Esmalt pidin minema neljapäeval, 10.09, esilekutsumisele, kuid sealt saadeti põhimõtteliselt otsejoones tagasi. Haigla on lihtsalt nii ülekoormatud. 11.09 kutsuti meid tagasi ning kui haiglasse jõudsime, siis öeldi uuesti, et kohti pole. Õnneks eelmise päeva arst oli läheduses ja ütles, et mind tuleb sisse võtta.
Esmalt võeti uriiniproov ja tehti vereanalüüs. Vere võtmisega oli ämmakas eriti hooletu ning selle asemel, et veenist võtta, võttis ta veeni kõrvalt ning nüüd on mul pool kätt sinine või ehk isegi parem, tumelilla. Edasi läksime juba KTG tegema, mis ei näitanud midagi. Seejärel sain esimest korda pulbrit. 2 tundi hiljem oli jälle KTG ning nüüd oli juba muutusi näha. 4 tundi pärast esimese pulbri võtmist, sain teistkorda pulbrit. Võin mainida, et pulbrit võetakse 3 korda päeva jooksul, iga 4 tunni tagant. Kolmanda pulbrini ma ei jõudnudki, sest algas verejooks ja valud muutusid tugevamaks. Alguses mõtlesin, et kannatan hommikuni ära, kuid südaöösel tulid veed ära ning valu muutus talumatuks. Kell 2 sain lõpuks sünnitustuppa ning hakkas see valus ja raske töö pihta. Õnneks läks asi kiiresti, 3.41 oli beebi mul rinnal. See oli valus, kuid oma valu see vääris. Pole vist suuremat õnnetunnet, kui oma last oma rinnal hoida.
Pärast paari tunnist taastumist viidi meid sünnitusjärgsesse tuppa. Laps oli kogu aeg minuga ning kõige tähtsam, ta on täiesti terve. Haiglas kosusime 3 päeva. Lõpuks mul endal olid liigesed nii valusad, sest ainult pikutada on ka raske. Liikuda ma eriti ei suutnud, sest ka mind lõigati natukene.
Esmaspäeval saime koju. Esimesel ööl äratasin põnni üles, sest tahtsin teda toita ning see ärkvelolek venis 3 tunni pikkuseks ning lõpuks magas tita ikkagi minu ja issi vahel. Järgmisel ööl lasin tal magada niikaua kui ise tahtis ning täitsa üllatus, 8 tundi jutti.
Käisime ka õues jalutamas. Põnn on nii rahulik, et hea lausa kusagil liigelda. Nüüd pole meil muud teha kui kasvada ja kasvada :)
12.09.2015 on minu elu suurpäev :)
No comments:
Post a Comment