Isabella on nüüd mõned päevad ühe aastane olnud. Aeg lendab tõesti. Kui eelnevalt polegi aru saanud, kuidas aeg möödub, siis vastsündinu pealt on seda näha. Alles ta oli imik, abitu väike olevus. Ta ei liikunud kohapealt mitu kuud, ainult nuttis, kui mingi probleem vaevas. Ta ei rääkinud, ei häälitsenud vaid lihtsalt oli. Ajapikku hakkas ta liikuma, kõigepealt keeras end, siis juba roomas ja üsna kiiresti käputas. Isabella sai päris ruttu jalad alla. Ta oli kohe kümme kuud saamas, kui esimesed sammud tegi. Ühe aastaga oleme kasvanud ligi 25 sentimeetrit. Nüüdseks kõnnime, isegi jookseme. Ütleme "emme", "iss", "aitäh", "mam" "tita", "ei tee". Lisaks omame kaheksat kikut. Enam pole vaja toitu püreestada, ammugist mitte rinda anda. Viimasest me võõrdusime päris ammu, kaheksandal kuul, kui õigesti mäletan. Samuti on lutt minevik juba paar kuud.
Kolmas kord sünnipäeva pidada oli 10.09 sugulastega. Viimasel ajal suhtleme päris palju Villemi isa ja tema naisega. Kokkuvõtteks sai Bella palju pehmeid mänguasju, mähkmeid, riideid ja käru. Enam me ei saagi pidada iga kuu sünnipäeva. Ühes mõttes on see kergendus, ei pea iga kuu torti tegema, mille lõpuks põhimõtteliselt üksi ära sööksin.
Mõnusat sügise jätku! :)
No comments:
Post a Comment