Mõelda vaid, kätte on jõudnud detsembri kuu. Käisin esimesel detsembril jalutamas, päike paistis ja soe oli. Mitte ühtegi märki ei näidanud, et kätte on jõudnud jõulukuu. Lumest võib ainult und näha. Kusjuures, ega ma seda isiklikult ei ootagi. Praegu on nii hea lapsega jalutamas käia. Pole mingit kartustki, et käru kuhugi lumevalli kinni jääks või jalad lörtsist märjaks saaksid. Lumi võiks maas olla jõulude ja aastavahetuse paiku.
Nii nagu kartsin, nõnda ta tuligi. Ühel hommikul ärkasin valutava kurgu ja jooksva ninaga. Haigust endale lubada ei tohi, nagu seal reklaamis, kus ema ütleb oma lapsele, et täna temaga tegeleda ei saa. Otsisin arstimid välja ja oh seda õudset taruvaiku. Laps naeris mu näo peale. Aga kurgu tegi korda, rohkem sellega enam probleeme polnud. Nohu on see vastik külaline, kes kuidagi lahkuda ei soovi. Esimesel päeval salvrätid kadusid kui tina tuhka. Eriti lapsega koos ka olla ei tahtnud, sest kartsin teda nakatada. Kui tavaliselt teen talle päevas sada tuhat musi, siis seekord sai neid poole vähem. Praeguseks on nohu väiksem ja tundub, et lapsele see ei mõjunud.
Ühel päeval mõtlesime Villemiga, et läheks käiks kinos Pilapasknääri 2. osa vaatamas. Mõeldud tehtud. Kutsusime vanaema last hoidma ja läksime ise rahumeeli välja. Kuid see ei möödunud meil hästi. Esiteks, film oli tõesti väga jama, une ajas peale ja mõtlesin seal rohkem lapsele kui filmile ja teiseks, kui koju jõudsime, siis saime teada, et laps oli enamuse ajast karjunud. Ta nii memmekaks meil jäänud, ainult emme-issi.
Ja laupäeval läksime tädi sünnipäevale ning lapse jätsime järjekordselt vanaemaga. Ega seal asi paremini välja ei kukkunud. Mõtlesime küll, et sööb kõhu täis ja läheb tuttu, aga kui pärast 3 tunnist sünnipäeval viibimist vanaema juurde tagasi jõudsime, tuli välja, et laps oli rahutu ja ainult kisanud. Panime ta kiiruga riide ja sõitsime tagasi Tartu poole. Sõidu ajal jäi pisike magama ja magas kodus edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Ei tea mina, mis me Villemiga tegema peaksime, et saaksime ka vahel ilma pisikeseta väljas käia ja kui pärast talle järele minna, siis ei kuuleks tagasisidena, et Bellake ainult nuttis ja nuttis.
Oma laps on siiski kullatera. Praegu on ta veel pisike ja ei oska oma tundeid muud moodi väljendada, kui nutu või naeruga. Ja oi, kuidas ta meil jutustama on hakanud. Sellised tekstid (lälinad) paneb maha. Ja tema naeratus... sellesse võib uppuda. Eriti, kui issi lollitab temaga ja tuleb see häälega naer. Üks imelisemaid helisid Maailmas.
No comments:
Post a Comment