Juba 2 nädalane

Aeg lendab tõesti. Alles olin haiglas ja ootasin, millal pisike soovib sündida ja nüüdseks on ta 2 nädalane ja 1 päevane. Selle aja jooksul oleme kõvasti kosunud. Kuid siiski on ta väike.

Vahepeal saime kogeda gaasivalusid. See oli ikka jube. Pisike ainult nutab ja nutab, näost täiesti punane ja ega see nutt nutu moodigi ei tundunud vaid selline kriiskav nagu hingata ei saaks. Selline kogemus hirmutab kindlasti kõiki lapsevanemaid, eelkõige neid, kellel esimene laps on.

Saime maal ka mitu päeva olla. Ning seal oli kahel õhtul päris kõva kisa lahti. Lõpuks uurisime välja, mis siis pisikesel viga võib olla. Tuleb välja, et tal on koolikud ehk gaasivalud. Ja need kestavad tavaliselt umbes 3 kuuseks saamiseni.
Selleks, et neid valusid leevendada, vaatasin oma menüü täiesti üle ja tegin suured muudatused. Nii paljud toiduained tuleb lihtsalt välja jätta.

Kooliga on nüüd nii, et kõiki aineid see sügis ära ei tee ja pole kindel, kas kooligi see aasta lõpetatud saan.

Katsikutel pole keegi, peale tädi pere, vanaema ,õe ja ühe kursaõe käinud. Meie pisike plika on täitsa salapärane veel kõigile. Vast varsti hakkavad sõbrannad ka külas käima, kui me natuke suuremad juba oleme.

Nädalane

Aeg lausa lendab. Sünnitus oli nagu alles eile. Kuid tänaseks on juba terve nädal möödas, kui see pisike beebi meie juurde tuli. Harjume reaalse maailmaga. Avastame uusi nägusid, asju, värve. Kõik on uus septembrikuus.

Ei möödu meie päevad jonnita kuid rohkem leidub ikka naeru ja õnne. Pisikesele ei meeldi eriti riidessepanek, kuid armastab musisid ja süles hoidmist. Ta on mu päikesekiir. Kauaoodatud kaunikene.

Reedel panime talle ka nime ära. Õhtul tuldi katsikule. Saime talvekombe, sooje riideid, body, lutipudeli. Kõik imetlesid teda. Meie printsessi. Ainult see mulle ei meeldinud, et üks inimene hakkas õpetama, mida tohib teha, mida süüa jne. Lõpuks võis välja lugeda, et süüa ma ei tohikski, sest kõik tekitab gaase. Hoidsin oma suu kinni, kuid seesmiselt olin päris vihane.

Sügis, õunte kuu, on käes ja mina pean lihtsalt vaatama õunapuid ja neid õunu. Terve imetamise aeg ei saa õunu, pirne, viinamarju. Piirama pean ka suhkru tarbimist. Praegu on õige aeg, et toitumisega õigele järjele saada.

Oijh, ei suuda oma pisikest ära imetleda. Rohkem on ta küll issi laps, sest pärast toitmist läheb ta issi sülle ja on nii rahulik. Samuti öösiti, kui jonnituju tuleb.

Minu enda tervis paraneb märgatavalt. Kui alguses ma ei suutnud kõndidagi, siis iga päevaga suudan aina kiiremini. Üks varahommik oli küll intsident, kui mul alakõht hakkas meeletult valutama ning kutsusime kiirabi kohale. Sain paratsetamooli ja öeldi, et kui hullemaks läheb, siis tuleb ikka naistenõuandlasse pöörduda. Õnneks niihulluks asi ei läinud. Ainult järgmine päev oli nõrkuse tunne peal ning ööseks viskas 38 kraadi palaviku üles. Järgmiseks hommikuks oli tervis juba korras ning on siiani.

Seekord ei tulnud maale oma autoga, sest ema arvas, et ma ei suuda veel sõita, sest ega need õmblused niikergelt ja kiiresti ka parane. Kuid kui reedel lapsele nime panema läksime, pidin autoga sõitma ning täiesti ilusti sain hakkama.

Argipäevad mööduvad peale pipsu kasvatamist õppimisega tegelemisega. Just, koolis käin edasi, loodan ainult, et leian iga kord pisikesele hoidja, kui vaja.

Nüüd lähen imetlen oma meistriteost edasi. :)

Sünnitus

Leidsin ka aega, et midagi kirjutada. Vahepeal toimus minu elusündmus: Ma sain emmeks. 

Esmalt pidin minema neljapäeval, 10.09, esilekutsumisele, kuid sealt saadeti põhimõtteliselt otsejoones tagasi. Haigla on lihtsalt nii ülekoormatud. 11.09 kutsuti meid tagasi ning kui haiglasse jõudsime, siis öeldi uuesti, et kohti pole. Õnneks eelmise päeva arst oli läheduses ja ütles, et mind tuleb sisse võtta. 

Esmalt võeti uriiniproov ja tehti vereanalüüs. Vere võtmisega oli ämmakas eriti hooletu ning selle asemel, et veenist võtta, võttis ta veeni kõrvalt ning nüüd on mul pool kätt sinine või ehk isegi parem, tumelilla. Edasi läksime juba KTG tegema, mis ei näitanud midagi. Seejärel sain esimest korda pulbrit. 2 tundi hiljem oli jälle KTG ning nüüd oli juba muutusi näha. 4 tundi pärast esimese pulbri võtmist, sain teistkorda pulbrit. Võin mainida, et pulbrit võetakse 3 korda päeva jooksul, iga 4 tunni tagant. Kolmanda pulbrini ma ei jõudnudki, sest algas verejooks ja valud muutusid tugevamaks. Alguses mõtlesin, et kannatan hommikuni ära, kuid südaöösel tulid veed ära ning valu muutus talumatuks. Kell 2 sain lõpuks sünnitustuppa ning hakkas see valus ja raske töö pihta. Õnneks läks asi kiiresti, 3.41 oli beebi mul rinnal. See oli valus, kuid oma valu see vääris. Pole vist suuremat õnnetunnet, kui oma last oma rinnal hoida. 

Pärast paari tunnist taastumist viidi meid sünnitusjärgsesse tuppa. Laps oli kogu aeg minuga ning kõige tähtsam, ta on täiesti terve. Haiglas kosusime 3 päeva. Lõpuks mul endal olid liigesed nii valusad, sest ainult pikutada on ka raske. Liikuda ma eriti ei suutnud, sest ka mind lõigati natukene. 

Esmaspäeval saime koju. Esimesel ööl äratasin põnni üles, sest tahtsin teda toita ning see ärkvelolek venis 3 tunni pikkuseks ning lõpuks magas tita ikkagi minu ja issi vahel. Järgmisel ööl lasin tal magada niikaua kui ise tahtis ning täitsa üllatus, 8 tundi jutti. 

Käisime ka õues jalutamas. Põnn on nii rahulik, et hea lausa kusagil liigelda. Nüüd pole meil muud teha kui kasvada ja kasvada :) 

12.09.2015 on minu elu suurpäev :)

Natuke koolist ja ämmaka juures käimisest

Uus nädal algas kooliga. Esimene loeng oli juba kl 8.15. Pole harjunud nii vara ärkama. Eelmisel õhtul olin isegi äratuskella valesti pannud, õnneks enda kasuks ikka. 6.50ne asemel läks 6.20. Seega sissemagamisest juttu polnud. Hommik iseenesest oli väga vihmane ja külm. Esialgu mõtlesin sõita oma tänavalt kohe Puiestee tänavale, aga kl 8 on ju tipptunni aeg. Sõitsingi alguses kohe lühema tee peale, aga kuna nägin, et peale tahavad mõned autod veel saada, siis pöörasin otsa ringi ja sõitsin nii nagu bussid. Kuid see oli vale otsus. Lõpuks istusin ummikus ligi 10 minutit, kuigi oleksin võinud oodata nende mõne auto taga paar üksikut minutit. Kooli jõudsin õnneks õigel ajal. Loeng oli küll mega mõttetu, kui aus nüüd olla. Loengu kestus oli märgitud 3 tundi. See toimus järjekordselt aulas, kuna õpilasi oli nii palju ning ühtegi nii suurt klassiruumi meil pole. Meie, kui 3 kursus, oleksime olnud nõus kõik need 3 tundi jutti seal istuma, võib-olla väikese vaheajaga, kuid 1 kursus soovis iga 45 minuti tagant pausi. Ja nõnda see loeng venis ja venis. Õppejõud luges slaididelt kõik maha. Tõesti.. seda oleksin saanud ka mina kodus teha.

Pärast seda loengut tuli paus 3 tundi. Koju sõites sain puhuda. Küsisin, et kas rasedaid ka ikka puhuma pannakse, ning vastuseks tuli: " On igasuguseid tipsutajaid. Sina näed küll korralik välja, kuid siiski pead puhuma." Egas siis midagi, puhusin oma 0 välja ja sõitsin edasi. 

Järgmine loeng hakkas kl 14.15 ning kestuseks oli märgitud 4 tundi. Oijessas, 4 tundi istuda ühes ruumis. Õnneks selle loenguga vedas. Õppejõud on mega lahe, teeb nalja ja igasuguseid huvitavaid näiteid ja üldse, no mega õppejõud. Põhirõhk aga jääb ikkagi 4 tunni juurde. Mitte keegi vist ei suuda nii kaua istuda kusagil loenguruumis. Õnneks oli ka üks 15 min paus ning kokku tuli 3 reaalset tundi istumist. Niheleda sai pingis päris palju, kuigi mugavad, pehmed toolid olid. 

Nüüd saab hakata ka õppima. Või õigemine, õppematerjali läbi vaatama. Kuna koolis nagunii midagi üles ei kirjuta, siis tuleb kodus materjal uuesti läbi töötada ning moodles need kodutööd ära teha. Lõpuks ometi saabub aeg, kui saab arvutis midagi tarka ka teha. 

Niipalju siis minu teisest koolipäevast. Järgmine nädal ma kooli ei jõua, sest siis olen kohe KINDLASTI tüdrukuga kodune. Viimases loengus andis põnn isegi endast natuke märku. Kõht käis kõva-pehme-kõva-pehme jne. Ning paaril korral lõid isegi valud sisse, kuid see oli väga lühikest aega.

08.09 sai käidud järjekordselt KTG ja ämmaka juures. KTG seekord ei näidanud pea-aegu mitte midagi. Kahjuks. Ämmakas võttis minult mõõdud ja siis mõtlesime, et mis edasi. Ütlesin ilma mõtlemata: "Kutsume esile." Ämmakas hakkas siis kalendrit vaatama ja arvutama. Mõtles mis ta mõtles ja ütles siis, et kui reedeks pole sündinud, siis kutsume esile. Toetasin ennast vastu lauda, nägu läks mossi ja ütlesin; "Ma tuleks juba homme või ülehomme." Järjekordne mõtlemispaus. Lõpuks siis saime kokkuleppele, et 10.09 ja hommikul kl 8.30 peab juba kohal olema. Isegi see üks päev on natuke parem. Siis saab veel 09.09 ilusti koolis käia ja ei pea kohustuslikust praktikumist puuduma. Kuid seejärel on pikk pikk ooteaeg. Ma vist ei saa öösel isegi magada, sest ärevus on suur. Lõpuks saab siis see pea-aegu 42 nädalat ootamist läbi. :) Seniks tuleb pöidlad pihus hoida, et kõik hästi ja valutult läheks. Nii nii ootan seda uut ilmakodanikku. <3

Ootusärevuses

Nõndaks, aeg muudkui veereb ja veereb. Hommikust saab õhtu nii, et ei pane seda ise tähelegi. Vahepeal on möödunud ka minu 21 sünnipäev.

Sünnipäevast niipalju, et kohe hommikul ärgates, tundsin, et mul pole üldse õiget meeleolu. Ma nii lootsin, et saan selle uue aasta vastu võtta koos plikaga. Kuid tema ei taha üldse siia tulla. Olin hommik otsa suhteliselt mossis. Noormees ütles ka, et ta ei suuda mind niiviisi vaadata, et tekitab talle kuidagi süütunde. Pärastlõunal läksime käisime jalutamas ning kui koju tagasi jõudsime, sain umbes pool tundi rahulikult istuda, kui uksele koputati. Kaks kursaõde tulid külla, jälle üllatusvisiidina. Nii armas ikka :).
Õhtupoole tulid vanemad külla. Sõime kooki ja jõime kohvi.
Õhtul, enne magamaminekut veel lootsin, et äkki plika soovib öösel tulla, aga järjekordselt, mitte mingit märki.

Laupäeval käisime matustel. "Üks hing lahkub, tuleb  teine asemele!" Sellel päeval kusjuures oli isegi valusid ning sisetunne ütles, et no nüüd on küll see aeg. Kuid jälle, saabus hommik ning ei midagi.

Tundub, et minu plika ei taha enne välja tulla, kui teda isiklikult kutsutakse. Küll ma olen lugenud, et mis siin rasedust esile kutsuvad. Kuid minu puhul pole see veel õnnestunud, kuigi olen enamus võtteid läbi proovinud.

Igatahes iga päev ma ootan ja loodan, et nüüd on SEE PÄEV käes. Senikaua käin aga koolis rahulikult edasi ning saadan hommiku õhtusse.

Jälle kooli

Sõbranna leidis cherry.ee lehelt ühe huvitava kursuse voutcheri. Tavahind oli 395, soodushind 9€. Mõtlesin paar päeva, kas see ikka läbi teha või mitte. Tegemist on siis inglise keelse õppekeskkonnaga, mis kestab 4 nädalat ning selle lõpetanud saavad digitaalsel kujul diplomi. Minu suurim kartus oligi just inglise keel. Minu kursus hakkab pihta 12 oktoober, ehk siis mul veel aega on end koguda ja hirmudest võitu saada. Õnneks on mul noormees, kes jagab inglise keelt suhteliselt hästi ning ka teda huvitab selline kursus.

40+2 ja ikka ei mingit märku beebi tulekust.

40+3 täna on ämmaemanda juurde minek. Nii kahju, et ta ikka augusti kuus välja ei tahtnud tulla. Nii ootame teda. Iga päev muudkui räägime pisikesele, miks väljas on parem kui sees, kuid ikkagi ei anna ta märku, et tahaks tulla. Mu sünnipäev on juba 3 päeva pärast, ei tea, kas ta kavatseb ka 4ndal septembril oma nägu näidata?

Nii, mis arst siis rääkis. Emaka kokkutõmbed toimuvad, kuigi mina neid ei tunne ja seekord oli graafikul palju tugevamad kokkutõmbed kui eelmisel korral. Esilekutsumist ei tehta kahjuks. Uus arstiaeg on 8ndal septembril ja kui selleks ajaks pole ka laps tulnud, siis mõeldakse alles sellele. 4ndal septembril saan ultrahelisse, siis saan teada ka tita kaalu.
Nüüd tuleb lihtsalt loota, et beebi tahab varem tulla, kuigi niigi on hiljaks jäänud.

40+4 ja minu esimene koolipäev sellel kursusel. Eks paistab, kas see jääb hetkel viimaseks ning alles paari nädala pärast uuesti või saan isegi järgmisel nädalal paaril päeval kooli minna. Igatahes uus sünnituskuupäev on 12.09 ja see on ka kõige hilisem aeg.

Esimene koolipäev sai ka läbi. Loengud toimusid aulas, kus oli nii 150 kohta ma arvan. Ruum oli õpilasi täis ning ühtegi lauda polnud. Seega midagi kaasa kirjutama ei pidanud.
Esimeseks loenguks oli filosoofia. Seal läks mõte täiesti uitama ja kaasa ei jõudnudki eriti mõelda. Tund venis küll meeletult. Ja siis hakkasid mul ka valud. Õnneks mitte eriti tugevad, kuid siiski.
Teine loeng oli õigusõpetus, kus õpetaja lihtsalt tegi ainesse sissejuhatus, et kuna mis asi on: loeng, seminar. Ning mida meilt ootab. Ja siis lasi minema. Selline lühike päev. Järgmine kord on juba esmaspäeval.
Koolis vaadati küll mind. Aga ma ei lasknud sellel ennast häirida. Ega lapse saamine häbiasi pole. :) Nagunii hiljemalt 12.09 on tita väljas. :) Praegu teeb igatahes natuke valu ja möllab.

Esimese koolipäeva pilt 40+4

Seniks kuni beebit veel ootame, siis head uut kooliaasta algust :)