Kolm

   Kas mäletate, millal ma viimati oma blogisse midagi kirjutasin? Mina igatahes pidin eelmise blogi lahti tegema ja üle lugema, ja meelde tuletama, mida ma sinna kirjutasin. Tuleb välja, et ma pole üle kolme kuu võtnud aega, et istuda korralikult arvuti taha ja üks sissekanne teha. 

   Kolm kuud on päris pikk aeg. Septembris leidsime lõpuks ühe ilusa kolmetoalise korteri, mis asub Tõrvandis. Me ei saanud juhust kasutamata jätta ja seda vaatama mitte minna. Need viimased poolteist aastat, mis ma Ülenurmel olen elanud, on jätnud märgi hinge, et sealt kandist nii kergelt ära kolida ei saa. Kes veel ei tea, siis Ülenurme ja Tõrvandi on põhimõtteliselt samas kohas. Ühesõnaga korter meile meeldis ja nõnda see novembri lõpuks meie omaks saigi. Nüüdseks oleme seal elanud umbes kuu aega ja oma kodu on ikka midagi muud kui üürikorter. Tunne on hoopis teine, palju parem. 

   Veel õnnestus meil käia Tallinnas sünnipäeval, nii et laps jäi vanaema juurde terveks päevaks. See oli esimene kord selle 2a3k jooksul, kui ma olin lapsest nii kaugel ja nii kaua eemal. Öösel sõitsime küll Tallinnast tagasi, kuid ligi ööpäeva ei näinud oma last. See oli omamoodi imelik, aga samas ka vabastav. 

   Ning kätte jõudiski talv, jõulud. Meil siin lõuna kandis oli maa valge. Kuid 25nda õhtul hakkas vihma sadama ja sinna see lumi läks. Jõulud veetsime rahulikult pere seltsis. Nii nagu mul vähemalt viimased kolm aastat kombeks on, siis tuli kohustuslik pilt teha. Siin näetegi kaht perepilti. 

   Kohe kohe on käes uus aasta. Seega soovin juba kõigile head uue aasta algust ja et see tuleks parem kui eelmine. Üritage võimalikult palju lähedastega suhelda väljaspool nutiseadmeid. Sest mälestused, mis neist jäävad on palju rohkem väärt kui mõni kirjavahetus läbi messengeri. 

   Kaunist uut aastat! Minule tuleb see igatahes täiesti teistsugune ^.^

Mida facebook meelde ei tuleta.

Oho, millest nüüd alustada. Näiteks sellest, et panin suure hurraaga Isabellale hambaarsti aja. Enne kontrolli minekut rääkisime kodus kõik läbi, et teeme arstitädi juures suur lahti, näitame oma ilusaid kikusid ja tädi saab need üle lugeda. Kuid kõik läks täpselt vastupidi. Arst oli väga tore ja kannatlik, kuid Isabella oma suud lahti ei teinud mitte ühegi meelituse peale. Arst mainis, et väga vähe on tegelikult lapsi, kes enne kolmandat eluaastat hambaid näitavad. Kuid meil soovitati poole aasta pärast uuesti proovida. Tundub, et mu laps on iseloomu osas täpselt minu suust kukkunud. Ka mina ei teinud hambaarsti juures pikka aega suud lahti ja jonnisin.

Ühel reedeõhtul sain kursaõdedega kokku. Kohtusime Vilde ja Vines, kuid kahjuks ma ei osanud seal kellegagi rääkida. Lihtsalt istusin ja kuulasin teiste jutte. Kui keegi minu poole pöördus, siis ikka vastasin, kuid sinna see jäi. Oleks Mari-Liis kohal olnud, siis me vist poleks aru saanudki, et kell hilisõhtusse veerenud on. Oh, kuidas ma teda ikka igatsen.

Ahaa, ja siis ju mulle kingiti koolilõpu puhul kinkekaart Umb Rohtu. Kuid kinkekaart oli vabas vormis välja prinditud leht ja selle tuvastamine, et teenuse eest üldse makstud on, võttis omajagu aega. Üldiselt on Umb Roht natuke teistsugune koht. Meie sattusime sinna väga ilusal suveõhtul ja istusime sisehoovis. Menüü on hoopis teine. Toit polnud just väga valmis küpsetatud, pigem selline pooltoores, kuid söödav. Kahjuks valisime vale magustoidu, nimelt leivajäätise peekoniga, ja see rikkus meie õhtu. Ja kui mul poleks kinkekaarti olnud, siis poleks ma sinna oma jalga tõstnud.

Esimesed patsid

Ja mis kõige tähtsam. Võtsin facebookist maha oma sünnipäeva ja kohe näha, et enamus ei tea, millal mul see tähtis päev on. Mõned, alla kahe käe näppude, saab kokku lugeda, soovisid mulle õnne. Ja ütlen, et olen selle eest rohkem tänulik kui olla saab. Ma ei oota, et see facebook meelde tuletaks, millal kellegi sünnipäev on. Ma tunnen rohkem rõõmu nende sõnumite eest, mis ma saan ilma interneti vahenduseta, sest see näitab, et tõelised sõbrad/sugulased mäletavad ka ilma selleta tähtsat päeva. 

Seega soovin ka ise endale veel täna õnne. 23 aastat on ilusti mööda läinud :)

Üle pika aja...

Tunnistan, et olen laisk olnud. Olen oma blogiga niiöelda puhkusel. Pidevalt nagu tahaks midagi kirjutada, aga samas ei oska midagi kirjutada.
Üheks meeldejäävamaks sündmuseks oli Anette sünnipäev. Kuna mind pole ammu juba kuhugi kutsutud, veelvähem kellegi teise sünnipäevale peale oma suguvõsa, siis olin kohe nõus minema. Sünnipäev peeti Linnutee matkarajal. Täpselt enne sünnipäeva algust tuli selline vihm, et auto kojamehed olid täisvõimsusel ja siiski tundus sellest väheks jäävat. Üllatuseks läks suurem vihm Ilmatsalust mööda ja me saime rahulikult sünnipäeva tähistada. Mälestuseks saime kõik ühe pildi:

Ja teine suurem sündmus või käik oli Tallinn. Talvel käisime seal rongiga ja siis laps ei püsinud rongis üldse paigal ning seekord otsustasime minna autoga. Alguses oli närv ikka sees, sest olen alati pidanud Tallinna suureks linnaks, kus on 10x suurem liiklus, palju rohkem autoradu ning linn on üldse palju suurem kui Tartu. Ega ma alguses kartsin Tartus ka liigelda. Siiski saime ilusti Õismäele sõidetud ja edasi võtsime juba jalgsi teekonna loomaaeda. Kahjuks algas see päris ülbe käitumisega. Läksime pileteid ostma ning teadsime, et laps on tasuta, kuid teenindaja küsis, et kas selle eelkooliealise lapse vaikime maha. Meie ei saanud aru, et keda ta täpsemalt mõtleb, sest meie selja taga oli kaks noort last. Ja siis teenindaja pahandas meiega, et hetkel see laps, viidates kärule, ei taha midagi läbi piiksutada, kuid ühel hetkel ta juba tahab. Sellega mõtles teenindaja läbi väravate minekut. Pärast sellist ebaviisakat teenindust saime siiski koos Villemi isa ja tema naisega (Aare ja Erge) loomi vaatama minna. Kuigi me see aasta oleme käinud juba kahes loomaaias, siis Tallinna oma ületas kõik mitmekordselt. Vahepeal oli tunne, et lõppu ei tulegi. Ilm läks samuti väga soojaks ja me otsisime taga putkat, kus saaks juua osta. Ja ega me ei jõudnudki tervele loomaaiale ringi peale teha, vaid seadsime sammud Rocc'al Maresse, sest sain sealt oma uue telefoni kätte. 

Öö veetsime Tallinnas ning pühapäeva hommikul tegime 7.7 km pikkuse jalutuskäigu, kuigi olime eelmisel päeval 9.3 km kõndinud. Kogu see jalutamine toimus 24 tunni sees. 

Tagasi Tartusse jõudsime pühapäeva õhtul kella 17 paiku. Siis oli juba  vaja koduseid toimetusi teha ning ühel hetkel oligi õhtu käes ja tuli magama minna. 

Teen lühidalt juuni-juuli spordikokkuvõtte.

Juuni: 

Kõnd: 39.24 km

Jooks: 55.34 km

Ratas: 118 km

Juuli:

Kõnd: 40.32 km

Jooks: 77.05 km

Ratas: 127 km

Rohkem ma pilte ei jaga seekord :) 

Päikest

Puhkus

Sellel aastal sain koos Villemiga nädal aega puhata ning otsustasime selle aktiivselt sisustada. Esimesel päeval käisime Lõuna-Eestis. Käisime Taevaskojas ning üritasime üles leida Piusa koopad. Viimaste juurde polnud põhimõtteliselt ühtegi silti ega viidet ja seega me seiklesime Eesti-Vene piiri juures, kuid lõpuks jõudsime kohale. Koopad ise olid küll suletud, aga natukene siiski nägime. Isabella pidas samuti väga hästi vastu.
Kolmapäeval sõitsime Rakverre Andra juurde. Kui kodus Isabella käest küsisin, et kas ta tahab Rometiga mängida, siis ta vastas, et ei taha. Andra küsis sama Rometi käest ja Romet ei tahtnud ka Isabellaga mängida. Kusjuures nad hakkasidki mängima umbes tund aega enne tagasisõitu. Käisime miniloomaaias, kus lapsed said lambaid, poni ja teisi loomi toita ning paitada. Isabella läks nii ekstaasi ja naeris nii naljaka häälega, mille peale hakkasid kõik teised naerma. Loomaaias olid ka maod ning loomade hooldaja võttis nad puurist välja. Ja siis ma sain aru, et mul on tõsine foobia madude vastu. Ma lihtsalt pidin sealt ruumist välja minema ja käed värisesid veel mõnd aega pärast seda.
Neljapäeval võtsime ette Elistvere loomaaia. Viimati kui ma seal käisin, olin ma väike, vist veel algkoolilaps ja siis tundus Elistvere nii suur ja loomi tundus olevat rohkem. Seekord pidime aga pettuma. Loomad olid lojud, istusid või pikutasid kusagil puuri tagumises otsas ning ei tulnud end üldse näitama. Põhjapõder ja piisonid nägid väga haiglased välja, karv oli pooleldi juba seljast tulnud ja jalad värisesid all. Enamus loomi ei näinud me üldse. Kassapidaja lubas meil hiljem tagasi tulla ning tasuta uus tiir teha, kuid loobusime sellest võimalusest. Loomaaiast sõitsime edasi Vudilasse. Isabella vanustele on seal batuudid ja spetsiaalne väikelaste tuba. Ülejäänud kohad olid umbes nii alates 5 aastastele lastele ja vanematele. Ilm kahjuks vedas meid alt ning saime suure vihma kaela ja seetõttu veetsime enamus aega väikelastetoas.
Jaanid veetsime rahulikult maal. Isabellale tekkisid punnid, mõtlesime, et ehk allergia millegi vastu, kuid juba järgmisel päeval oli punne palju rohkem ning osa neist oli villidega. Siis saime aru, et piigal on tuulerõuged. Praegu on Isabella ilusast rohelisi täppe täis.
Ise üritan hetkel endale uut harjumust sisse harjutada. Nimelt üritan käia jooksmas põhimõtteliselt iga päev ja mitte rohkem kui 5-6 kilomeetrit korraga. Hetekl olen suutnud 5 päeva järjest käia, 6ndal päeval tegin rattasõidu 31 km ja nüüd seitsmendal päeval tegin jälle 5 km.

Lisan paar pilti ka.

Üks kaks kolm- läbi ta saigi

Ohoo, viimane postitus oli 23.04 :O!?. Selle aja jooksul on palju palju juhtunud. Kõigepealt, laps on järjepidevalt haige olnud. Alguses oli nohu, mis muutus kõrvapõletikuks. Pärast kõrvapõletikku sai 4 päeva lastehoius käia ja siis tekkis silmapõletik, millega olime samuti natuke üle nädala kodus. Haigus haiguse otsa. Nüüd peaks vähemalt immuunsus tugevnema.
Isabella hakkab vaikselt juba rääkima. Vanust on meil kohe üks aasta ja üheksa kuud, kuid päris selgelt tuleb juba issi, emme, aitäh. Lisaks hakkab tulema uua, papu. Ütleme nii, et mingeid sõnu on veel, kuid rohkem on sellist nõudmise kisa meil. Kui midagi küsida, siis noogutab või raputab pead.

Veel sain ma pidada oma teist emadepäeva. Nii imelik, kui oma sugulased, eriti ema, tädi või vanaema soovivad mulle head emadepäeva. Ma tundun nende kõrval nii pisike, nagu oleks alles ise väike laps. :)

5.06 oli eksam. Bakalaureuse eksam. See tulemuste ootamine oli paras peavalu. Muudkui käisin õisis, et mis nüüd on, kas saan läbi või ei. Arvan, et ootusärevus oli palju palju suurem kui eksamile minnes. Ja läbi ma saingi. Nüüd on kooliga kõik. Rohkem ei taha õppida, vähemalt lähima kümne aasta jooksul ma kooli ei tüki.

Ilmad on samuti nii ilusaks läinud, et kahju on lausa enamus aega tööl istuda. Õhtud jäävad lühikeseks, et kõiki toimetusi ei jõuagi ära teha.
Tahaks enda treeningkava lõpuks paika panna, aga no, kus sa jõuad. Kella viieks jõuan koju, siis hakkan süüa tegema. Olenevalt päevast, siis õhtusöök on 18-19 paiku. Seejärel käime lapsega õues jalutamas, siis on kell juba 20, kui tuppa jõuame. Edasi on juba lapse sättimine magamaminekuks ja kus ma siis enam trenni hakkan tegema, kui laps magab. Äratan ta veel niiviisi enda müttamisega üles. Kusagilt tuleb leiutada seda aega.

Kuid lisan hunniku pilte. :)

Kiikumine on üks lemmiktegevustes

Suur tüdruk

Proovisime rattaga sõita, kuid jalad ei ulatu veel pedaalideni

:*

Ralliäss

:*

Tegime trenni ja olime lihtsalt rõõmsad

Suur piiga

Varakult õpetame auto remontimist

Kohustuslik autosõidupilt

Smuuti

Poes peab issi mütsi proovima

Seniks mõnusat suve! :)

Birgiti ja Britta 16ndast sünnipäevast ka midagi

Laiskus

Olen nüüd kõigest kolm nädalat tööl käinud, kuid meeletu motivatsioonipuudus vaevab. Ei teagi, kas see on laiskus või kevadväsimus või hoopis midagi kolmandat. Tööl mulle meeldib käia. Olles lapsega 1,7 aastat kodus olnud, siis on lausa lust midagi muud teha. Aga nii kui ma koju jõuan, tuleb laiskus peale. Mitte midagi ei viitsi teha, lihtsalt lebotaks diivanil. Kuidagi ikka sunnin end 10 000 sammu päevas tegema, kuid see tuleb tõesti suure sundimise peale. Kui pean lapse hoidu viima ja sealt tagasi tooma, siis saan ligikaudu 6-7000 sammu, ehk siis ainult umbes 3 km pean õhtuti veel läbima. Samas, kui last hoidu ei vii, siis pärast tööpäeva koju jõudes on ainult ligikaudu 3000 sammu,

Tavaliselt alates reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni toimub suur õgimine. Minu sisse mahub kõike: komme, krõpse, pagaritooteid jne. Üritan ikka kõndimas käia, aga rohkem on see lonkimine. Täna (pühapäeval) käisin kiirkõndi tegemas üle pika aja ning mõtlesin oma laiskuse üle. Ja otsustasin, et ülejäänud päev, ehk siis alates kella 16nest, olen rohkem produktiivsem. Kehtib vanasõna: "Kes teeb, see jõuab". Sama kehtib ka minu kohta. Ma võin seal diivanil mugava poosi sisse võtta ja sinna jäädagi, aga samas kui ma end püsti ajan, siis jõuan palju tehtud.

Isabella saab lastehoius hästi hakkama, aga iga nädal on mingi probleem. Seekord jäi haigeks. Kõigepealt läks mingi tüdrukuga kaklema ja samal õhtul jäi ka haigeks. Õnneks on mul vedanud. Alati on saanud keegi last hoidma tulla. Eriti küll ei meeldi kedagi paluda, enamasti vanaema, sest teistel on samuti oma elu. Paraku ei jää hetkel muud üle.

Sellised armid pärast kaklust

Kolmas asi, mis mulle iga päev meelde tuleb, on eksam. 05.06 on viimane eksam. See kõige suurem ja mahukam. Kui selle sooritan, siis saan Toiduainete tehnoloogia bakalaureuse kraadi kätte. Üritan ikka õppida ka, kuid loen materjale ilma mõtteta ja seega pole sellest õppimisest eriti kasu olnud. Aga alates tänasest üritan end meeletult motiveerida ja selle laiskuse enda seest välja juurida. Samuti selle toitumise korda saada. Kui kunagi oli mingitki lihast näha, siis nüüdseks olen nagu lodev kartul.

Villem ei lubanud pikka postitust teha, seega lõpetan selleks korraks.

Kena talvist kevadet! :)

Tööle ja lastehoidu.. saaks see kool juba läbi

Usute või ei usu, aga mina sain tööle. Põhimõtteliselt täpselt siis, kui emapalk lõppes. Kahju oli küll last hoidu panna, kuid iga laps saab kord suureks. Esmalt oli laps kolm pikka päeva oma vanavanaemaga ja sai harjuda, et emmet-issit päev läbi ei näe. Neljandal päeval viisin Isabella juba hoidu. Arvasin küll, et juba lõunal kutsutakse vanavanaema järele, kuid ei. Jalutasin pärast tööd koju ja Isabella vanavanaema jalutas vastu. Uurisin, kus laps on ja vastati, et hoius. Sellesmõttes see hoid mulle meeldib, nad ei helista iga väiksema jonni peale ja nad saavad aru, et lapsevanemad peavad tööl käima. Oma üllatuseks Isabella isegi magas seal mitu tundi. Ise me kartsime, et laps pole nõus kusagil magama jääma.

Pühapäeval lõi Isabellal kahjuks palavik välja ja hakkas suur organiseerimine, kes jääb koju, kas saame lapsehoidja jne. Arvame, et palavik on kikude tulekust. Nüüd tulevad ülesse ka kihvad. Õnneks tööandja on meil hästi arusaaja. Jah, meil on Villemiga sama tööandja, aga me ei tööta koos.

Lisan mõned pildid:
Juttu kohe üldse ei tule, pean hakkama vist rohkem kirjutamist harjutama ja pidevalt midagi üles märkima. :)

Oma uute tossude üle väga uhke

Ilus komplekt, kuid piiga jäi veits tõsine

Nämm nämm

Õues on ikka tore

Keerutame 

Minu uus kohvitass 

Midagi uuemat Rauno ja Sigridi sünnipäeval

Kevad õues ja hinges

Tahaksin jagada teiega oma viimaseid mõtteid ja üritusi. Alustan kõige uuemast, mis mulle täna eriti meelde jäi. Nimelt käisin Isabellaga lasteaia juures jalutamas ning lapsed olid samal ajal õues. Kuna Isabellale meeldivad teised lapsed väga, siis jäi ta värava juurde seisma ning jälgis, mida teised, suuremad lapsed, teevad. Kamp lapsi mängis samuti värava juures ning seal oli ka üks poiss, arvan, et vanust oli tal 5-6 aastat. See poiss tegi Bellale lumepalli ja ajas  vist natuke isegi juttu. Kahjuks Bella ühel hetkel lõi teda. Loomulikult sai ta selle eest noomida, kuid poiss ei olnud üldse pahane. Ja lõpuks, kui me ära hakkasime minema, siis poiss ütles: "Tsau Bella". Hiljem kuulsin, et poisi nimi on Gregor ja see nimi on mu lemmikpoisi nimi juba aastaid. Kui ma kunagi poja peaksin saama, siis just selle nime ma talle panen. Ütlesin Kadrile ka, et see on nüüd tuleviku armastus. ;)

Natukene endast ka. Ühes viimati avaldatud postituses mainisin, et olen omadega läbi. Et ma pole õnnelik. Nüüdseks olen üritanud ennast kokku võtta. Ütlen endale iga päev paar olulist lauset: "Ma armastan end sellisena nagu olen." "Ole positiivne" "Ole sa ise, mitte keegi teine". Ja usu või ära usu, need laused aitavad.
Hetkel on nii mõnus kevadine aeg. Lumi sulab, õues on soe ning linnud laulavad. Eriti meeldib mulle õhtuti üksi jalutamas käia. Eelkõige sellepärast, et mul on sammud tegemata. Olen endiselt 10tuhande sammu hull, kuid teisalt see aeg, kus ma jalutan, ma saan olla üksi. Lõpuks ma kuulen enda mõtteid. Mitte keegi ei sega mind. See aeg on ainult minu jaoks. Iga inimene vajab päeval paar tundi ainult endale. Ja kui ma koju jõuan, olen kui positiivset energiat täis laetud. :)

Eelmine nädal oli tore. Esiteks sain ma kokku mõne oma kursaõega. Sõime Gustavis kooki ja rääkisime mõned tunnid juttu. Teiseks, me saime Villemiga reedel välja sööma minna koos Villemi sõbra ning tema teise poolega. Vanaema tuli ja hoidis Bellat. Nii hea oli end jälle üles lüüa ja mõned tunnid väljaspool kodu veeta. Laupäeval sõitsin lapsega maale ja lasime Villemil linnas natukene puhata. Laupäev oli nii ilus, et ajasin endale trenniriided selga ja läksin mööda porist kruusateed jooksma. Laupäeva õhtul tuli Siki koos Taivo ja beebiga külla. Johanna on nii suureks kasvanud. Me näeme küll üpris tihti, ühe kuu jooksul 1-2 korda vähemalt. Pisikesed lapsed arenevad nii kiiresti. Johanna ajas päris kõva häälega juttu ja üritas end pöörata, ise alles 3,5 kuune. Laupäeva õhtul oli ka Eesti laulu finaal, mille me Isabellaga lõpuni vaatasime. Kahjuks seekord küll ühtegi väga head laulu polnud, kuid mina ise oleksin kas Lemsalu või Ariadne valinud. Pühapäeval tulime juba linna ja õhtul külastasid meid Rauno ja Maarja. Mulle igatahes meeldis väga see nädal.

Ja nüüd ma jagan palju pilte koos kommentaaridega! :)

Maal peab "kiiver" peas olema

Esimene lumememm sellel aastal

Ja kohe lõhkusime lumememme ära

Maal sõidame nii, kui kelku käepärast pole. Ja nii on palju lahedam

Linnapreili

Õues tuleb kõike maitsta, eriti pori ja liiva

"Hey, sina seal, jälle pildistad?"

Emme või issi nägu?

Vastlakukleid polnud, aga suu saime ikka magusaks

Esimesed teksapüksid ja kohe väga tšikk tunne

Õues meeldib iga pingi peal istuda ja armas olla