Selline ta oligi. Pisike, tilluke, imearmsake ^.^ Ja nüüdseks on selline mässaja, et suht tihti on endalgi närvid krussis, aga tuleb rahulikuks jääda :). Ja ikka tema naeratus, teist sellist pole. Ükspäev tegin temast väikese fotoseeria ka.
Kuna pildid tehtud telefoniga, siis kvaliteet on nagu ta on. Kuid siin on mõned nii armsad näoilmed. Kusjuures, vaatasime vanavanaema juures fotoalbumit ja laps on minu koopia, missest, et sellest praegu aru ei saa :).
Sünnipäeva tähistasime vaikselt, vanaema ja vanaisaga.
 |
| Alguses vaatame maia näoga kooki |
 |
| Järgmisel hetkel lendas käsi juba koogitaldrikule |
Mõtlesin pikalt, kas lisada oma edusammude pilt siia või mitte. Tegelikult tahtsin seda juba eelmises postituses teha, aga miski hoidis mind tagasi. Kuid kelle asi on öelda, mis ma siis üles panen ja mida mitte. Esiteks paljud ei vaatagi mu blogi ja see käputäis inimesi, kes vaatavad, las näevad, häbenenda pole miskit.
Piltide vahe on üks kuu. Vasakpoolne on tehtud 27.10.15 ja parempoolne 30.11.15. Väike vahe on märgatav. Detsembri kuu pilti ma hetke seisuga teha ei julge. Üritan küll iga päev kõndimas käia ja trenni teha, aga toidusõltuvus võtab võimust. Külm, pime aeg ja kõige paremad toidud on just detsembris. Õnneks mees ikka üritab mind suunata ja ei lase mul mäkis käia või koju komme tassida. Selle eest olen talle suure "aitäh" võlgu.
No comments:
Post a Comment