Usute või ei usu, aga mina sain tööle. Põhimõtteliselt täpselt siis, kui emapalk lõppes. Kahju oli küll last hoidu panna, kuid iga laps saab kord suureks. Esmalt oli laps kolm pikka päeva oma vanavanaemaga ja sai harjuda, et emmet-issit päev läbi ei näe. Neljandal päeval viisin Isabella juba hoidu. Arvasin küll, et juba lõunal kutsutakse vanavanaema järele, kuid ei. Jalutasin pärast tööd koju ja Isabella vanavanaema jalutas vastu. Uurisin, kus laps on ja vastati, et hoius. Sellesmõttes see hoid mulle meeldib, nad ei helista iga väiksema jonni peale ja nad saavad aru, et lapsevanemad peavad tööl käima. Oma üllatuseks Isabella isegi magas seal mitu tundi. Ise me kartsime, et laps pole nõus kusagil magama jääma.
Pühapäeval lõi Isabellal kahjuks palavik välja ja hakkas suur organiseerimine, kes jääb koju, kas saame lapsehoidja jne. Arvame, et palavik on kikude tulekust. Nüüd tulevad ülesse ka kihvad. Õnneks tööandja on meil hästi arusaaja. Jah, meil on Villemiga sama tööandja, aga me ei tööta koos.
Lisan mõned pildid:
Juttu kohe üldse ei tule, pean hakkama vist rohkem kirjutamist harjutama ja pidevalt midagi üles märkima. :)
 |
| Oma uute tossude üle väga uhke |
 |
| Ilus komplekt, kuid piiga jäi veits tõsine |
 |
| Nämm nämm |
 |
| Õues on ikka tore |
 |
| Keerutame |
 |
| Minu uus kohvitass |
 |
| Midagi uuemat Rauno ja Sigridi sünnipäeval |
No comments:
Post a Comment