Kätte on jõudnud august!

Nii märkamatult ja kiiresti liigub aeg. Alles oli mai, me tegime oma viimast eksamit ning pärast seda rääkisime koolimaja ees pikalt juttu. Oli väga palav päev ning kellelgi ei olnud tunnet, et nüüd olemegi suvepuhkusel. Kõigil olid tehtud erinevad plaanid. Kes sõitis terveks ajaks koju, kes jäi veel Tartusse, et siinkandis praktika sooritada ja mina, kes olen veetnud osa aega Tartus ja teise poole maal.
Umbes nädal aega hiljem sellest soojast suvepäevast tulid kursusekaaslased mulle ning tegime veel viimase istumise enne järgmist kooliaastat. Ja järgmisel hetkel saabuski august.

1 augustil kutsusin mõne kursaõe omale külla ning tegime koogiõhtu. Juttu ja naeru jagus terve see aeg. Kook tuli ka nämm nämm. :)

Tänase päevaga on jäänud 26 päeva veel, kui ta ikka kavatseb õigel ajal tulla. Kuigi võiks ikka varem. Ta on siia nii väga oodatud, et iga päev, kui uinun, mõtlen, kas täna öösel hakkavad valud peale. Siiamaani saan siiski rahulikult magada ja mingeid probleeme pole. 

Varem, kui põnn liigutas, siis kõht lainetas väga palju, kuid nüüdseks on ainult tunda, et miski asi kõhus liigub, aga kuna tal on seal juba piisavalt kitsas, siis ainult tugevad liigutused vastu organeid. Eriti annab tunda siis, kui ta surub roiete juurde. 

Hetkel oleme noormehega harjunud, et tita on kõhus, aga kui me ta lõpuks haiglas oma kätele saame, siis vaatama teineteisele otsa ja küsime: "Mis nüüd?" :)