Kõik sai alguse 15ndal semptembril, kui ühika kõrvaltuppa jõudis ka teine noormees (üks juba elas seal). Ma olin just tulnud jooksmast ja nägu tulipunane, nägin, et keegi uus vaatab mulle otsa. Ta oli väga sõbralik ning tegi kohe juttu. Samuti hakkas hästi palju huvi tundma minu vastu ning nõnda see kõik läkski.
Me käisime tihti väljas jalutamas ning alatasa tuli teemaks lapsed. Ühel oktoobri õhtul või oli november juba, otsustasime, et viime oma suhte edasi ning loome pere. Ega kohe see ei õnnestunud. Aega läks umbes kaks kuud, kui lõpuks nägin rasedustestil kaht triipu. Ma olin nii õnnelik, et ei osanud seda tunnet isegi kirjeldada.
Pärast arsti visiiti 30ndal detsembril sain kinnituse, et tõesti on olukord nii, et 29ndal augustil peaks üks pisike laps siia ilma juurde tulema.
Alguses oli elu täitsa lilleline. Polnud mingeid tujumuutuseid ega iiveldust. Selleks, et kool õigel ajal lõpetada, pidin käima detsembris-jaanuaris praktikal. Praktika oli füüsiliselt raske, kuid sain ilusti hakkama. Hommikuti oli ikka vahel selline kehv olla, kuid tööle sõites sulgesin bussis silmad ja lihtsalt lootsin, et jõuan ilusti tööle. Tööl sain elujõudu juurde ning jõudsin hommikust ilusti õhtusse. Ainult piimatoodete vastu tekkis tõrge, juba nendele mõtlemine ajas südame pahaks.
Ja siis tuli see "ilus" aeg, kui hakkasid hommikused iiveldused. Koolis olin ka hästi rahulikult ning püüdsin teistega mitte kontakti luua. Mõtted olid vaid sellel, et ei peaks vetsu jooksma. Umbes kuus-seitse korda leidsin end wc potti kallistamas.
Alguses kaal tõusis 2-3 kg hoobilt, kuid edaspidi tõusis juba vaiksemalt. Ega ma toitu eriti ei valinud küll. Kui varem hoidsin end rämpstoidust, nuudlitest, saiakestest ja sellisest kraamist eemal, siis nüüd tulid need tagasi menüüsse.
Pideva väsimuse tõttu magasin ma enamus õhtuid lihtsalt maha. Päev koosneski sellest, et hommikul kooli, lõunal koju ja magama, 5-6 paiku ärkasin üles, heal juhul käisin jalutamas natuke ning 8-9 vahel jälle magama. Eriti motivatsiooni polnud midagi teha. Siiski jõudsin isegi paaril korral jooksma, kuid pärast jooksmist, eriti järgmisel päeval polnud enesetunne kiita.
Kuidas ma oma vanematele asjast teatasin? Oli detsembri kuu, umbes keskpaik, kui läksin koju ning ootasin õhtut. Vanemad istusid rahulikult teleka taga ning siis ütlesin: "Ma ootan last." Mingit head reaktsiooni sealt küll alguses ei tulnud, ainult küsimuste rahe:" Kuidas kooliga jääb? Me ei ole veel lapse isagi näinud, millal me teda näeme? Kuidas te küll hakkama saate?" ja nii edasi. Loomulikult saan vanematest aru, see kõik tuli nii kiiresti ja nagu välk selgest taevast. Kuid nüüd, kui möödas on pea seitse kuud, võin öelda, et laps on oodatud. Pidevalt heidetakse minu kulul nalja, näiteks sõidame kolmekohalise autoga ning öeldakse:" Siin autos ei tohi neljakesi ees istuda." Samuti on meil maja juures tiik, küll tuuakse näiteid, et tuleb ehitada aed varsti sinna ette või:" Lapsele tuleb panna kätised ja päästevest selga ja nii käib ta kogu aeg", "Lapsele tuleb panna andur külge, et kui ta on teatud maa tiigist, siis annab see märku." Igatahes vanemad alati toodavad midagi ning kõike ei jõua tegelikult üles loetledagi.
Millal koolikaaslased teada said? Esmalt tegin endale ask'i konto, kus osad lugesid küsimusi ning said teada, eriti just Jõgeva inimesed, kuid ülikoolis kursus sai enamus siis teada, kui panin facebooki pildi üles, kus olin juba 5 kuud rase olnud. Pärast seda postitust mul enam saladust polnud. Koolis suutsin ilusti kõhtu varjata. Riidekapis riiete number suurenes ühe numbri võrra, loodan, et see nii jääb ka.
Kuidas on mu majanduslik pool kulgenud? Sain noormehega väga hea korteri, asub küll viiendal korrusel ning võtab võhmale, kuid siiski, korter on ilus ja suur. Kuna siin mööblit polnud, tuli hakata ise muretsema endale vajalikku kraami. Iga kuu oleme soetanud endale midagi uut, mis tuleb meie uude koju kunagi kaasa (nimelt elame siin korteris ainult 2 aastat). Lapsele oleme saanud soetada kõik vajaliku. Väga suurt rolli on mänginud siin mu vanemad. Ilma nende abita poleks meil kõige vajalikumaid asju (auto, voodi, diivan). Lastekaupu otsisime internetist ning võin öelda, et kes otsib, see leiab. Saime väga ilusa ja korraliku vankri, turvatooli, -hälli. Sellega suutsime kokku hoida üle 500 euro.
Lapse liigutused? Ma loen iga nädal raseduskalender.nupsu.ee ning selle järgi umbes hindan oma olukorda. Seal mainiti, et lapse liigutusi võib tunda juba 18ndal nädalal, kuid minul oli vaikus. 20ndal nädalal pidid hakkama tundma need, kes esmakordselt last ootavad, kuid minul polnud ikka veel midagi. Hakkasin vaikselt juba muretsema, et kas kõik on ikka korras. Kuid 22el nädalal hakkasin vaikselt tundma, kui laps lõi. Iga õhtu ootasime, millal jälle põtkimist tunneme. Lihtsalt seda tunnet pole võimalik kirjeldada. Iga ema jaoks on see omamoodi kogemus. Keegi pisike olevus liigutab su sees ning mõne aja pärast saad teda juba oma kätel hoida. Iga nädalaga läksid liigutused tugevamaks ning oli isegi näha kõhu tugevat liikumist. Lihtsalt imeline tunne!! Ma ei saa aru neist naistest, kes kunagi lapsi saada ei taha.
Lapse sugu? Lapse sugu määratakse ultrahelis 20ndal nädalal. Tavaliselt poisid laiutavad jalgadega ning plikad on häbelikumad. Esimest korda tuli noormees minuga last vaatama. Tema jaoks oli kõik nii üllatav, küll ta ei saanud aru, kus on lapse pea ja jalad, käed. Arst muudkui näitas ja rääkis. Mina vaatasin rahulikult ekraanile ja sain kõigest aru. Kuid siis tuli see otsustav hetk. Kumb on? Laps oli nii häbelik. Arvatavasti ta teadis, et issi teda vaatab ning hoidis jalgu ristis. Arst ütles, et suure tõenäosusega on tüdruk. Kuid välistatud pole ka poiss, kuid ikkagi 90-10nele, et on tüdruk. Samuti me oleme valmistunud tüdruku saamiseks.
Igatahes tänaval kõndides märkan aina rohkem ja rohkem kärudega naisi. Ja ühel heal augustipäeval saan ka mina minna linnapeale oma käruga ning öelda uhkusega:" Ma olen ema."
Ning siin on osad pildid minu arengust:
No comments:
Post a Comment