Pean tunnistama, et viimased päevad või isegi nädalad olen tundnud end väsinuna, ma ei jõua midagi teha ja ega soovigi pole. Ma lihtsalt oleks ja ei teeks mitte midagi. Täna lõpuks tunnistasin endale, et mul on stress. Kõik on kuidagi alla käinud. Ma ei kontrolli oma toitumist, trenni teen ka üpris harva. Varasemalt ei saanud enne magama minna, kui päevas 10 000 sammu oli tehtud, kuid nüüd lepin isegi 5000 sammuga. Elu oleks nagu seisma jäänud. Kõik on nii üksluine. Hommikul äratus, lapsele süüa tegema, lapsega õue, jälle süüa tegema, kodu koristamine, kool, õppimine ja terve päev läbi lapse kisa. Ausalt, Bella kisab ja jonnib päevas väga palju. Ta poleks nagu millegagi rahul. Eriti hull on meil magamamineku periood. Siis ta kisab end lausa hingetuks. Lõpuks loobume ja võtame ta oma kaissu, kus magab hommikuni. Üldse olen viimasel ajal nii negatiivne inimene, et endalgi hakkab paha. Võiks midagi muuta, kuid pole mitte mingisugust motivatsiooni. Mihkel Raua kuldsed sõnad "Kui last tahad, tuleb esimesed aastad üle elada"
Täna käisime Elvat avastamas. Mitte kumbki polnud seal varem käinud. Õues oli nii külm, et mina polekski autost välja tulnud. Bella hakkas ka ühe hetkel jonnima. Võtsin ta kärust välja, kuid ise ka kõndida ei soovinud. Õnneks uinus ühel hetkel.
Ma hetkel pilte ei lisa. Ükskord hiljem teen pildiseeria :)
No comments:
Post a Comment