie saime ka puhkama..kuni kella 11neni. Ja siis oli iga kolme tunni tagant äratus, et süüa saada. Ausaltöeldes on ikka päris raske pisikese kõrvalt veel koolis käia.
Neljapäeval sai kursaõega jalutamas käidud. Tegime ligi 3 tunnise jalutuskäigu, kuigi õues oli mega vali tuul. Pisike käitus õnneks rahulikult ja magas terve see aeg. Kuruselt on nüüd 2 inimest minu pisikest näinud.
Tänaseks päevaks oleme 3 nädalased ning iga päevaga muutub see kisa valjemaks. Praegu nõuab ta süüa iga 2 tunni tagant, vahel ka 1,5 tunni tagant. Tahaks teda õpetada 3 tunni tagant sööma, oleks endal ka rahulikum. Siis on tal veel selline halb komme, et kui emme ja issi jõuavad söögilaua taha istuda, hakkab kisa pihta. Nagu Murphi seadus. Mina siis pean kiiresti toidu sisse kugistama ning senikaua tegeleb issi väikese piigaga. Seejärel lähen võtan mina oma positsiooni sisse ja annan järjekordselt talle süüa. Väikestel on ikka hea elu: söö, maga, kaka ja muuda emme, issi elu natuke, või õigemini, päris palju, raskemaks.
Üks kõik, kui palju ta ka ei jonniks, ikka armastan ma teda üle kõige. :)
See nädal on kooliga ka päris kiire. Majanduses kaks testi teha, sensoorikas küsimustele vastata ja peaks juba oma powerpointi ka tegema hakkama, sest tähtaeg kukub, lisaks veel filosoofia vahearvestus. Kõik on suuremahulised tööd. Pisike nõuab selle kõrvalt veel enamus tähelepanu ehk keskendumine on mul raskendatud. Ja ega need koolitööd eriti ei kutsu ka, kuid ära tuleb teha. Kõige suurem murekivi ongi filosoofia.
Üldiselt ongi nii, et kui midagi on vaja teha, siis alati leidub midagi muud, millega võiks tegeleda. Nagu näiteks praegu võiksin ma õppida, kuigi just panin majanduse testi kinni, siis kirjutan ma hoopis blogisse. Pisike jäi ka õnneks magama pärast suurt toidu väljutamist. Ise naeratas pärast seda, kui enamus tema mao sisust oli põrandale ja minu riietele lennanud. Tegin ta korda ära, mässisin fliispleedi sisse ja hopsti jäi magama.
Mõnel päeval on lihtsalt nii raske kuidagi rahu säilitada. Näiteks kolmapäeval tekkis mul piimapuudus ja pisike ainult tissi otsas rippuski. Hommikul kell 4 oli juba mul äratus ning pärast seda enam magama ei saanud. Kell 8 hakkas juba kool ning väsimus oli tappev. Pisike jäi seekord vanaemaga koju. Õnneks suutis ta ilma toiduta vastu pidada kella 10neni. Kuid päev läks samas taktis edasi. Jonn jonni otsa ning mina puhata ei saanud. Kella 9 õhtul olid mul närvid juba nii krussis, õnneks põnn jäi magama ning meie saime ka puhkama..kuni kella 11neni. Ja siis oli iga kolme tunni tagant äratus, et süüa saada. Ausaltöeldes on ikka päris raske pisikese kõrvalt veel koolis käia.
Neljapäeval sai kursaõega jalutamas käidud. Tegime ligi 3 tunnise jalutuskäigu, kuigi õues oli mega vali tuul. Pisike käitus õnneks rahulikult ja magas terve see aeg. Kuruselt on nüüd 2 inimest minu pisikest näinud.
Tänaseks päevaks oleme 3 nädalased ning iga päevaga muutub see kisa valjemaks. Praegu nõuab ta süüa iga 2 tunni tagant, vahel ka 1,5 tunni tagant. Tahaks teda õpetada 3 tunni tagant sööma, oleks endal ka rahulikum. Siis on tal veel selline halb komme, et kui emme ja issi jõuavad söögilaua taha istuda, hakkab kisa pihta. Nagu Murphi seadus. Mina siis pean kiiresti toidu sisse kugistama ning senikaua tegeleb issi väikese piigaga. Seejärel lähen võtan mina oma positsiooni sisse ja annan järjekordselt talle süüa. Väikestel on ikka hea elu: söö, maga, kaka ja muuda emme, issi elu natuke, või õigemini, päris palju, raskemaks.
Üks kõik, kui palju ta ka ei jonniks, ikka armastan ma teda üle kõige. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)