Nagu täna noormees mainis: "62 päeva veel."
Tundub kuidagi pikk aeg aga samas ka lühike. Kõht kasvab ja kaalu lisandub korralikult, hetkel on juurde tulnud umbes 9,5 kg, mis tundub minu jaoks päris suur number.
Kui varem sain kõike kergelt teha, siis nüüd on isegi soki jalgapanek raskendatud. Jalutuskäigud on jäänud lühemaks ning alatasa jalad valutavad. Samas ootan seda aega, mil saan hakata jälle trenniga tegelema. Isegi praegu õue vaadates, kus tuul ei liigu, on veel valge kuid mitte palav, tekib soov jooksma minna. Viimati käisin jooksmas vist aprilli kuus, kuid juba siis oli ebameeldiv sellise kõhuga joosta, kuigi siis olin poole väiksem.
7 kuud olen juba meie põnni kandnud ning alles on jäänud 2. See aeg tundub kuidagi liiga pikk ja veniv. Igal vabal hetkel püüan olla rahulikult ja tunda lapse liigutusi. Osadel päevadel käib selline trall, et ise ka ei usu. Alles eile oli see, kui noormees kiusas põnni ja põnn pani sellised jõulised löögid vastu, hea et ta läbi kõhu ei tahtnud tulla :).
Ees on ootamas soe suvi, vähemalt ma loodan nii. Läheks nüüd ainult vesi soojaks, siis poleks erilist probleemi enda jahutamisega. Isegi 25 soojakraadi ilma jahutava veeta on piin.
Uni on hetkel küll hea, päevas võin vabalt magada 10-15 tundi. Mitte küll jutti, kuid lõunauinakud ja õhtuuinakud on täiesti tavalised minu päevas.
Nüüd on tekkinud tujutsemised. Eriti just pühapäeviti peab noormees mu tujusid kannatama, mistõttu veedame päeva teineteisest eemal ja omi asju ajades.
Kahjuks hetkel kõhust pilti pole, kuid vanust on meil juba 31+1.
No comments:
Post a Comment