Aeg lausa lendab. Sünnitus oli nagu alles eile. Kuid tänaseks on juba terve nädal möödas, kui see pisike beebi meie juurde tuli. Harjume reaalse maailmaga. Avastame uusi nägusid, asju, värve. Kõik on uus septembrikuus.
Ei möödu meie päevad jonnita kuid rohkem leidub ikka naeru ja õnne. Pisikesele ei meeldi eriti riidessepanek, kuid armastab musisid ja süles hoidmist. Ta on mu päikesekiir. Kauaoodatud kaunikene.
Reedel panime talle ka nime ära. Õhtul tuldi katsikule. Saime talvekombe, sooje riideid, body, lutipudeli. Kõik imetlesid teda. Meie printsessi. Ainult see mulle ei meeldinud, et üks inimene hakkas õpetama, mida tohib teha, mida süüa jne. Lõpuks võis välja lugeda, et süüa ma ei tohikski, sest kõik tekitab gaase. Hoidsin oma suu kinni, kuid seesmiselt olin päris vihane.
Sügis, õunte kuu, on käes ja mina pean lihtsalt vaatama õunapuid ja neid õunu. Terve imetamise aeg ei saa õunu, pirne, viinamarju. Piirama pean ka suhkru tarbimist. Praegu on õige aeg, et toitumisega õigele järjele saada.
Oijh, ei suuda oma pisikest ära imetleda. Rohkem on ta küll issi laps, sest pärast toitmist läheb ta issi sülle ja on nii rahulik. Samuti öösiti, kui jonnituju tuleb.
Minu enda tervis paraneb märgatavalt. Kui alguses ma ei suutnud kõndidagi, siis iga päevaga suudan aina kiiremini. Üks varahommik oli küll intsident, kui mul alakõht hakkas meeletult valutama ning kutsusime kiirabi kohale. Sain paratsetamooli ja öeldi, et kui hullemaks läheb, siis tuleb ikka naistenõuandlasse pöörduda. Õnneks niihulluks asi ei läinud. Ainult järgmine päev oli nõrkuse tunne peal ning ööseks viskas 38 kraadi palaviku üles. Järgmiseks hommikuks oli tervis juba korras ning on siiani.
Seekord ei tulnud maale oma autoga, sest ema arvas, et ma ei suuda veel sõita, sest ega need õmblused niikergelt ja kiiresti ka parane. Kuid kui reedel lapsele nime panema läksime, pidin autoga sõitma ning täiesti ilusti sain hakkama.
Argipäevad mööduvad peale pipsu kasvatamist õppimisega tegelemisega. Just, koolis käin edasi, loodan ainult, et leian iga kord pisikesele hoidja, kui vaja.
Nüüd lähen imetlen oma meistriteost edasi. :)
No comments:
Post a Comment