Pärast pikka pausi

Nüüdseks on nagu terve igavik möödas, kui ma pole kirjutanud. Tänasega võin mõneks ajaks õpikud nurka visata ja nautida paari kuud ilma õppimiseta. Ainult lõpueksam on jäänud ja siis on minu ülikooliaeg läbi saanud. Hetkel ma rohkem õppima ei plaani minna.
See semester oli mul 2 õppeainet: õigusõpetus ja raamatupidamine. Esimest ainet ma ei kartnudki, aga teine oli paras peavalu. Kaks kuud käisin iga teisipäev 4 tundi raamatpidamist õppimas ja ühe kuu ainult praktikumides. Lõpuks, kui saime kordamisküsimused kätte, siis õppisin isegi need korralikult selgeks, kuid arvestusel olid hoopis teised küsimused. Lisaks veel mõned ülesanded. Ütlen ausalt, et olin päris närvis, kuid oma õnneks, sain asja ühe korraga tehtud. :)

Vahepeal pidasime maha ema juubeli Puurmani mõisas. Minu teha jäi tort. Seekord ei tahtnud ainult maitselt head, vaid ka välimuselt ilusat torti teha. Küsisin nõu enda kursaõelt, kes teeb meeletult palju häid ja isuäratavaid küpsetisi, millega kaunistada. Oma üllatuseks tuli ka mul see enam-vähem välja. Eks esimesed tordid tulevadki tagasihoidlikumad, kuid edaspidi lähen aina julgemaks ja katsetan rohkemaid variante. Torti kiideti :)
Isegi Isabella pidas end väga vapralt üleval. Sünnipäev hakkas kell 19, Bella magas lõunal umbes 2 tundi ja sünnipäevalt läksime ära natukene pärast südaööd. Hetkel on Isabella kõige pisem meie suguvõsas ja lähiajal pole ühtegi pisikest veel juurde oodata. Senikaua saab tema meil kõige rohkem tähelepanu :)

Meie detsember algas advendikalendritega. Villem alguses ei soovinud seda, kuid kolmandal päeval sõi kõik šokolaadid viie minutiga ära. Meie Bellaga oleme tublid ja võtame iga päev ühe šokolaadi. 

Sellised me oleme, kui sööme. Puhtaks ei jää siin midagi. Vähemalt on alati naeratus näol. :)

Oleme teinud ühe suure saavutuse. Muidu Bella ei maganud oma voodis ja nii ma käisin iga lõuna temaga õues, kord jalutasin terve une aja, teine kord jätsin trepikotta magama. Kuid ühel päeval mõtlesin, et nii ikka enam ei saa. Ja hakkasin teda toas magama panema. Esimene lõuna oli raske. Aega läks kaks tundi, enne kui ta uinus. Pool tundi läks mööda ja juba oli ärkvel. Mida päev edasi, seda kiiremini tibu magama jäi ja lõpuks uinus 10-15 minutiga ja magas 2 tundi. 

Nüüd ma arvan, et järgmine postitus tuleb alles pärast jõule või alles uuel aastal. Olenevalt, kuidas jõuan. :)

Seniks häid pühi ja palju piparkooke ^.^

Minu motivaator

Täna ma tahaksin just rääkida endast, mitte lapsest. Kuigi paljud loevad seda blogi just lapse ja lapsepiltide pärast.
Sel sügisel sain ma tuttavaks ühe Ülenurme emmega, kellel on kaks last, lausa kaksikud. Meil tekkis koheselt klapp ja üsna pea mõtlesime, et võiks siis koos mõnel õhtul kiirkõndi harrastada. Enamasti kõnnime üle 8 kilomeetri ning selle ajaga jõuame päris palju suhelda. Talle meeldib väga palju rääkida ja mina olen rohkem kuulaja rollis. Mina arvan, et tema on superema. Ta isegi kustutas oma facebooki konto, et saaks ennast täielikult lastele pühenduda. Ta meisterdab lastele ise mänguasju, neil on kindel päevakava ja mulle on jäänud tunne, et ta ainult oma lastega tegeleb. Aga ei,veel jõuab ta koristada, nagu ta täna ütles enda kohta "Monk, kõik peab olema täpselt nii nagu temale sobib. Kõik peab olema korras" Veel jõuab ta meisterdada, harivaid saateid vaadata, väga paljude inimestega suhelda, süüa teha ja veel tuhat tegevust. JA TAL ON VEEL KAKS LAST, kellega ta tegeleb pidevalt.
Seejärel mõtlen enda peale, kui palju mina teha jõuan. Ja, jõuan süüa teha, koristada ka nii enamvähem, aga lapsega ei tegele enda meelest piisavalt. Arvuti, eriti see facebook on kurja juur. Pidevalt mõtlen, et tänasest olen vähem arvutis ja tegelen lapsega või õppimisega. Viimasega pole ma üldse tegelenud, kohe kohe on arvestus tulemas ja ma ei tea, kuna ma selle jaoks aega leian.
Hiljuti jõudsin kõndimast tagasi, tegime ligikaudu 10 km kiirkõndi. Selle aja jooksul jõudis talle helistada kaks inimest. Kõrvalt kuulajana tundus tekst huvitav. Ja ma pidevalt samastan ennast inimestega, ehk ma mõtlesin, et mina olen nii üksik, minu põhiline suhtluskoht on facebook. Mis siis saaks, kui mul internetti lõpuks pole või facebook üldse ära kaoks, siis ma ei suhtlekski kellegagi!? Tunnen, et olen end liiga internetti ära kaotanud. Pigem võiks rohkem lapsega tegeleda, kodutöid teha, või mis kõige parem, kooli ära lõpetada.
Lihtsalt see naine on nii motiveeriv. Ma vaatan talle alt üles. Ta on lihtsalt super inimene. Tema ongi selline inimene, kes teeb palju ja jõuab palju. Ükskord tahan mina temasugune olla.

Oh, tekst tuli pikem kui ma arvasin, aga ma võiks veel pikemaltki kirjutada, aga siis te ei viitsiks enam lugeda. :)

Päikest sellesse halli päeva :)

Väike katsetus enne ema sünnipäeva. Päris hää tuli välja :)

Sebra

Viimasest postitusest on möödas juba peaaegu 2 nädalat. Tihti on tulnud tahtmine midagi kirjutada, kuid alati jõuab uni enne kui blogi. Tõin märkmiku endale lähedale, et saaks vaadata, mis vahepeal toimunud on. Eriti midagi märkimisväärset polegi. Ainult paks lumi on maha sadanud, Villem ja vanaema on aasta vanemaks saanud. Vanaemale tegin suure kräsupeatordi. Kaunistada ma veel ei oska, kuid ema sünnipäev on ka peagi tulemas ning siis pean samuti suure tordi tegema. Lausa 40 inimesele.

Seadsin endale spordieesmärgiks 3300 km selleks aastaks. Tänase, 11.11.16 seisuga olen läbinud 3050 km. Nädalas paaril korral üritame Kadriga kõndimas käia, meie ringi on 8,5 km pikk. Ja lisaks tulevad kilomeetrid, mis ma Bellaga teen. Kusjuures Bellale ei meeldi lumi. Lähme õue, korraks kõnnib ja siis tuleb "opa". Piiga on oma talveriietes päris raske ja seega panen ta kärru. Kärus on ta rahulikult ning pärast teatud aega jääb tuttu. 

See aasta tegime varakult endile jõulukingid. Mõlemad saime uued sülearvutid. Alguses küll kahtlesin, kas on ikka õige otsus. Ega arvutid tänapäeval odavad pole. Kuid nüüdseks olen nii rahul uue arvutiga. Akut pean ka laadima päevas heal juhul kaks korda, vanal arvutil ei pidanud aku enam üldse. Samuti on ekraanide vahe 2 tolli. Nüüd on suurem ekraan. Üldiselt olen superrahul. 

Bella elu käib ühtviisi. Hommikul 8-9 vahel üles, sööme, lebotame toas, lähme õue, magame, sööme, jonnime, mängime, magame. 

Viimased ööd oleme jonniga üles ärganud, sest 9nda kiku tulek teeb haiget. Õnneks on meil igemekreem olemas ning see võtab päris kiiresti valu ära. 

Minumeelest on see hästi armas, et tibu jookseb kohe ukse juurde, kui kuuleb, et keegi tuleb. Kui mina koju jõuan, siis ta näitab kohe köögi poole. Hull söödik on. Kui oleks võimalus, siis ta jääkski sööma. Järelikult on minu geenid. Mina söön ka kogu aeg. Umbes 2 nädalat olen rohkem oma toitumist ja liikumist jälginud, kuid ikka päris tihti tuleb neid patupäevi ja õhtuseid suuremaid sööminguid. 

Kooliga on ka varsti kõik läbi. Kui läheb hästi, siis 7.detsember on viimane päev. Kuid see raamatupidamine on päris suur kirstunael. Õpetaja kiidab ka ainult üht poissi pidevalt ja teised on nagu sellised tüütused. Kedagi ta ei salli. Ikka leiab midagi, mille kallal norida. Vaikselt pean end kokku võtma ja mõttega õppima hakkama, siis saan ühe korraga asjad tehtud. 

Järgmisel nädalal lubati sulailma ja lumi pidi ära sulama. Kahju lausa. Kuigi mulle talv ei meeldi, siis nüüdseks olen lumega päris ära harjunud. Õhtuti ikka süütan kolm küünalt aknalaual ja mõnus meeleolu tuleb. Varsti tuleb piparkooke tegema hakata ja muid häid talveroogasid. Et talvel ikka mõni kiloke juurde tuleks. 

Kirjutada oleks ehk veel ja veel. Kuid olen aru saanud, mida pikem tekst, seda vähem jõutakse lõppu. Mõnusat talveaega. 

Nii armas kevad/sügis komplekt, et kahju oleks sellega õue minna

Poes on alati lõbus käia

Ostsime kelku lambanaha, aga pole kelku ja kahju oleks seda kelku panna. Senikaua jääb tuba kaunistama

Kõige armsam sebra! :*

Lume tulek ja meie aeg

Üritan nüüd meenutada umbes nädala tagusesse aega. Mäletan, et ärkasin üles ja esimene vaade õue oli paks lumi. Esimene mõte oli kohe "ma pean autoga sõitma, kuid mul on suverehvid veel all." Õues oli küll soe ja ma pidin alles 11-12 vahel rooli istuma,  kuid siiski oli Ringtee Selveri juures väga libe. Auto võttis tuurid üles, kuid edasi ei liikunud. Arvasin, et sinna ma jäängi.  Kuidagimoodi sain sealt õnneks minema ja jõudsin ilusti kooli.

 

Eelmisel päeval oli väga ilus ilm,  Bella lollitas,  läks murule pikali ja enne püsti ei tõusnud, kui mina aitasin.  Ning järgmisel päeval oli nii lumine. 

Igaühel pole võimalus iga päev hobuseid vaatamas käia, kuid meil on hobused põhimõtteliselt akna all. Lisaks meeldib Bellale enda käru lükata. Pisike on nii suureks ja asjalikuks kasvanud. 

Lisaks on ta õppinud nõudma. Muudkui nõuab, et tahab seda või toda. 

Nädalavahetusel käisime maal. Laupäeva hommikul oli ilus ilm ja ema ning õde olid nõus Bellat hoidma ja meie läksime Selli-Sillaotsa matkarajale. Alguses polnud seal eriti inimesi,  ainult 3 autot koos meiega, kuid lõpuks oli autosid 12 või 13. Ühed inimesed tulid oma koeraga ning see koer jooksis meile järele Tuli selliste raskete sammudega ning kui ta esimest korda meile järele jooksis, siis ma karjatasin korralikult. Ma olen teismelisena palju õudukaid vaadanud ja nüüd kardan meeletult metsa. Pidevalt arvan, et nüüd tuleb kusagilt karu või hunt. On küll naljaks, endki ajab naerma, kuid olen selline argpüks. 

Natukene pilte ka. Saime isegi vihma.  Laudtee oli libe, kuid raja lõpus läks tee eriti poriseks. Astusin ilusti vette ja jalad said läbimärjaks. 

Viimasel ajal on Bella nii jonnine, et mul on vist kõik närvirakud otsa saanud.  Loen tunde,  et Villem koju tuleks. Seejärel lähen ise trenni tegema, et saaks natukenegi oma aega.  Varsti peab hakkama õppima kahe aine arvestustöödeks ning siis on kooliga peaaegu kõik. Ainult suvel veel lõpueksam teha. :)

Väike video ka lõppu, kui see ikka laseb mängida.

Seniks nautige talve saabumist :)

Meie ringkäigud

Villemil on hetkel veel puhkus ning selle aja sees oleme käinud Võrus, Elvas ja Rakveres. Rakveres olime terve ööpäeva. Käisime minu sõbranna Andra juures. Tal on samavana poeg kui Bella. Meie küll seekord lastest pilte ei teinud, kuid kui tagasi sõitma hakkasime, tegime peatuse Äntu sinijärve ja valgejärve juures. Ausalt, ma pole enne Eestis nii puhast vett näinud kui seal, Paraku olen vist pubeka eas liialt palju õudusfilme näinud, sest ma üldse ei julgenud seal järve-metsa ääres olla. Kogu aeg kartsin, et nüüd kusagilt tuleb karu või hunt. Samuti kardan ma vett nagu kass. Isegi telekast filme vaadates, kus näiteks lennuk lendab üle mere, tulevad külmavärinad peale.
Rakveres jalutasime natukene ringi, kuid mina seal üksinda liigelda ei oskaks. See aasta oleme päris tihti sinna sattunud. Alguses 4 juunil, kui Villem mulle abielu ettepaneku tegi, siis 16 september, kui Rometi sünnipäev oli ning 19-20 oktoober, kui käisime lihtsalt külas. Ega muidu seal nii tihti ei käikski, kuid lapsed ühendavad. :)
Hommikul, kui tagasi hakkasime sõitma, oli veel udune, külm, maa oli valge. Külmakraade enam polnud, kuid soe samuti mitte. Temperatuur jäi vahemikku 1-3 soojakraadi. Üllataval kombel pidas Bella end hästi üleval. Kõikide peatustega tuli meil autosõitu 2,5 tundi.
Koju sõitsime ringiga ehk siis käisime maalt läbi. Villem pidi seal kohe šokolaadi sööma. Õhtul ema helistas, kui koju oli jõudnud ja uuris, kas oleme maal käinud. Tegelikult käisime seal õunaraksus. :)
Üldiselt on meil kombeks Bellaga õues jalutamas käia niiet Bella ise tatsab ringi. Kui ta ära väsib, küsib sülle ja edasi panen ta kärru. Täna pärastlõunal, kella 4ja paiku väsis tibu ära ning mina jalutasin rahulikus tempos 10 km. See aeg läks nii kiiresti, et ei saanud arugi, et nõndapalju maha sai käidud.

Natukene Villemi tehtud pilte:

Võrus

Elva õnneseen

Äntu järv

Ja Andra käest saadud pilte

Kruiisijad

Romet viib Bella uhke autoga sõitma

Mängunurgas

Lastel on lõbus, kui emmed-issid süüa ootavad :)

Kuulsin, et homseks lubab juba lund. :) Jõulud pole samuti kaugel. Mõnusat külma nautimist :)

Klassikokkutulek

Nüüdseks on möödas juba üle kolme aasta kui gümnaasiumi lõpetasin. Ma ei olnud suur suhtleja oma klassis. Meil oli väike grupp, mina, Eneli, Helen, Gertrud ja Birgit, kellega rohkem suhtlesime. 12ndas klassis kolisin Puurmani ja sellega seoses jäid meil suhted väga nõrgaks, Enamus meil on jäänud Jõgevale ja suhtlevad omavahel edasi, või siis saavad kusagil kokku. Mina juba sellepärast ei saa õhtuti väljas käia, sest Bella on pisikene. 

Klassikokkutulek toimus meil Palamuse jahiseltsi majas. See maja asus kusagil metsade vahel. Sõitsime 8 kilomeetrit mööda kruusateed ning mitte ühtegi maja ei olnud vahepeal. Kui oleksin Puurmani kaudu tulnud, oleks kilomeetreid vähem olnud, kuid alguse asi, siis ei teagi, kus mis täpsemalt asub. Kui Jaana poleks minuga koos tulnud, siis polekski vist kohale jõudnud. 

Seal polnud levi, veelvähem internetti. Olime nagu muust maailmast eraldunud. 

Alguses, kui maja juurde jõudsime, oli seal niipalju autosid ja mehi. Mõtlesime, et see nüüd küll õige koht olla ei saa. Aga siiski oli. Jahimehed olid just jahilt tulnud ning nülgisid seal põtru. Mina õnneks ühtegi korjust ei näinud, kuid osad nägid. 

Kokku tuli meid 14. Kuid keegi ei mäletanud, palju meid täpselt lõpetas. Kõik rääkisid, millega nad vahepeal tegelenud olid ning millega hetkel tegelevad. Osa tüdrukuid tegelevad lastega, kes on lasteaiakasvataja, algklassiõpetaja, erapedagoog. 

Lisaks tuli välja, et üks klassiõde elab ka Ülenurmel ja täpselt Mari, Anto ja Uku korteri peal. Ning teine töötab Põllumajandusmuuseumis. 

Mina olen ainuke, kellel on laps ja kes on abiellunud. Ülejäänud naudivad veel elu. Minult küsiti ka, et kuidas lapsega on. Igatahes soovitasin neile, et oodaku veel. Aega on selle kiire asjaga. :)

Ning lõpuks meie pilt. Kõik kes kohale tulid, on pildil :) 

JG 65 lend!

Stress

Pean tunnistama, et viimased päevad või isegi nädalad olen tundnud end väsinuna, ma ei jõua midagi teha ja ega soovigi pole. Ma lihtsalt oleks ja ei teeks mitte midagi. Täna lõpuks tunnistasin endale, et mul on stress. Kõik on kuidagi alla käinud. Ma ei kontrolli oma toitumist, trenni teen ka üpris harva. Varasemalt ei saanud enne magama minna, kui päevas 10 000 sammu oli tehtud, kuid nüüd lepin isegi 5000 sammuga. Elu oleks nagu seisma jäänud. Kõik on nii üksluine. Hommikul äratus, lapsele süüa tegema, lapsega õue, jälle süüa tegema, kodu koristamine, kool, õppimine ja terve päev läbi lapse kisa. Ausalt, Bella kisab ja jonnib päevas väga palju. Ta poleks nagu millegagi rahul. Eriti hull on meil magamamineku periood. Siis ta kisab end lausa hingetuks. Lõpuks loobume ja võtame ta oma kaissu, kus magab hommikuni. Üldse olen viimasel ajal nii negatiivne inimene, et endalgi hakkab paha. Võiks midagi muuta, kuid pole mitte mingisugust motivatsiooni. Mihkel Raua kuldsed sõnad "Kui last tahad, tuleb esimesed aastad üle elada"

Täna käisime Elvat avastamas. Mitte kumbki polnud seal varem käinud. Õues oli nii külm, et mina polekski autost välja tulnud. Bella hakkas ka ühe hetkel jonnima. Võtsin ta kärust välja, kuid ise ka kõndida ei soovinud. Õnneks uinus ühel hetkel.

Ma hetkel pilte ei lisa. Ükskord hiljem teen pildiseeria :)

Vähem loba, rohkem pilte :)

Enam nagu ei jõua kirjutada või ei viitsi kirjutada. Sügisväsimus on kätte jõudnud. Pigem teen trenni, olen Bellaga õues, vahepeal harva käin ka koolis, kuid suuremalt jaolt lebotan.

Alguses, kui Ülenurmele kolisime, leidsin endale kaks sõbrannat. Nüüdseks ajaks on nad kuhugi kadunud. Üritan küll korra nädalas või kahe nädala jooksul nendega ühendust saada, kuid tolku pole olnud. Hiljuti sai Romet ühe aastaseks ning käisime tema sünnipäeval Rakveres. Kahjuks korjasin sealt endale nohu ja köha külge ja olin ligi nädal aega rajalt maas. Vahepeal tuli Uku sünnipäev, kuhu nõrga tervise tõttu ei jõudnud.

Päris pikalt olime Bellaga kahekesi päevad läbi. Nüüdseks aga oleme leidnud kaks sõbrannat. Ja nad on täpselt ühte nägu. Kuig nagu ma täna kuulsin, siis on nad erimuna kaksikud. Kuid siiski ei tee vahet, kumb on Kertu ja kumb Marta. Piigad on 1,7 aastased ja nii armsad. Sellised rahulikud tüdrukud. Päeval siis lapsed müttavad koos ligi tunnikese. Söövad tammetõrusid, vaatavad hobuseid või muid loomi.  :)

Bellal on ka pahupool. Nimelt see uni. Iga õhtune rutiin on mõni tund kisamist. Olen suhteliselt immuunne selle vastu, kuid omamoodi vihale ajab. Enamasti kustub suure jonni saatel 23 paiku minu kaisus. Hommikul see-eest ärkame 9-10 vahel. Kord päevas annan talle toidutaldriku ette ja kahvli kätte ja üritame ise süüa. Paar ampsu juba õnnestub, kuid enamus toit lendab põrandale.

Vahepeal jõudsime arsti juures käia. Pikkust mõõdeti 75 cm ja kaalu 9,8 kg. Süsti saime ka, mis ajas väga nutma, niiet pisargi väljas. Kurb oli last vaadata, kuid nüüd terve aasta jooksul mitte ühtegi torget.

Lisaks õppis meie piiga diivanile ronimise ära. Muud polegi, kui diivanile ja pättust tegema. Kuna minul puudub arvutilaud ja diivan on parajalt hea käetoega, siis on kõik minu asjad diivanil. Bella on meistervaras nende asjade peale. Ta kohe näeb, kui midagi on lohakile jäetud. Õnneks õppis ta suhteliselt kiiresti diivanilt mahatulemise ära. Seega kartma ei pea, et nüüd suure põntsuga kuhugi lendaks.

Sai vist üle pika aja pikem postitus. Aitab lobast, rohkem pilte . :)

Ühe toreda onuga, kellest Bellal polnud sooja ega külma :)

Minu stiilimutt

1 aastane piiga

Isabella on nüüd mõned päevad ühe aastane olnud. Aeg lendab tõesti. Kui eelnevalt polegi aru saanud, kuidas aeg möödub, siis vastsündinu pealt on seda näha. Alles ta oli imik, abitu väike olevus. Ta ei liikunud kohapealt mitu kuud, ainult nuttis, kui mingi probleem vaevas. Ta ei rääkinud, ei häälitsenud vaid lihtsalt oli. Ajapikku hakkas ta liikuma, kõigepealt keeras end, siis juba roomas ja üsna kiiresti käputas. Isabella sai päris ruttu jalad alla. Ta oli kohe kümme kuud saamas, kui esimesed sammud tegi. Ühe aastaga oleme kasvanud ligi 25 sentimeetrit. Nüüdseks kõnnime, isegi jookseme. Ütleme "emme", "iss", "aitäh", "mam" "tita", "ei tee". Lisaks omame kaheksat kikut. Enam pole vaja toitu püreestada, ammugist mitte rinda anda. Viimasest me võõrdusime päris ammu, kaheksandal kuul, kui õigesti mäletan. Samuti on lutt minevik juba paar kuud.

Kolmas kord sünnipäeva pidada oli 10.09 sugulastega. Viimasel ajal suhtleme päris palju Villemi isa ja tema naisega. Kokkuvõtteks sai Bella palju pehmeid mänguasju, mähkmeid, riideid ja käru. Enam me ei saagi pidada iga kuu sünnipäeva. Ühes mõttes on see kergendus, ei pea iga kuu torti tegema, mille lõpuks põhimõtteliselt üksi ära sööksin.

Mõnusat sügise jätku! :)

Teine kord sünnipäevatada

Viimases postituses rääkisin, et pole varem nii vormis olnud kui praegu. Kui nüüd ma muud ei söö, kui juustu ja rasvast toitu. Pidevalt on mingid üritused ka ja trenni teha ei jõua. Pole isegi eriti viitsinud lapsega jalutamas käia. Panen ta õue magama ja ise tulen tuppa. Pean uuesti oma motivatsiooni üles leidma. 

5ndal septembril käisid kursaõed külas, enamus läksid magistrisse, kuid mina üritan nüüd oma bakalaureuse kraadi kätte saada. Bella sai jälle uusi riideid ja mähkmepaki. Taaskord sai süüa pitsat, kausikesi juustuga, torti. 

10ndal pean uuesti, kolmandat korda oma sünnipäeva. Järjekordselt suur sööming. Viimasel ajal nagu muud polegi kui söök, söök ja söök. 

Teisipäevast algas ka minul kool. Nii imelik on olla tunnis, kui kõik on võõrad. Ma selline vaikne ja tagasihoidlik ka ning istungi omaette kusagil ees õpetaja laua juures ja üritan õppida. Heal juhul lõpetan kevadel ülikooli Toiduainete tehnoloogia erialal. 

Teisipäeval tuli vanaema last hoidma ja jäi kuni kolmapäeva õhtuni meile. Mulle ja Villemile anti luba  õhtul välja minna. Valisime kino ja vaatasime "Vorstipidu". Niipea, kui see läbi sai ja me kinosaalist väljunud olin, ütlesin: "Ma olen vist liiga intelligentne, et sellist asja vaadata!" Tõesti, see oli vastik vastik täiskasvanute multikas. Eriti multika lõpp. Ei soovita, ausalt ka. 

:) 

22+1

Mäletan, kuidas vanasti lugesin päevi, millal sünnipäev tuleb. Nüüdseks see ei oma enam nii suurt tähtsust. Ainult niipalju, et saan jälle sõbrad kokku kutsuda ning mõnusalt õhtu mööda saata. Endal pole veel tunnet, et oleks aasta vanem, kuid kui Isabellat vaadata, siis selle ühe aastaga on nii palju muutunud.
03.09 tulid sõbrad külla ja tõid Bellale niipalju riideid. Lisaks kinkis Andra mulle suure nussa purgi. Arvasin alguses, et ta teeb nalja, kuid asi oli naljast kaugel. Ma pikka juttu ei tee, lisan pilte hoopis.

Ootame veel külalisi

Kaks suurt jutustajat

Väike sõbrapilt

"Ma ei võtnud Rometi tassi"

Isabella-Isabella-Romet 

Väike sünnipäev

Igapäevaelust niipalju, et ma pole mitte iial niipalju trenni teinud ja nii vormis olnud, kui hetkel. Pühapäevad on kujunenud jooksmise päevadeks. Teen oma kiiruserekordeid ja vaikselt mõtlen,et võiks 1.oktoobril poolmaratonile registreerida. 

Kõige uuem pilt

Ühel nädalavahetusel käisime kartuleid võtmas. Bella oli väga hea laps ning enamus aja oli rahulikult oma kärus ja pidas töödejuhataja ametit. Kuid tundus, et see  oli liiga raske amet ning ta kustus ära

Ja kiikumas käisime esimestkorda sellise kiiguga. See pisikesele eriti ei meeldinud. 

02.09 käisime Kristeli juures. Seal polnud nii ammu käinud. Mõnus õhtu oli ja hea oli näha inimesi, keda pikalt näinud polnud. Neil on pisike kutsu ning Bellale ta meeldis. Läks ronis tema juurde ja kiusas teda natukene. Aga nii, kui koer Bella poole läks, pani tibu tagurpidi käigu sisse ja hoidis eemale. 

Samuti saan ka mina varsti oma kooliteed jätkata. Loodetavasti jääb see viimaseks aastaks. 

Kõik on uus septembrikuus. ;)

2 nädalat abielus

Olen olnud juba peaaegu kaks nädalat pr. Kaev. Alles nüüd hakkab mulle see vaikselt kohale jõudma. Alguses tegin uued e-posti aadressid. Kuid nüüdseks olen saanud enda ID-kaardi kätte ning tegin uue pangakaardi. Kõikidele dokumentidele tuleb alla kirjutada nimega Kristi Kaev. Üllataval kombel pole mul isegi kordagi olnud soovi sinna kirjutada Kokka. Võib-olla olen selle nimega nii harjunud, sest laps on samuti Kaev.
Pulmaraha läks asjaette. Saime endale väga mugava suure diivani ning mis alles jäi, läheb põhimõtteliselt auto remondiks.

Iga kuu ma mõtlen, et kõigest niikaua ongi mul jäänud emapalka. Hetkel siis veel 7 kuud. Pean hakkama üsna varsti töökohti vaatama, või üritan ise midagi luua. Praegu üks plaan on, kuid sellest veel rääkida ei saa.

Üsna pea tuleb minu ning Isabella sünnipäev. Plaanin lapsele uue kergkäru osta. Täna käisin neid vaatamas. See, mis mulle meeldis, maksis umbes 150 eurot. Niiet, kes külalistest veel kingitust teha ei oska, siis võivad meid natukene toetada :).

Käti käis koos kaksikute ja vanaemaga külas. Tordilabidas kingiti pulmas meile Kristiina poolt.

Käisime mängimas

Seadsime sammud Armeenia kööki

Päikest, et soe sügis tuleks. :)