Ootusärevuses

Nõndaks, aeg muudkui veereb ja veereb. Hommikust saab õhtu nii, et ei pane seda ise tähelegi. Vahepeal on möödunud ka minu 21 sünnipäev.

Sünnipäevast niipalju, et kohe hommikul ärgates, tundsin, et mul pole üldse õiget meeleolu. Ma nii lootsin, et saan selle uue aasta vastu võtta koos plikaga. Kuid tema ei taha üldse siia tulla. Olin hommik otsa suhteliselt mossis. Noormees ütles ka, et ta ei suuda mind niiviisi vaadata, et tekitab talle kuidagi süütunde. Pärastlõunal läksime käisime jalutamas ning kui koju tagasi jõudsime, sain umbes pool tundi rahulikult istuda, kui uksele koputati. Kaks kursaõde tulid külla, jälle üllatusvisiidina. Nii armas ikka :).
Õhtupoole tulid vanemad külla. Sõime kooki ja jõime kohvi.
Õhtul, enne magamaminekut veel lootsin, et äkki plika soovib öösel tulla, aga järjekordselt, mitte mingit märki.

Laupäeval käisime matustel. "Üks hing lahkub, tuleb  teine asemele!" Sellel päeval kusjuures oli isegi valusid ning sisetunne ütles, et no nüüd on küll see aeg. Kuid jälle, saabus hommik ning ei midagi.

Tundub, et minu plika ei taha enne välja tulla, kui teda isiklikult kutsutakse. Küll ma olen lugenud, et mis siin rasedust esile kutsuvad. Kuid minu puhul pole see veel õnnestunud, kuigi olen enamus võtteid läbi proovinud.

Igatahes iga päev ma ootan ja loodan, et nüüd on SEE PÄEV käes. Senikaua käin aga koolis rahulikult edasi ning saadan hommiku õhtusse.