Nagu täna noormees mainis: "62 päeva veel."
Tundub kuidagi pikk aeg aga samas ka lühike. Kõht kasvab ja kaalu lisandub korralikult, hetkel on juurde tulnud umbes 9,5 kg, mis tundub minu jaoks päris suur number.
Kui varem sain kõike kergelt teha, siis nüüd on isegi soki jalgapanek raskendatud. Jalutuskäigud on jäänud lühemaks ning alatasa jalad valutavad. Samas ootan seda aega, mil saan hakata jälle trenniga tegelema. Isegi praegu õue vaadates, kus tuul ei liigu, on veel valge kuid mitte palav, tekib soov jooksma minna. Viimati käisin jooksmas vist aprilli kuus, kuid juba siis oli ebameeldiv sellise kõhuga joosta, kuigi siis olin poole väiksem.
7 kuud olen juba meie põnni kandnud ning alles on jäänud 2. See aeg tundub kuidagi liiga pikk ja veniv. Igal vabal hetkel püüan olla rahulikult ja tunda lapse liigutusi. Osadel päevadel käib selline trall, et ise ka ei usu. Alles eile oli see, kui noormees kiusas põnni ja põnn pani sellised jõulised löögid vastu, hea et ta läbi kõhu ei tahtnud tulla :).
Ees on ootamas soe suvi, vähemalt ma loodan nii. Läheks nüüd ainult vesi soojaks, siis poleks erilist probleemi enda jahutamisega. Isegi 25 soojakraadi ilma jahutava veeta on piin.
Uni on hetkel küll hea, päevas võin vabalt magada 10-15 tundi. Mitte küll jutti, kuid lõunauinakud ja õhtuuinakud on täiesti tavalised minu päevas.
Nüüd on tekkinud tujutsemised. Eriti just pühapäeviti peab noormees mu tujusid kannatama, mistõttu veedame päeva teineteisest eemal ja omi asju ajades.
Kahjuks hetkel kõhust pilti pole, kuid vanust on meil juba 31+1.
Sunday, June 28, 2015
Thursday, June 25, 2015
30. nädal
Ainult 10 nädalat veel ja me näeme oma pisikest. Raseduskalendri 30nes nädal kirjeldab nii:
"Beebi kopsud on välja arenenud ning praegu sündides saaks laps ise hingamisega hakkama. Kui seni oli tema aju sileda pinnaga, siis nüüd ilmuvad sellele iseloomulikud käärud ning lisanduma hakkab ajurakke. Beebi muutub ümaramaks, tema nahk ei ole enam kortsuline ning pead katavad juuksed. Varsti keerab ta end pea alaspidi.
Ringiliikumine muutub vaevalisemaks ning sa väsid kiiremini. Braxton-Hicksi kokkutõmbed ehk kontraktsioonid tugevnevad ning kui sa neid enne ei tundnud, siis nüüd juba küll.
Kui töötad, siis nüüd, 70 päeva enne eeldatavat tähtaega, on sul õigus jääda rasedus- ja sünnituspuhkusele.
Ära rabele! Tegele rohkem iseendaga ning valmistu beebi sünniks. Energiat võib sulle anda nii puhkamine ja magamine kui hoopis kerge trenn. Proovi näiteks ujumist, jalutamist või võimlemist. Toimetuste tegemiseks varu tavapärasest enam aega ning raskeid asju lase teistel tõsta. Kui soovid, võid nüüd ilma arsti või ämmaemanda abita loote südamelööke kuulata. Aseta tühja majapidamispaberi rulli papptoru üks ots kõrva juurde ja teine vastu kõhtu. Kuulamist peab harjutama, sest algaja ei pruugi ema ja loote südamerütmil vahet teha."
Mõnel päeval peab pisike sellise tralli maha ning järgmisel päeval on asi hoopis vastupidi. Tõsi on küll see, et väsin kiiremini ning 5ndale korrusele kõndimine võtab hingeldama. Õnneks pole praegu eriti soe suvi olnud, kuid isegi nendel natuke soojematel päevadel hakkab nii kiiresti palav, et tahaks ainult kusagil varjus olla.
Mul oli vaja minna arstile, aga mul polnud aega kinni pandud. Ning käisin mitmes haiglas, et äkki keegi vaataks mind läbi, aga mitte mingit kasu sellest polnud. Saan aru, et need haiglad, kus ma kirjas pole, need ei hakka mind vastu võtma, sest neil on ka oma eeskiri, kuid Maarjamõisa haiglas ei saanud isegi valvearsti juurde. Seal pidi mingi pisikese lehe täitma ja mulle öeldi, et see on nii tühine asi, tulge kunagi hiljem tagasi. Mul endal on niigi ebameeldiv olla ja siis saadetakse ka koju tagasi. Tuju langes kohe meeletult.
Istusin siis autorooli ning Ökonoomikumi maja juures oli politsei reid. Olin juba arvanud, et jaanide ajal ma puhuda ei saagi, kuid läks õnneks.
"Beebi kopsud on välja arenenud ning praegu sündides saaks laps ise hingamisega hakkama. Kui seni oli tema aju sileda pinnaga, siis nüüd ilmuvad sellele iseloomulikud käärud ning lisanduma hakkab ajurakke. Beebi muutub ümaramaks, tema nahk ei ole enam kortsuline ning pead katavad juuksed. Varsti keerab ta end pea alaspidi.
Ringiliikumine muutub vaevalisemaks ning sa väsid kiiremini. Braxton-Hicksi kokkutõmbed ehk kontraktsioonid tugevnevad ning kui sa neid enne ei tundnud, siis nüüd juba küll.
Kui töötad, siis nüüd, 70 päeva enne eeldatavat tähtaega, on sul õigus jääda rasedus- ja sünnituspuhkusele.
Ära rabele! Tegele rohkem iseendaga ning valmistu beebi sünniks. Energiat võib sulle anda nii puhkamine ja magamine kui hoopis kerge trenn. Proovi näiteks ujumist, jalutamist või võimlemist. Toimetuste tegemiseks varu tavapärasest enam aega ning raskeid asju lase teistel tõsta. Kui soovid, võid nüüd ilma arsti või ämmaemanda abita loote südamelööke kuulata. Aseta tühja majapidamispaberi rulli papptoru üks ots kõrva juurde ja teine vastu kõhtu. Kuulamist peab harjutama, sest algaja ei pruugi ema ja loote südamerütmil vahet teha."
Mõnel päeval peab pisike sellise tralli maha ning järgmisel päeval on asi hoopis vastupidi. Tõsi on küll see, et väsin kiiremini ning 5ndale korrusele kõndimine võtab hingeldama. Õnneks pole praegu eriti soe suvi olnud, kuid isegi nendel natuke soojematel päevadel hakkab nii kiiresti palav, et tahaks ainult kusagil varjus olla.
Mul oli vaja minna arstile, aga mul polnud aega kinni pandud. Ning käisin mitmes haiglas, et äkki keegi vaataks mind läbi, aga mitte mingit kasu sellest polnud. Saan aru, et need haiglad, kus ma kirjas pole, need ei hakka mind vastu võtma, sest neil on ka oma eeskiri, kuid Maarjamõisa haiglas ei saanud isegi valvearsti juurde. Seal pidi mingi pisikese lehe täitma ja mulle öeldi, et see on nii tühine asi, tulge kunagi hiljem tagasi. Mul endal on niigi ebameeldiv olla ja siis saadetakse ka koju tagasi. Tuju langes kohe meeletult.
Istusin siis autorooli ning Ökonoomikumi maja juures oli politsei reid. Olin juba arvanud, et jaanide ajal ma puhuda ei saagi, kuid läks õnneks.
Thursday, June 18, 2015
Kuidas kõik alguse sai
Nüüd siis räägin natuke pikemalt, kuidas ja miks selline otsus.
Kõik sai alguse 15ndal semptembril, kui ühika kõrvaltuppa jõudis ka teine noormees (üks juba elas seal). Ma olin just tulnud jooksmast ja nägu tulipunane, nägin, et keegi uus vaatab mulle otsa. Ta oli väga sõbralik ning tegi kohe juttu. Samuti hakkas hästi palju huvi tundma minu vastu ning nõnda see kõik läkski.
Me käisime tihti väljas jalutamas ning alatasa tuli teemaks lapsed. Ühel oktoobri õhtul või oli november juba, otsustasime, et viime oma suhte edasi ning loome pere. Ega kohe see ei õnnestunud. Aega läks umbes kaks kuud, kui lõpuks nägin rasedustestil kaht triipu. Ma olin nii õnnelik, et ei osanud seda tunnet isegi kirjeldada.
Pärast arsti visiiti 30ndal detsembril sain kinnituse, et tõesti on olukord nii, et 29ndal augustil peaks üks pisike laps siia ilma juurde tulema.
Alguses oli elu täitsa lilleline. Polnud mingeid tujumuutuseid ega iiveldust. Selleks, et kool õigel ajal lõpetada, pidin käima detsembris-jaanuaris praktikal. Praktika oli füüsiliselt raske, kuid sain ilusti hakkama. Hommikuti oli ikka vahel selline kehv olla, kuid tööle sõites sulgesin bussis silmad ja lihtsalt lootsin, et jõuan ilusti tööle. Tööl sain elujõudu juurde ning jõudsin hommikust ilusti õhtusse. Ainult piimatoodete vastu tekkis tõrge, juba nendele mõtlemine ajas südame pahaks.
Ja siis tuli see "ilus" aeg, kui hakkasid hommikused iiveldused. Koolis olin ka hästi rahulikult ning püüdsin teistega mitte kontakti luua. Mõtted olid vaid sellel, et ei peaks vetsu jooksma. Umbes kuus-seitse korda leidsin end wc potti kallistamas.
Alguses kaal tõusis 2-3 kg hoobilt, kuid edaspidi tõusis juba vaiksemalt. Ega ma toitu eriti ei valinud küll. Kui varem hoidsin end rämpstoidust, nuudlitest, saiakestest ja sellisest kraamist eemal, siis nüüd tulid need tagasi menüüsse.
Pideva väsimuse tõttu magasin ma enamus õhtuid lihtsalt maha. Päev koosneski sellest, et hommikul kooli, lõunal koju ja magama, 5-6 paiku ärkasin üles, heal juhul käisin jalutamas natuke ning 8-9 vahel jälle magama. Eriti motivatsiooni polnud midagi teha. Siiski jõudsin isegi paaril korral jooksma, kuid pärast jooksmist, eriti järgmisel päeval polnud enesetunne kiita.
Kuidas ma oma vanematele asjast teatasin? Oli detsembri kuu, umbes keskpaik, kui läksin koju ning ootasin õhtut. Vanemad istusid rahulikult teleka taga ning siis ütlesin: "Ma ootan last." Mingit head reaktsiooni sealt küll alguses ei tulnud, ainult küsimuste rahe:" Kuidas kooliga jääb? Me ei ole veel lapse isagi näinud, millal me teda näeme? Kuidas te küll hakkama saate?" ja nii edasi. Loomulikult saan vanematest aru, see kõik tuli nii kiiresti ja nagu välk selgest taevast. Kuid nüüd, kui möödas on pea seitse kuud, võin öelda, et laps on oodatud. Pidevalt heidetakse minu kulul nalja, näiteks sõidame kolmekohalise autoga ning öeldakse:" Siin autos ei tohi neljakesi ees istuda." Samuti on meil maja juures tiik, küll tuuakse näiteid, et tuleb ehitada aed varsti sinna ette või:" Lapsele tuleb panna kätised ja päästevest selga ja nii käib ta kogu aeg", "Lapsele tuleb panna andur külge, et kui ta on teatud maa tiigist, siis annab see märku." Igatahes vanemad alati toodavad midagi ning kõike ei jõua tegelikult üles loetledagi.
Millal koolikaaslased teada said? Esmalt tegin endale ask'i konto, kus osad lugesid küsimusi ning said teada, eriti just Jõgeva inimesed, kuid ülikoolis kursus sai enamus siis teada, kui panin facebooki pildi üles, kus olin juba 5 kuud rase olnud. Pärast seda postitust mul enam saladust polnud. Koolis suutsin ilusti kõhtu varjata. Riidekapis riiete number suurenes ühe numbri võrra, loodan, et see nii jääb ka.
Kuidas on mu majanduslik pool kulgenud? Sain noormehega väga hea korteri, asub küll viiendal korrusel ning võtab võhmale, kuid siiski, korter on ilus ja suur. Kuna siin mööblit polnud, tuli hakata ise muretsema endale vajalikku kraami. Iga kuu oleme soetanud endale midagi uut, mis tuleb meie uude koju kunagi kaasa (nimelt elame siin korteris ainult 2 aastat). Lapsele oleme saanud soetada kõik vajaliku. Väga suurt rolli on mänginud siin mu vanemad. Ilma nende abita poleks meil kõige vajalikumaid asju (auto, voodi, diivan). Lastekaupu otsisime internetist ning võin öelda, et kes otsib, see leiab. Saime väga ilusa ja korraliku vankri, turvatooli, -hälli. Sellega suutsime kokku hoida üle 500 euro.
Lapse liigutused? Ma loen iga nädal raseduskalender.nupsu.ee ning selle järgi umbes hindan oma olukorda. Seal mainiti, et lapse liigutusi võib tunda juba 18ndal nädalal, kuid minul oli vaikus. 20ndal nädalal pidid hakkama tundma need, kes esmakordselt last ootavad, kuid minul polnud ikka veel midagi. Hakkasin vaikselt juba muretsema, et kas kõik on ikka korras. Kuid 22el nädalal hakkasin vaikselt tundma, kui laps lõi. Iga õhtu ootasime, millal jälle põtkimist tunneme. Lihtsalt seda tunnet pole võimalik kirjeldada. Iga ema jaoks on see omamoodi kogemus. Keegi pisike olevus liigutab su sees ning mõne aja pärast saad teda juba oma kätel hoida. Iga nädalaga läksid liigutused tugevamaks ning oli isegi näha kõhu tugevat liikumist. Lihtsalt imeline tunne!! Ma ei saa aru neist naistest, kes kunagi lapsi saada ei taha.
Lapse sugu? Lapse sugu määratakse ultrahelis 20ndal nädalal. Tavaliselt poisid laiutavad jalgadega ning plikad on häbelikumad. Esimest korda tuli noormees minuga last vaatama. Tema jaoks oli kõik nii üllatav, küll ta ei saanud aru, kus on lapse pea ja jalad, käed. Arst muudkui näitas ja rääkis. Mina vaatasin rahulikult ekraanile ja sain kõigest aru. Kuid siis tuli see otsustav hetk. Kumb on? Laps oli nii häbelik. Arvatavasti ta teadis, et issi teda vaatab ning hoidis jalgu ristis. Arst ütles, et suure tõenäosusega on tüdruk. Kuid välistatud pole ka poiss, kuid ikkagi 90-10nele, et on tüdruk. Samuti me oleme valmistunud tüdruku saamiseks.
Igatahes tänaval kõndides märkan aina rohkem ja rohkem kärudega naisi. Ja ühel heal augustipäeval saan ka mina minna linnapeale oma käruga ning öelda uhkusega:" Ma olen ema."
Ning siin on osad pildid minu arengust:
Kõik sai alguse 15ndal semptembril, kui ühika kõrvaltuppa jõudis ka teine noormees (üks juba elas seal). Ma olin just tulnud jooksmast ja nägu tulipunane, nägin, et keegi uus vaatab mulle otsa. Ta oli väga sõbralik ning tegi kohe juttu. Samuti hakkas hästi palju huvi tundma minu vastu ning nõnda see kõik läkski.
Me käisime tihti väljas jalutamas ning alatasa tuli teemaks lapsed. Ühel oktoobri õhtul või oli november juba, otsustasime, et viime oma suhte edasi ning loome pere. Ega kohe see ei õnnestunud. Aega läks umbes kaks kuud, kui lõpuks nägin rasedustestil kaht triipu. Ma olin nii õnnelik, et ei osanud seda tunnet isegi kirjeldada.
Pärast arsti visiiti 30ndal detsembril sain kinnituse, et tõesti on olukord nii, et 29ndal augustil peaks üks pisike laps siia ilma juurde tulema.
Alguses oli elu täitsa lilleline. Polnud mingeid tujumuutuseid ega iiveldust. Selleks, et kool õigel ajal lõpetada, pidin käima detsembris-jaanuaris praktikal. Praktika oli füüsiliselt raske, kuid sain ilusti hakkama. Hommikuti oli ikka vahel selline kehv olla, kuid tööle sõites sulgesin bussis silmad ja lihtsalt lootsin, et jõuan ilusti tööle. Tööl sain elujõudu juurde ning jõudsin hommikust ilusti õhtusse. Ainult piimatoodete vastu tekkis tõrge, juba nendele mõtlemine ajas südame pahaks.
Ja siis tuli see "ilus" aeg, kui hakkasid hommikused iiveldused. Koolis olin ka hästi rahulikult ning püüdsin teistega mitte kontakti luua. Mõtted olid vaid sellel, et ei peaks vetsu jooksma. Umbes kuus-seitse korda leidsin end wc potti kallistamas.
Alguses kaal tõusis 2-3 kg hoobilt, kuid edaspidi tõusis juba vaiksemalt. Ega ma toitu eriti ei valinud küll. Kui varem hoidsin end rämpstoidust, nuudlitest, saiakestest ja sellisest kraamist eemal, siis nüüd tulid need tagasi menüüsse.
Pideva väsimuse tõttu magasin ma enamus õhtuid lihtsalt maha. Päev koosneski sellest, et hommikul kooli, lõunal koju ja magama, 5-6 paiku ärkasin üles, heal juhul käisin jalutamas natuke ning 8-9 vahel jälle magama. Eriti motivatsiooni polnud midagi teha. Siiski jõudsin isegi paaril korral jooksma, kuid pärast jooksmist, eriti järgmisel päeval polnud enesetunne kiita.
Kuidas ma oma vanematele asjast teatasin? Oli detsembri kuu, umbes keskpaik, kui läksin koju ning ootasin õhtut. Vanemad istusid rahulikult teleka taga ning siis ütlesin: "Ma ootan last." Mingit head reaktsiooni sealt küll alguses ei tulnud, ainult küsimuste rahe:" Kuidas kooliga jääb? Me ei ole veel lapse isagi näinud, millal me teda näeme? Kuidas te küll hakkama saate?" ja nii edasi. Loomulikult saan vanematest aru, see kõik tuli nii kiiresti ja nagu välk selgest taevast. Kuid nüüd, kui möödas on pea seitse kuud, võin öelda, et laps on oodatud. Pidevalt heidetakse minu kulul nalja, näiteks sõidame kolmekohalise autoga ning öeldakse:" Siin autos ei tohi neljakesi ees istuda." Samuti on meil maja juures tiik, küll tuuakse näiteid, et tuleb ehitada aed varsti sinna ette või:" Lapsele tuleb panna kätised ja päästevest selga ja nii käib ta kogu aeg", "Lapsele tuleb panna andur külge, et kui ta on teatud maa tiigist, siis annab see märku." Igatahes vanemad alati toodavad midagi ning kõike ei jõua tegelikult üles loetledagi.
Millal koolikaaslased teada said? Esmalt tegin endale ask'i konto, kus osad lugesid küsimusi ning said teada, eriti just Jõgeva inimesed, kuid ülikoolis kursus sai enamus siis teada, kui panin facebooki pildi üles, kus olin juba 5 kuud rase olnud. Pärast seda postitust mul enam saladust polnud. Koolis suutsin ilusti kõhtu varjata. Riidekapis riiete number suurenes ühe numbri võrra, loodan, et see nii jääb ka.
Kuidas on mu majanduslik pool kulgenud? Sain noormehega väga hea korteri, asub küll viiendal korrusel ning võtab võhmale, kuid siiski, korter on ilus ja suur. Kuna siin mööblit polnud, tuli hakata ise muretsema endale vajalikku kraami. Iga kuu oleme soetanud endale midagi uut, mis tuleb meie uude koju kunagi kaasa (nimelt elame siin korteris ainult 2 aastat). Lapsele oleme saanud soetada kõik vajaliku. Väga suurt rolli on mänginud siin mu vanemad. Ilma nende abita poleks meil kõige vajalikumaid asju (auto, voodi, diivan). Lastekaupu otsisime internetist ning võin öelda, et kes otsib, see leiab. Saime väga ilusa ja korraliku vankri, turvatooli, -hälli. Sellega suutsime kokku hoida üle 500 euro.
Lapse liigutused? Ma loen iga nädal raseduskalender.nupsu.ee ning selle järgi umbes hindan oma olukorda. Seal mainiti, et lapse liigutusi võib tunda juba 18ndal nädalal, kuid minul oli vaikus. 20ndal nädalal pidid hakkama tundma need, kes esmakordselt last ootavad, kuid minul polnud ikka veel midagi. Hakkasin vaikselt juba muretsema, et kas kõik on ikka korras. Kuid 22el nädalal hakkasin vaikselt tundma, kui laps lõi. Iga õhtu ootasime, millal jälle põtkimist tunneme. Lihtsalt seda tunnet pole võimalik kirjeldada. Iga ema jaoks on see omamoodi kogemus. Keegi pisike olevus liigutab su sees ning mõne aja pärast saad teda juba oma kätel hoida. Iga nädalaga läksid liigutused tugevamaks ning oli isegi näha kõhu tugevat liikumist. Lihtsalt imeline tunne!! Ma ei saa aru neist naistest, kes kunagi lapsi saada ei taha.
Lapse sugu? Lapse sugu määratakse ultrahelis 20ndal nädalal. Tavaliselt poisid laiutavad jalgadega ning plikad on häbelikumad. Esimest korda tuli noormees minuga last vaatama. Tema jaoks oli kõik nii üllatav, küll ta ei saanud aru, kus on lapse pea ja jalad, käed. Arst muudkui näitas ja rääkis. Mina vaatasin rahulikult ekraanile ja sain kõigest aru. Kuid siis tuli see otsustav hetk. Kumb on? Laps oli nii häbelik. Arvatavasti ta teadis, et issi teda vaatab ning hoidis jalgu ristis. Arst ütles, et suure tõenäosusega on tüdruk. Kuid välistatud pole ka poiss, kuid ikkagi 90-10nele, et on tüdruk. Samuti me oleme valmistunud tüdruku saamiseks.
Igatahes tänaval kõndides märkan aina rohkem ja rohkem kärudega naisi. Ja ühel heal augustipäeval saan ka mina minna linnapeale oma käruga ning öelda uhkusega:" Ma olen ema."
Ning siin on osad pildid minu arengust:
Wednesday, June 17, 2015
Kuidas aeg möödunud on
Paljud on uurinud minu käest anonüümselt ask.fm/KristiKokka lehelt minu ja tulevase tibu kohta. Hetkel võin niipalju öelda, et vanust on meil juba 29+4. Ning tähtaeg 29 august.
Siin oleme 29+2
Kasvanud oleme ka jõudsalt. Kõht hakkas üldse varakult välja paistma, juba 14ndal nädalal olin päris suur. Ema arvas alguses, et ootan kaksikuid. Kuid võin kinnitada, ainult üks tips kasvab mu sees. Küsitud on veel kilode kohta, õnneks on juurde tulnud ainult 8-9 kg vahel, mis pole eriti palju, teades, et kohe varsti saab 7 kuud meil täis.
Samuti kirutakse seda, et laps tuli nii ootamatult ja alles tutvutud noormehega, kuid mina oma otsust ei kahetse. See pani tegelikult elu üldse käima. Me pidime hakkama oma kodu otsima ning saama nö "täiskasvanuteks". Nüüdseks on meil oma korter, lapsele on vajalikud asjad muretsetud ning me saame tõesti hakkama. Samuti on kõik sugulased harjunud minu ja Tema suhtega ning last oodatakse suurima heameelega.
Teine suur küsimus oli kool. Hetkel olen end uuele kursusele ära registreerinud. Ma ise usun, et suudan lapse kõrvalt ka kooli läbi teha.Veel lubasid kursaõed ja kursavend mind aidata, kui peaksin milleski maha jääma. Nii hea tunne, kui toetavad inimesed on kõrval.
Kõige hullem raseduse juures on vist see, et elan viiendal korrusel ning kui lõpuks ukse taha jõuan, siis on kops koos. Ja see kolimine, alatihti tuleb uut mööblit tuua või raskeid poekotte tassida, kõik see nõuab pingutust.
Hetkel, kui kaks kuud on veel aega, enne kui kolmas pereliige saabub, tuleb palju aega enda ja lähedaste peale kulutada. Võimalikult palju väljas käia, kinod, rannad, festivalid jne. Sest varsti pole enam seda võimalust mõnd aega.
Subscribe to:
Posts (Atom)