Head Vana lõppu ja Uue algust!

Jõulud maha peetud ning tulime linna tagasi. Ning kohe esimesel öösel jäin haigeks. Palavikku oli 37,8. Mul oli ikka päris paha olla. Väga jõuetu tunne oli ning lapsega põhimõtteliselt ei tegelenudki. Lasin issil kõik teha, välja arvatud toitmine. Õnneks oli ühepäevane haigus, teisipäeval olin juba kõbus ja polekski nagu haige olnud. Siis käisime Anettega jalutamas ja nautisime natukene seda külma kuid päikeserohket peaaegu esimest talveilma :).

Tegelikult see nädal on olnud väga nostalgiline. Ikka mõtlen, mis kunagi, mõned aastad tagasi toimus. Siis ma jooksin igal pool ringi, kodu oli koht, kus ainult magamas käisin. Mul oli palju palju sõpru/tuttavaid, kellega päevad läbi koos olin, kuid mis nüüdseks saanud on? Niipea, kui Villemiga suhtesse astusin, kadusid üle poolte mu sõpradest ära. Ja kui lapseootele jäin, siis kadusid nendest, kes alles olid jäänud, veel osad ära. Tundub, nagu muutused, olgu nad head või halvad, viivad inimesi eemale.
Ja siis..
teisipäeval märkas mind vana klassivend Rainis poes. Vähemalt ei teinud ta nägu, et ei tunneks ta mind, vaid tuli ja tegi kalli, õnnitles lapse puhul ning ajasime natukene juttu. :)

Juba teisipäeva õhtul tuli mõte, et läheks kolmapäeval välja sööma. Ainult meie kolmekesi. Tahtsin näha, kuidas laps vastu peab. Nähtud, tehtud. Läksime Pahadesse Poistesse. Alguses laps vaatas ringi ja uudistas. Muusika oli pisut vali ja natukene liiga hämar valgustus, aga muidu polnud vigagi. Bella jäi magama ja meie saime rahulikult süüa. Kuna ma eriline pildistaja pole, siis koitis mulle alles pärast söömist, et võiks mingi meenutuse ka teha.

Pisike magab ja emme&issi said rahulikult süüa

Toidu portsjon oli seal ikka mega suur ning kui me lõpetasime söömise kell 12.30, siis no, õhtul kodus enam isu polnud. Natuke puuvilju näksimiseks, aga süüa küll ei tahtnud. 

Mõned pildid ka:

Meie Geto ;)

Vahel harva juhtub ime, kus kass jääb ka pildile

Mõni õhtu, kus saab natukene rahulikumalt ka olla

Ja väike patustamine pärast üle aasta kestnud kainust ;)

Nii ilus kuid külm

Vaade on ilus

Viimane postitus siis see aasta. 

Meie soovime kõigile Head Vana Aasta lõppu ja veel paremat ja toredamat UUT AASTAT! 

Vaadake, et pidustustega liiale ei lähe, sest jälle ju pikka nädalavahetus ;) 

Isabella esimesed jõulud!

Lõpuks ometi suutsin mehe ümber veenda ja ostsime koju komme. Jõuluaeg ikkagi ja kodus võiks midagi laual olla. ^.^ Maiustamist jagub, aga mitte kauaks, teades, millised maiasmokad me oleme. Järgmistel jõuludel on juba üks suu juures ning siis läheb neid komme vist topelt. :)

Esmaspäeva alustasime kohe ujumisega. Esimest korda külastasime Aura veekeskust. Eks natukene raske oli seal riietuda ja pesta, kuid saime hakkama. Üldiselt vesi tundus suhteliselt jahe, kuigi oli pandud, et 30 kraadi ja õhk samuti. Tiba soojem oleks ikka võinud olla. Vahepeal lapsel huuled nii võdisesid, et ei tahtnud ise ka teda seal kauem hoida. Tundub, et plika jäi käiguga rahule, kokku olime seal natukene üle tunni aja (koos riietamisega) ning laps väsis nii ära, et selle lühikese autosõidu ajal (umbes 10 minutit maksimaalselt), jäi sügavalt magama.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis on ikka kurb küll, et lund maas pole. Ikkagi pisikese esimesed jõulud ja me ei saagi talvist pilti teha.

Ühel ööl, kui olin väga-väga väsinud ja laps oma voodis nuttis, siis juhtus selline naljakas lugu, et hakkasin hoopis Villemit kussutama: "kussu, kussu, jää nüüd magama." Mees ärkas selle peale üles ja ütles, et laps on oma voodis ning mina vastasin selle peale: "Jah, ma tean."

Jõulud said maha peetud. 24ndal olime maal ja pidasime pere seltsis ning 25ndal läksime Jõgevale ja pidasime sugulastega. Bella sai endale lausa kolm saunarätti, voodipesukomplekti, umbes samasuguse mõmmi nagu Mr. Bean'il, kootud komplekti (sipukad ja kampsun), villased sokid ja pluusi. Selline tagasihoidlik esimene aasta. Järgnevatel aastatel hakkame arvatavasti meeletult mänguasju saama. :) Aga kuidas laps end linnas üleval pidas? Peaks mainima, et üsnagi hästi. Kella 15-22ni olime kodust ära ja selle vahe sees sõi 2 korda. Natuke kisa ja võõrastamist käis asja juurde. Samuti saime pilte tehtud.

Stiilne beebi

Meie tagasihoidlik kuusk maal

Kurb, aga tõsi. Selline see 24.12.2015 on

Emme ja beebi kohustuslik pilt

Meie pisikene pere

Õnnelik

Kaks näppu suus, "ega need kingitused mind veel ei huvitagi"

Lihtsalt nii musi :*

Häid Pühi!

Nii need jõulud meil möödusidki. Vaikselt, ilma lumeta, kuid kinkide ja perega. Kahjuks pole jõudnud veel piparkooke meisterdada, aga ehk jõuab ühel päeval. 

Häid Pühi!!! :)

19.12.2015

Esiteks:
Nimelt lugu selline, et kui Bellal 3 kuud kukkus, siis enam me öösiti ei maga. Ainult nutame. Minu jaoks on see meeletult kurnav. Ma isegi ei oska midagi ette võtta. Kõht tal tühi pole, samuti pole gaase. Võtan sülle, kussutan magama ja laps magab nii armsalt mul süles ja niipea, kui voodisse panen, on kisa lahti. Ja nii see kestab tunde. Vahepeal saab uuesti süüa, sest kes ikka pärast sellist tralli täis kõhuga on. Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva oli asi eriti hull. Kisamine algas juba kella 8 õhtul ja kestis kuni 11neni. Ma ise jõudsin ka selle aja jooksul endast välja minna ja lõpuks lihtsalt nutsin ja helistasin Villemile, kes lubas peagi koju jõuda ning lapsega ise tegeleda. Kell 11 võtsin lapse lihtsalt oma embusesse ja nutsin koos temaga. Ei kulunud palju aega, kui pisike jäi, pea minu rinnal, magama. Ja nii me siis olime seal voodis ja ootasime issit. Issi jõudis natukene enne südaööd ja võttis lapse. Mõned piiksatused tulid, kui proovisime teda tema voodisse panna, aga meie õnneks jäi ta magama. Kell 2 oli uus söömaaeg ning kell 5 jälle. Hommikul ärkasime 8 läbi. Meeletult kurnav oli see öö. Enam ma midagi sellist kogeda ei sooviks. Ja sõnusingi ära, reede öö vastu laupäeva oli sarnane, sest tibu polnud reedel üldse maganud. Ärkas kl 8 ja uinus umbes südaöö paiku ja selle aja sees magas kõigest 4 tundi.

Teiseks:
See nädal on olnud selline natukene aktiivsem. Teisipäeval oli eksam, mille sooritasin A'le. Ja pärast seda sain vana töökaaslasega kokku. Sain mõned tunnid pisikesest eemal oldud ja end tuulutada. Töökaaslane ütles, et näen tõesti väsinud välja. Ja ega seda und viimased ööd eriti olnud pole.
Kolmapäeval olin päris masenduses hommikul, aga üks teine emme kutsus mind jalutama teiselepoole Tartut. Ajasin autole hääled sisse ja läksin, vähemalt väike vaheldus päeva ja õhtuks oli päris hea tuju. Samuti suureks plussiks on see, et laps sööb lõunal suhteliselt pika vahega. Annan talle kell 11 pudelist suure koguse piima ja sellega ta peab ligikaudu kella 16neni vastu. Minul on sellel ajal hea õues käia ja pärast toas puhata, kui pisike veel magab. Ja neljapäeval pärast arstil käiku sõitsime maale, täiesti kahekesi, et lasta issil ka natukene puhata.

Kolmandaks:
Neljapäeval käisime Ene last vaatamas. No on alles pruun ja meeletult palju juukseid on peas, aga siiski nii pisike. Nägu oli nii punnis. Bella tundus lausa hiiglane tema kõrval. Pärast seda käisime ise arsti juures. Mõõtudeks saime 6,57 kg ja 61 cm. Pisike tegi seal meeletult kisa. Ta oli väsinud, ei tahtnud rotat ega süsti, ainult kisas. Kui autoga koju sõitsime, siis nuuksus mul seal kõrvalistmel. Nii kahju on last nõnda vaadata. Aa ja kui me Maarjamõisa ees autot parkisime, siis üks ülbe maasturimehike pariks mu külje nii kinni, et pidin lapse turvahälliga oma uksest välja tõstma, kuigi mul enda pool oli ka auto. Ja see maasturimehike veel vaatas mulle autosse, mulle otsa ja astus ülbelt autost välja ja pani veel uksega vastu minu autot. Ma ei saa sellistest inimestest üldse aru.
Laps  24 tundi pärast vaktsiini ja rotat muutus täielikult. Oli selline rahulik beebi, naeris ja lälises ainult. Süüa eriti ei tahtnudki. Ainult magama jäädes tahtis topelt hellust. Ja oma voodis eriti magada ei taha. Kuid juba üle ööpäeva hiljem, oli päeval ikka selline nunnukene, kuid öösel oli tükk tegemist, ega magama saada. Sellest kirjutasin natukene ülevalpool ka.

Neljandaks:
Pildid tehtud telefoniga, sellest ka kvaliteet. Minu suur ja nunnu beebi. (L)

3 kuune armastus!

Kas te suudate uskuda, et kolm kuud tagasi sündis minu imearmas pisike tütreke. Ning nüüdseks on ta juba kolme kuune. Aeg lausa lendab.

Selline ta oligi. Pisike, tilluke, imearmsake ^.^ Ja nüüdseks on selline mässaja, et suht tihti on endalgi närvid krussis, aga tuleb rahulikuks jääda :). Ja ikka tema naeratus, teist sellist pole. Ükspäev tegin temast väikese fotoseeria ka.

Kuna pildid tehtud telefoniga, siis kvaliteet on nagu ta on. Kuid siin on mõned nii armsad näoilmed. Kusjuures, vaatasime vanavanaema juures fotoalbumit ja laps on minu koopia, missest, et sellest praegu aru ei saa :). 

Sünnipäeva tähistasime vaikselt, vanaema ja vanaisaga. 

Alguses vaatame maia näoga kooki

Järgmisel hetkel lendas käsi juba koogitaldrikule

***

Mõtlesin pikalt, kas lisada oma edusammude pilt siia või mitte. Tegelikult tahtsin seda juba eelmises postituses teha, aga miski hoidis mind tagasi. Kuid kelle asi on öelda, mis ma siis üles panen ja mida mitte. Esiteks paljud ei vaatagi mu blogi ja see käputäis inimesi, kes vaatavad, las näevad, häbenenda pole miskit.

Piltide vahe on üks kuu. Vasakpoolne on tehtud 27.10.15 ja parempoolne 30.11.15. Väike vahe on märgatav. Detsembri kuu pilti ma hetke seisuga teha ei julge. Üritan küll iga päev kõndimas käia ja trenni teha, aga toidusõltuvus võtab võimust. Külm, pime aeg ja kõige paremad toidud on just detsembris. Õnneks mees ikka üritab mind suunata ja ei lase mul mäkis käia või koju komme tassida. Selle eest olen talle suure "aitäh" võlgu. 

6.12.2015

Mõelda vaid, kätte on jõudnud detsembri kuu. Käisin esimesel detsembril jalutamas, päike paistis ja soe oli. Mitte ühtegi märki ei näidanud, et kätte on jõudnud jõulukuu. Lumest võib ainult und näha. Kusjuures, ega ma seda isiklikult ei ootagi. Praegu on nii hea lapsega jalutamas käia. Pole mingit kartustki, et käru kuhugi lumevalli kinni jääks või jalad lörtsist märjaks saaksid. Lumi võiks maas olla jõulude ja aastavahetuse paiku.

Nii nagu kartsin, nõnda ta tuligi. Ühel hommikul ärkasin valutava kurgu ja jooksva ninaga. Haigust endale lubada ei tohi, nagu seal reklaamis, kus ema ütleb oma lapsele, et täna temaga tegeleda ei saa. Otsisin arstimid välja ja oh seda õudset taruvaiku. Laps naeris mu näo peale. Aga kurgu tegi korda, rohkem sellega enam probleeme polnud. Nohu on see vastik külaline, kes kuidagi lahkuda ei soovi. Esimesel päeval salvrätid kadusid kui tina tuhka. Eriti lapsega koos ka olla ei tahtnud, sest kartsin teda nakatada. Kui tavaliselt teen talle päevas sada tuhat musi, siis seekord sai neid poole vähem. Praeguseks on nohu väiksem ja tundub, et lapsele see ei mõjunud.

Ühel päeval mõtlesime Villemiga, et läheks käiks kinos Pilapasknääri  2. osa vaatamas. Mõeldud tehtud. Kutsusime vanaema last hoidma ja läksime ise rahumeeli välja. Kuid see ei möödunud meil hästi. Esiteks, film oli tõesti väga jama, une ajas peale ja mõtlesin seal rohkem lapsele kui filmile ja teiseks, kui koju jõudsime, siis saime teada, et laps oli enamuse ajast karjunud. Ta nii memmekaks meil jäänud, ainult emme-issi.
Ja laupäeval läksime tädi sünnipäevale ning lapse jätsime järjekordselt vanaemaga. Ega seal asi paremini välja ei kukkunud. Mõtlesime küll, et sööb kõhu täis ja läheb tuttu, aga kui pärast 3 tunnist sünnipäeval viibimist vanaema juurde tagasi jõudsime, tuli välja, et laps oli rahutu ja ainult kisanud. Panime ta kiiruga riide ja sõitsime tagasi Tartu poole. Sõidu ajal jäi pisike magama ja magas kodus edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Ei tea mina, mis me Villemiga tegema peaksime, et saaksime ka vahel ilma pisikeseta väljas käia ja kui pärast talle järele minna, siis ei kuuleks tagasisidena, et Bellake ainult nuttis ja nuttis.

Oma laps on siiski kullatera. Praegu on ta veel pisike ja ei oska oma tundeid muud moodi väljendada, kui nutu või naeruga. Ja oi, kuidas ta meil jutustama on hakanud. Sellised tekstid (lälinad) paneb maha. Ja tema naeratus... sellesse võib uppuda. Eriti, kui issi lollitab temaga ja tuleb see häälega naer. Üks imelisemaid helisid Maailmas.

29.11.2015, esimene advent, mis täitsa meelest läks

Nõndaks, algas uus nädal koos lume ja külmaga. Tegelikult seda külma eriti polegi, kõigest mõned miinus kraadid, aga õue minnes on küll tunne, et olen Antarktikasse saabunud. Lund on minu meelest juba piisavalt, võib olla grammike võiks juurde tulla, aga mitte rohkem. Osa Tartu teid pole veel soolatatud, kive maha visatud või mida kõike nad nende teedega talve saabudes ka ei teeks ja Staadioni tänav, kus on korralik tõus/langus, on päris libe. Ükspäev saigi nõnda mäest üles kõnnitud, et ise olin teeääres oleva muru peal ja vanker kõnniteel, muidu oleksin lihtsalt teistpidi tagasi vajunud.
Võtsin julguse kokku ja panin beebide gruppi postituse, et sooviks kellegagi jalutama minna. Paar tükki andsid tagasisidet ja saingi ühe toreda noore emmega jalutamas käidud. Elame mõlemad küll erinevates Tartu otstes, aga kesklinn on alati selline neutraalne koht, kuhu kõik pääsevad. Käisime jalutasime ning vaatasime Raeplatsi. Tartus võetakse asi ikka tõsiselt ette. On üks pisike nö metsasalu üles pandud ja see põhiline kuusk on nii võimas, massiivne ja ilus. Niipalju, kui pilte olen näinud, siis Tallinna omaga seda võrrelda ei anna. Imelik on mõelda, et juba üsna pea, vähem kui kuu aja pärast on jõulud. Hea on see, et pärast Jõule saab jälle Jaanipäevale mõtlema hakata, sellele soojale ajale, missest, et viimased Jaanid on olnud päris vihmased ja külmad. Külm ja kõle talv võiks kiiremini mööduda, siis oleks Isabella ka suurem ja natuke asjalikum. Tean küll, et need imearmsad beebid on kõikide lemmikud, kuid mulle isiklikult rinnaga toitmine ei meeldi, isegi ei tea, miks. Saaks laps juba tavatoitu ja suudaks ise liikuda, ei suuda seda aega ära oodatagi. Praegu ei saa kusagil külaski käia, sest Bellal on selline halb komme toitu meeletult välja ajada. Hea, et kodus vaipasid pole, sest põrandaid saab päris tihti pesta.

***
Kätte on jõunud pühapäeva õhtu. Esimene advent. Jõulud on juba ukse ees. Aeg lausa lendab. Täna käisid neli kursaõde katsikutel. Bellale toodi tiiger ja mütsike. Kusjuures, ega mul polegi tuju midagi kirjutada. Täna need sõnad ei tule kuidagi. Laps on ka rahutu ja endal on tunne, et tahaks ainult puhata.

Esmaspäevased katsikud :)

Miskit on seal maas

Paneks lausa nahka

Pühapäeval külalisi ootamas

Pühapäeval külalisi ootamas

Jälle emme pildistab

Mis issi teeb?

Minu uued asjad 

22.11.2015

Järjekordne nädal on mööda hiilinud. Ei saa arugi, kui esmaspäevast on saanud pühapäeva õhtu. Vaikselt kisuvad ilmad talve poole, eriti täna õhtul oli väga külm jalutada. Oleks aeg otsida kapist välja paksemad talveriided ja -saapad.

Meie nädal algas arstil käiguga. Saime mõõtudeks 58 cm, mis on 6 cm kuu ajaga ja kaaluks 5,75 kg , eelmisel kuul oli 4,6 kg. Arstitädi veel ütles, et pisike teeb juba natuke vanematele lastele omaseid liigutusi. Lisaks saime rota vaktsiini, mis tegi ta sellel õhtul memmekaks ja järgmisel päeval kõhu lahti. Oligi nii, et andsin talle teisipäeva hommikul enne kooli veel süüa ning kui krooksutama tahtsin hakata, siis sõna otseses mõttes, ta ujus oma kaka sees. Bellal oli nagunii naljakas vaadata, kuidas emme on nõutu ja proovib teda vannituppa nii saada, et kakat ei tilguks. Lõpuks see siiski õnnestus, aga seejärel ei osanud kuidagi talt seda body seljast võtta, et ta ülepea kakaseks ei saaks. Kõik lõppes hästi, saime lapse puhtaks ja mina õigeks ajaks kooli.

Me siin kodus ikka üritame trenni ka teha, niipalju kui võimalik. Eriti tore oli ühel õhtul, kui issi mõtles oma kava läbi teha ja Bella lihtsalt vahtis teda ammuli sui. Märkamatult oli möödunud pool tundi. Seejärel hakkas ta nihelema ja soovis süüa. Aga üldiselt meeldib talle vaadata, kuidas keegi trenni teeb. Loodetavast tuleb temast ka korralik trenniplix :)

Laupäeval peeti minu ema sünnipäeva. Alguses Bella rõõmustas ja naeris, aga mida rohkem inimesi tuli, seda hullemalt hakkas võõrustama ja nuttis päris pikalt. Ega muud üle ei jäänudki, kui temaga eraldi tuppa minna ning rahustada. Mõne aja möödudes pani ta silmad kinni ning meie issiga saime sööma mindud, kuid umbes 5 minutit hiljem oli jälle nuttu kuulda. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, rääkisin pisikesega, et meil on sünnipäev ja ,sellepärast on palju rahvast ja niimoodi sünnipäevadel ongi. Pisike naeratas mulle otsa, võtsin ta sülle ja läksime Madagaskarit vaatama. Siis oli ta juba rõõmsam ja naeratas teistele ka. Tavaliselt läheb ta 20-22 vahel magama, aga kuna jutuvada oli vali, siis panime teda mitmeid kordi magama, kuid ta ei jäänud. Ärkas iga kord umbes 5-10 minuti jooksul üles. Lõplikult saime magama 00 paiku. Aga see öö oli ka lünklik. Enne rota vaktsiini saamist oli meil juba öörežiim tekkinud: söömine kell 20-21, 2-3 ja 6-7 vahel, pärast aga sõi iga 2-3 tunni tagant. Ja ühel ööl oli lausa õnnistus, sõi kell 20 ja järgmine kord 6.15. Nüüd loodan, et tekib jälle korralik öörežiim ja ka mina saaksin magada. :)

Nõndamagus uni :)

Issi valmistub juba jõuludeks ja muretses pisikesele mütsi ja papud. Küll need on huvitavad papud ;)

Minu Musi ^.^

14.11.15

Järjekordne nädal on möödas. See on üli kiirelt läinud ja ausalt öeldes, ma olen väga väsinud. Lapsel on tekkinud mingi jonniperiood. Tal on kõht täis ja kuivad mähkmed jalas, aga siiski ei sobi mitte miski. Gaasivalud need pole, sest need ma tunnen juba ära. Muud rahustust ei teagi, kui rinda anda. Vähemalt üks asi, mis kõiki lapsi peaks rahustama.

Räägin natuke sellest ka, mis mulle Tartu tänavatel silma on torganud:
1. Juba lõunal, 12-14 vahel, kui ilm lubab, siis istuvad minuealised noormehed ja siis vanemad härrad pargipingil ja juba joovad. Ning ei jooda ainult lahjat kraami.
2. Pudelitekorjajad korgivad leitud pudelitel korgid maha ja siis joovad pudelite põhjas oleva tilga ära.
3. Ema jalutab oma lapsega nagu koeraga. Mainisin seda ka Septembri beebide grupis ja nagu välja tuli, on see üsna tavaline. No tõesti, mina ei paneks kunagi oma lapsele rihma ümber kaela. Traksid oleksid vähe inimlikum mood.

Lisaks kindlustasin oma lapse tuleviku ära. Tegin talle kogumiskonto. Hea on see, et sinna saab teha täiendavaid sissemakseid. Seega, kui keegi tahab talle näiteks sünnipäeva puhul raha kinkida, saab selle kanda sinna kontole ja Isabella saab selle kõik kätte, kui ta 18 sünnipäev on. Praeguseks on ta kõigest 2 kuune. Aeg lausa lendab. Alles ta sündis ja oli nii pisike. Nüüdseks on ta meeletult kasvu visanud ja kaal on ligikaudu 5,8. Selle saab täpsemalt esmaspäeval teada. Kõige rohkem meeldib talle, kui temaga tegeleda. Ta naeratab nii armsalt ja meeldib laliseda. Korrutame talle pidevalt sõna: Emme. Tahaks, et see oleks ikkagi esimene sõna, mille ütleb. Praegu on kõige sagedasem lalin: õhõuu. :)

Varakult trennilainel

Sünnipäevalaps

"Minu kringel"

"Sööks kõik ise ära"

08.11.2015

Kätte on jõudnud novembrikuu. Talv saabub iga päevaga lähemale, samuti jõulud. Hetkel veel erilist jõuluootuse tunnet pole. Ilmad on soojad, ainult pime aeg on väsitav. Mäletan, kui veel pisike olin, sinna kümne aasta kanti. Siis ootasin suure huviga, millal lumi maha tuleb, sest Marti ei saanud ilma lumeta jooksma minna. Hetkel on selline tavaline sügise tunne. Päevad mööduvad kiiresti, ei pane tähelegi, kui hommikust õhtu on saanud. Eriti naudin päevasid, kui Isabella on rahulik, saame lõunal pikki jalutuskäike teha ja õhtul normaalsel ajal magama. Paraku leidub ka selliseid öid, kus ta ei maga pea-aegu üldse. Siis on ta üleväsinud ja juba sellepärast ei taha enam magama jääda. Küll me jonnime ja tahame rinda, aga miski ei aita. Emme süles olemine mõneks ajaks rahustab, kuid mitte piisavalt, et magama jääda. Selline olukord on kurnav nii mulle kui ka pisikesele. Samuti issile, kui ta peab hommikul tööle minema, aga laps öösel magada ei lase.

Hea uudis on see, et kooliga hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama. Ühel nädalal veel 3mel päeval kool ja edaspidi ainult ühel päeval. Kõige rohkem kardan eksameid, sest loengutes ma ei käi ja seepärast ei saa midagi kõrva taha pandud. Tavaliselt loengutes õppejõud rõhutavad seda kõige olulisemat. Hetkel on tähtis, et ainest läbi saaks, see hinne polegi niivõrd oluline.

Nädalavahetusel jätsime issi linna ja ise läksime maale. Laupäeval oli minu vanaema ehk Bella vanavanaema sünnipäeva pidamine. Esimene üritus, mis toimus väljaspool kodu. Ei osanud ette kujutadagi, kuidas see möödub. Maal, enne ärasõitu hakkas pisike meeletult karjuma, kuid mille peale, sellest ma aru ei saanud. Vanaema juures ta alguses magas umbes pool tundi. Seejärel uudistas natuke olukorda ja hakkas kisama. Arvatavasti sellepärast, et mul endal oli ka väike närv sees. Oleks me varem ka niiviisi pikalt kusagil üritusel käinud, poleks probleemi olnud. Õnneks väikseke rahunes vanavanaema süles maha. Mõne aja möödudes soovis ta süüa ja pärast sööki jäi lausa kaheks tunniks magama. Tavaliselt sellisel kellaajal on ta mul ärkvel. Ma juba kartsin, et öösel me ei maga. Kümme läbi hakkasin tagasi kodupoole liikuma. Kodus oli laps nii rahulik ja õnnelik, isegi uinus diivani peal. Kasutasin juhust ja läksin ise ka magama. Tund aega hiljem ärkas ja nõudis süüa ja peale seda, umbes kell 2 jäi sügavalt magama ja magasime ilusti hommikul 7meni. Mida vanemaks pisike saab, seda kauem ta magab. Endalgi on hea vahepeal pikemalt magada.
Sünnipäeval oli Isabella ikkagi kõigi lemmik. Vanavanaema ütles, et ta on juba nii raske, et pikka aega ei jõuagi süles hoida. Loomulikult kosub väikseke kiiresti. Tegime nalja, et kõik need kilod, mis mina maha võtan, võtab laps endale. Üleüldiselt oli ta hea laps. :)

Piilume, mis seal õues nii head on :)

Vanaema sünnipäevakink