Finally 29.08

No nii, kätte ongi jõudnud 29 august. Minu tähtaeg. Hetkel küll haiglas pole, aga päev on veel noor. Kõike võib juhtuda. Ise hoian küll pöidlad pihus, et tibu tuleks õigel päeval.

Uus ämmaka aeg on 1. septembril ning sinna ma küll enam minna ei kavatse. Enne seda saan pisikese kätte.

Oeh, kuidas ma teda ootan. Alguses tundusid need 40 nädalat nii pikad ja nüüd järsku ongi need nädalad läbi. Peaaegu aasta on möödas.

Tibu jaoks on kõik juba valmis pandud. Eile õhtul sulgesin isegi haiglakoti luku, sest kõik vajalik sai kaasa pakitud.

Ema helistas paar päeva tagasi ning soovitas palju liikuda. Ning eilse vihmase ilma tõttu võtsin kodus ette suurpuhastuse. Umbes kaks tundi koristasin, liigutasin mööblit ja mida kõike veel, et sünnitust esile kutsuda. Kahjuks eile sellega ei vedanud. Kuid siiski täna on õige päev ja no, ta lihtsalt peab täna tulema. See on minu kõige suurem soov.

***

Õhtuks pole kehas erilisi muutusi toimunud. Vahepeal tõmbas kõht kõvaks kui kivi, siis oli jälle pehme ning nii mitu korda. Kuid ei ole valusid ning märke, et oleks aeg haiglasse liikuda.

Kell on hetkel 19.21 ning päev veel kestab. Kõike võib juhtuda. Nii loodan ja ootan, et öösel hakkaksid mingid märgid või siis hiljemalt homme. See 40 nädalat on lihtsalt nii pikk aeg ja kannatus hakkab vaikselt katkema.Tahaks juba oma kullakest näha ja öelda, et ta on ikka rohkem minu nägu kui issi ;).

39 täis

Nii armas. Kursaõed tegid mulle üllatuse ja sadasid ühel pühapäeval, 13 päeva enne oodatavat tähtaega, mulle külla. Kõik toimus salaja. Villem ainult mainis mulle, et mingi Starmani tüüp peaks lõunapaiku tulema ja vaatama, kas meile saab seda paigaldada. Asi tundus natuke kahtlane küll, et kes pühapäeval töötab, aga asju ma omavahel kokku ei pannud. Tüdrukud tulid siis nö Baby showerile. Tõid väikese kingituse ka ja küpsetati kooki.

Kingiti siis sellised asjad. :)

Samal õhtul proovisime müüti purustada. Ostsime poest alkoholivaba šhampust. Väidetakse, et enne raseduse lõppu šhampuse joomine pidi sünnituse esile kutsuma, aga... vähemalt minu peal see müüt ei kehtinud. Sain ainult ööläbi vetsu vahelt joosta. 

Kui ämmaemanda juures sai käidud, siis enne seda tehti KTG, ehk mõõdeti loote südametegevust ja emaka kokkutõmbeid. Pärast seda läksin ämmaka juurde ja ta küsis, et kas ma juba sünnitada ei taha, sest kokkutõmbed käivad regulaarselt. Kahjuks pean tunnistama, et ega ma ise eriti midagi ei tunne, järelikult on kokkutõmbed veel väga nõrgad. Ning kui põnn ei taha õigel ajal sündida, tuleb minna 1. septembril tagasi. Kuid loodan ja usun, et seda ei juhtu. :)

Üha enam inimesed kirjutavad ja uurivad, millal siis katsikutele tulla saab. Kuid pinget tuleb ju üleval hoida. :)

Õde tuli ka lõpuks linna ära ja on siin vähemalt seni kuni uus ilmakodanik sünnib. Praegu elu keerlebki ainult lapse sünni ümber, muid teemasid on vähe. 

Ja ongi jäänud ainult 7 päeva, kui tibu õigel ajal tahab ikka tulla. Kuigi päris kahtlane värk. Ei ole mul ei valusid ning põnn ei ole just kõige aktiivsem. Kuid nii loodan, et sünnib ikka augusti kuus ära. Lihtsalt ei jõua enam teda oodata. 39 nädalat olen teda kandnud oma kõhus, nüüd tahaks edasi kanda oma kätel. 

Ning isegi mu sõbranna, kellel on aeg 10.09, sünnitab nüüd lähipäevadel ära, kui just mitte täna. Palju õnne talle :) 

Ootused ja tegemised

Suvi..suvi..suvi
Varsti on see kõik läbi. Tuleb jälle 1. september, lehed langevad, ilmad lähevad külmaks... kuid see kõik on kunagi, alles mõne aja pärast. Praegu on veel soe, lausa palav. Põhiline rõhk on rand, vesi ja liiv. Kahju ainult, et see kõik nii hilja alles Eestimaale jõudis. Juuni ja juuli, kui enamustel puhkus hakkas, tuli "nautida" neid külmi ja kõledaid ilmasid, kui just keegi ei reisinud. Aga see selleks.

Ühel päeval, kui ma pidin bussiga kesklinna sõitma, istusin bussijaamas ning ootasin oma nr 4 bussi, tuli eikusagilt välja suur, oranž kass. Ta trügis ilusti minu ja noormehe vahele, seadis end mugavalt sisse ja ootas koos meiega bussi. Kass oli hoolitsetud ning sõbralik.

Sama päeva lõunal koputas keegi meie uksele. See oli nii imelik, sest meil on all uksed lukus ja kedagi sellisel kellaajal külla ei oodanud. Mina uksele ei tahtnud minna, seetõttu pidi noormees minema. Ja kes muu seal ukse taga oli kui täies varustuses Eesti politseinik. Pani kohe mõtlema, kas meie oleme midagi teinud või on midagi kusagil juhtunud. Tegelikult tuli välja, et naabritel on pahandusi, aga nad hoiduvad politsei eest. Mõned päevad polnud jah naabreid näinud, kuid nüüd on nad välja ilmunud, ei tea, kas nad jõuavad ka korrakaitsjate silme alla? Kuid tegelikult pole see minu asi.

Hiljem, samal päeval ootasime minu vanemaid meie juurde. Ema vaatas kohe kõik toad üle ja põhirõhk ikka minu kõhul. "Ah, see ei ole veel alla vajunud, järelikult sünnitama ei lähe." "Kuna sul see uus arstiaeg oligi?" "Mina küll ütlesin oma arstile, kui sind ootasin, et rohkem ma tema vastuvõtule ei lähe. Ja näed, sündisidki sama nädala pühapäeval." Sellised need vanemad on. :)

Kuid mu sõbranna, kelle tähtaeg on 10. september, võib isegi enne mind sünnitada, sest tal on laps juba ennast valmis pannud. Noormees ka teeb nalja, et sõbranna laps peabki varem sündima, sest kuidas nad muidu käima saaksid hakata. Nimelt sõbranna saab poja ja mina tütre. :)
Ausaltöeldes on see kõht mind nii ära väsitanud. Kuid nimme ma ei kahtle, selle eest, et ma põnni läbi kõhu kiusan, siis ta tuleb alles septembris ilmale.

37+4 päeval tegi tibu sellist tralli ja surus organitele. Vahepeal oli täitsa ebamugav ja valus tunne. Noormees ütles, et mul on see nö kolmnurk nii lamedaks läinud ja üldse teise kuju võtnud ning ta üldse ei üllatu, kui põnn sooviks varem tulla. Nädalavahetusel peaks ikka selle šhampuse värgi ära proovima. Loomulikult alkoholivabaga, kuid siiski nimetusega šhampus. Vaatame, kas siis plika teeb teist nägu ja kavatseb välja tulla.

Reedel on mu sõbranna sünnipäeva pidamine Puurmanis, kuhu mina kahjuks ei jõua. Kuid see sünnipäev pani mõtlema, et äkki ma peaksin ka ikkagi vaikselt oma sünnipäeva pidama. Nii tore oleks kutsuda sõbrad kokku ja väike pidu maha pidada. Teisalt laps on nii pisike ja vajab suurt hoolitsust. Minu sünnipäevani on veel 3 nädalat, ja lapse sünnini 2. Eks tuleb oodata ja vaadata, kuidas endal olemine on ning kui tervis ja laps lubavad, siis võiks isegi mõned inimesed külla kutsuda. :)

Juhuuu.. ja ongi ainult 2 nädalat jäänud, kõigest 14 päeva. Vaikselt juba kardan seda sünnitust. Kõige hirmuäratavamad on need valud. Ma vaikselt ootan neid, samas kardan ja ei taha. Kehakaal on hakanud langema, mis võib olla märk peagi saabuvast sünnitusest.. oeh, nii ootusärevil ^.^
Seniks tuleb nautida seda kaunist päeva, mis meile täna on antud, sest olen poole kõrvaga kuulnud, et täna on viimane rannailm.

Päikest (H)

Midagi enne põnni ilmaletulekut

Lõpuks ometi on soojaks läinud. Juba augustikuu ning pole korralikult vettegi saanud. Õnneks see nädalavahetus sai nautida päikest ja vett.
Ilmad on küll soojad ning päike paistab pidevalt, kuid minule on see omakorda koormav. Ma ei suuda midagi teha, isegi toas olemine on omaette ülesanne. Tavaliselt lähen õue alles siis, kui päike on loojumas ning temperatuur mõnevõrra madalam. Imelikul kombel on tulnud mulle jaksu, et pikemaid jalutuskäike teha. Vahepeal suutsin umbes pool tundi või natuke kauem õues olla, enne kui koju tahtsin. Nüüd võin juba vabalt üle tunni jalutada. Kuid siis ka eriti mitte rohkem.

Facebookis olen Augusti beebide grupis. Ning täna on juba 9 august ning peale ühe tüdruku pole keegi veel sünnitanud. Kas tõesti tulevad need beebid kõik augusti lõpupoole?

Minu beebi on juba päris suur. Arsti juures mõõdeti 36+3 ajal 96 cm. Põnn liigub aktiivselt, kuid välja ta veel ei taha tulla. Tal on seal kõhus vist nii mõnus, et oleks isegi pikemalt kui võimalik. :)
Endal on küll nii suur soov teda juba oma kätel hoida. See 9 kuud või ehk 40 nädalat tundub nii pikk aeg olevat, kui kedagi nii väga oodata. Samas kui koolis käia, siis ühel hetkel on september ja teisel juba juuni.

Kõigest 19 päeva veel... :)

Kätte on jõudnud august!

Nii märkamatult ja kiiresti liigub aeg. Alles oli mai, me tegime oma viimast eksamit ning pärast seda rääkisime koolimaja ees pikalt juttu. Oli väga palav päev ning kellelgi ei olnud tunnet, et nüüd olemegi suvepuhkusel. Kõigil olid tehtud erinevad plaanid. Kes sõitis terveks ajaks koju, kes jäi veel Tartusse, et siinkandis praktika sooritada ja mina, kes olen veetnud osa aega Tartus ja teise poole maal.
Umbes nädal aega hiljem sellest soojast suvepäevast tulid kursusekaaslased mulle ning tegime veel viimase istumise enne järgmist kooliaastat. Ja järgmisel hetkel saabuski august.

1 augustil kutsusin mõne kursaõe omale külla ning tegime koogiõhtu. Juttu ja naeru jagus terve see aeg. Kook tuli ka nämm nämm. :)

Tänase päevaga on jäänud 26 päeva veel, kui ta ikka kavatseb õigel ajal tulla. Kuigi võiks ikka varem. Ta on siia nii väga oodatud, et iga päev, kui uinun, mõtlen, kas täna öösel hakkavad valud peale. Siiamaani saan siiski rahulikult magada ja mingeid probleeme pole. 

Varem, kui põnn liigutas, siis kõht lainetas väga palju, kuid nüüdseks on ainult tunda, et miski asi kõhus liigub, aga kuna tal on seal juba piisavalt kitsas, siis ainult tugevad liigutused vastu organeid. Eriti annab tunda siis, kui ta surub roiete juurde. 

Hetkel oleme noormehega harjunud, et tita on kõhus, aga kui me ta lõpuks haiglas oma kätele saame, siis vaatama teineteisele otsa ja küsime: "Mis nüüd?" :)