Töö

Septembris jõudis kätte aeg, kus Gregor pidi minema hoidu ja mina naasma tagasi tööturule. Algselt läksin tagasi tehasesse. Seal oli hea boonus, et sain oma töögraafikut veidi muuta ja kui laps(ed) jäid haigeks, siis polnud probleeme ja võisin hoolduslehele jääda. Ainuke asi, millega mulle vastu ei tuldud, oli palk. Ning seetõttu hakkasin otsima uut töökohta. Üllataval kombel sadas mulle kaela võimalus minna restorani juhataja abiks. Mõtlesin, et võtan selle pakkumise vastu ja pärast kaht kuud tagasi tööturul olles, vahetasin töökohta. 

Nüüd töötan restoranis ja haldan kaht maja: Red Chilli ja Yellow Chilli. Esimene kuu oli üpris stressirohke. Isegi öösiti ei saanud hästi magada. Sel hetkel mõtlesin küll, et miks ma töökohta vahetasin. Tehases lõppes minu tööpäev 16.30 ja sellega oligi kõik. Praegu töötan aga põhimõtteliselt 24/7. Restoranis on õnneks ajakava minu teha. Saan olla liikuv ja vajadusel kodus tööd teha. Isegi hoolduslehte ei pea võtma, kui lapsed haigeks jäävad. Kohe varsti saab mul juba kaks kuud oldud uues ametis ja hakkan tööga vaikselt harjuma. 

Enne, kui ma tehasest ära tulin, pandi mind jõulupeole kirja. Mõtlesin, et kas mind ikka lubatakse sinna, sest ma enam ei tööta seal. Kuid kirja mind pandi ja 20nda õhtul käisime peol. Ning siis ma tundsin, et tehase seltskond on ikka nii mõnus, võiks lausa öelda, et kodune. Õhk oli pingevaba, nalja, naeru ja rõõmu jagus terveks õhtuks. Üle pika aja sai kodust välja ja ma tõesti nautisin iga hetke. Paraku see jäi minu viimaseks peoks selle seltskonnaga. Eks ta veidi kurb oli, kuid elus tuleb edasi liikuda. 

Ega ma muud ei tahtnudki kirjutada. Vaid seda, et see pidu tuletas meelde vanu häid aegu. 

Kaunist pühade aega.

Sünnipäev, töö ja..

Järjekordne aasta on möödas. See aasta sain pidada juubelit, kahekümne viiendat. Olen alati pidanud ennast nooreks vanainimeseks. Kuidas nüüd võtta, kas vaim on vana ja keha noor või vastupidi või siiski pidada end alati nooreks. Enda sünnipäeva olen alati pidanud maal ja sel aastal kujunes see üpris suureks. Ja võrreldes varasemate aastatega, oli lapsi palju rohkem. Ma ei tea nüüd, keda tänada, et ilm nii ilusti vastu pidas ja me saime lastele batuudi rentida. Batuut päästis põhimõtteliselt kogu sünnipäeva. Kaheksa väikest last möllasid terve aja seal ja suured said rahulikult võtta, sest lapsed olid kogu aeg ühes kohas. Igatahes aitäh kõigile, kes kohale tulid. 

Kõik on vast kuulnud ütlust: "Septembri kuus kõik on uus." Nii oli see ka minule. Nimelt pidin tagasi tööle naasema. Kuigi sain bakalaureusekraadi toiduainetetehnoloogias, siis oma erialast tööd ma ei tee. Tööl küsivad paljud minu käest, et miks ma ei valinud oma erialast tööd, kuid olen neile vastanud, et tahan olla tulevane "Erik Orgu". (Süüa kringleid ja kaneelisaiu ja siiski olla heas vormis ja anda teistele nõu. Oh, ma ei saa, see "Kuuuurija" saade oli nii naljakas. Loodetavasti Erik Orgu ei pahanda selle üle :) ) Paraku selleks on vaja veel õppida, minu praegusest kraadist jääb toitumisnõustamine veel kaugele. Ja tegelikult praegu on koolist puhkamise periood. Lisaks lapsed võtavad niipalju energiat ära, et nende kõrvalt poleks isegi aega uuesti koolile pühenduda. Õnneks või kahjuks inimesed õpivad kogu elu ja nagu eelmises lõigus sai mainitud, olen ma kõigest kakskümmend viis. 

Lisaks vahepeal kasvas mul nõndapalju tarkust juurde, et see tuli hamba näol eemaldada selle nädala esmaspäeval. Esimest korda elus käisin ma mees hambaarsti juures ja võin teda ainult kiita. Ta tegi väga head tööd, valu ei tundnud ma üldse. Ainus asi, mis mind ehmatas, oli luude prõksumine. Siis tahtsin küll toolilt ära joosta. Kogu protsess võttis aega ainult kakskümmend minutit ja kui osadel läheb pärast nägu paiste, siis minul pole ei ühtegi sinikat ja nägu oli paistes ainult siis, kui tuimestus veel mõjus. Ainuke miinus on see, et nädal aega ei tohi füüsilist teha ja nii ma ei saa Tartu poolmaratoniks harjutada. Kuid sellel pühapäeval on Jõgeva alevikus Mihklipäeva jooks ja vaikselt ikka kaalun sinna minekut. Isabella saaks teha oma esimese võistluse ja mina saaksin 3.2 km joosta. Seda pole palju. Rahulikult võttes peaks alla kahekümne minuti hakkama saama. 

Lõpetuseks võin öelda, et kuigi ma pole hetkel palju tööl käinud. Kõigest kümme tööpäeva, siis Gregor on juba teist korda nohuga kodus. Esimestel päevadel hoidis vanaema (Greogri jaoks vanavanaema) teda ja praegu olen ise hoolduslehel. Kahjuks septembrist-aprillini ongi selline raske periood laste jaoks. Nohu, köha ja palavik on kerged tulema, kuid ravimiseks läheb tavaliselt kaks nädalat või isegi rohkem aega. Seni saab tööl käia nagu kuuvarjutus. Kuigi minu jaoks on kodus istumine nii raske, pigem oleksin tööl. Ütlesin juba Villemile, et edaspidi istub tema haigete lastega kodus, aga eks me näe, mis saama hakkab. 

Ise soovin teile raudset tervist ja nautige seda sügist. Mina jalutasin täna õhtul ligi kaks tundi, veidi külm küll hakkas, aga samas oli see nii värskendav, et oleks kauemgi õues olnud. Ainult kohustused tulid peale.

Päikest :) 

Hõissa pulmad!

Lõpuks ometi sain ma pulma. Nii väga olen oodanud, et keegi lähedasteks abielluks ja nüüd Anette ja Magnus otsustasid armastuse sõlmida seaduslikuks liiduks. 

Reedene päev algas kosmeetiku juures käimisega, sealt otse edasi juuksurisse ja siis.. poodi. Villem avastas, et tal olid kingad maale jäänud ja paar tundi oli kõigest pulmadeni aega. Jooksuga Lõunakeskusesse ja juba pulmariietes, otsisime Villemile kingi. Õnneks jõudsime paraja varuga registreerimisele. Registreerimine oli Tartu Muuseumi Valges Saalis. Kõik oli nii uhke. Ja kui noorpaar altari ette jalutas, tuli klomp kurku. Pulmad on minu jaoks nii emotsionaalne teema. Klomp tuleb kurku ja pisarad silma, aga see on suurest õnnest. Võib-olla osad teavad inimest nimega Raul Kivi, tema pani noored paari ja oli õhtujuht. 

Pärast registreerimist pidime kokku saama Raadimõisa juures. Me jõudsime sinna esimestena ja ootasime rahulikult. Kuni lõpuks ühed teised pulmalised sõitsid meist mööda, pöörasid auto ümber ja näitasid, et sõidaksime nende järel. Asi tundus kahtlane, aga kõik keerasid end ümber. Talitasime teiste järgi, aga oh imet, kellelgi teisel oli pulm ERMi juures ja me läksime Villemiga sinna. Ütlesin küll, et täiesti võõrad inimesed, aga pidime ikkagi viinaköögi juures ära käima, et tõesti veenduda, et oleme VALES pulmas. Jooksime põhimõtteliselt läbi vihma tagasi auto juurde ja sõitsime Raadimõisa tagasi. Õnneks ootaid seekord õiged autod seal ja nii tegime autokolonni Kivi puhkemajja. 

Kivi puhkemaja on nii ilus, eriti pulmade pidamiseks. Nagu pulmas kohane, jagati välja ametid. Enamus ameteid läks siiski sugulastele, kuid naerda sai nii palju. Pulm oli hästi planeeritud. Oli mänge, kuid oli ka vaba aega ja samuti oli ansambel Hapud Õunad. Tantsida sai üpris palju. Minu kleit oli kerge ja keerutamise ajal seelikusaba lennutas end. 

Õhtu lõppes rakettide ja koogiga. 

Mina jäin peoga väga rahule ja Anettele ning Magnusele soovin palju palju õnne ja armastust ja et see kurg, kes meie pidu mõnd aega valvas, tooks palju beebisid :*

Puhkus

Ootamatult on kätte jõudnud juuli keskpaik või võib isegi öelda, et viimane kolmandik hakkab jooksma. Isabella lasteaed on puhkusel ja see tähendab seda, et mina olen lastega kodune. Kerge ülesanne see ei ole. Juba esimese päeva hommikul oli tunne, et peaks Raja tänavale minema. Minu jaoks pole üldse kerge olla väikeste lastega kodune. Seda jonni tuleb nii palju ja ma ei talu seda üldse. Lapsed võiksid juba sünnist saati mööda nööri käia. Vot siis oleks elu kerge. Aga need väikesed põnnid sõltuvad ainult vanematest. Söögi tegemine, hammaste pesemine, pepu pühkimine, riidesse panek, õue minek jne jne. Kõik sõltub vanematest. Mõnel hommikul tahaks rahulikult magada kella kümneni või ehk isegi üheteistkümneni. Aga ei, Isabella ärkab enamus päevadel kell 7 kui mitte varem. Gregor õnneks oskab magada ja enamasti enne kella 9 ei ärka. 

Juuli kuu algus üllatas meid jahedate ilmadega, minule see sobis, sest pärast pikka päeva lastega, laadisin enda akusid joostes. Ning siis hakkas Villemil puhkus, aga kodus läks boiler katki ja see sundis meid nädal aega maal elama. Vihmaste ilmadega ei hakanud eriti suuri tegevusi ette võtma vaid käisime kodukandis ringi. 

Ja siis see juhtuski, ma läksin reisile, ilma lasteta! Vanaemal oli kursuse kokkusaamine ja väljasõit tehti Gotlandi saarele (põhimõtteliselt Rootsi). Vanaema võttis oma neli lapselast kaasa ja nii me siis olime kolm päeva ära. Olen vist halb lapsevanem või usun Villemisse nii palju, et ma isegi korraks ei mõelnud sellele, et lapsed jäävad nälga või midagi juhtub. Nautisin reisi niipalju kui võimalik. Gotlandi saar on ilus ja nüüd jääb vist elu lõpuni meelde, et nende lipul on sarvedega lammas! Seda rõhutati nii palju. Teisipäeva õhtuks olin tagasi kodus, kuid siin sadas jälle vihma. Nagu Eesti suvele kohane on. 

Kolmapäeval pakkisime juba jälle asjad ja sõitsime Haapsallu. Sõidu ajal saime korralikult vihma ja kuna me sõitsime veel GPSi järgi, siis saime sõita mööda kruusateid. See oli viimane kord, kui GPSi käima panen ja seda usaldan. Haapsalus oli ilus, suvi tuli tagasi. Korra tuli äikesevihm, kuid see ei seganud meie plaane. Ööbisime Muraka puhketalus, mis asub umbes 12 km kaugusel Haapsalust. Soovitan soojalt seda kohta. Voodeid on kaheksa ja terve maja on sinu päralt. Kõik eluks vajalik on olemas. Ja hind on üpris soodne selle kohta. Haapsalu reisil olime koos Andra perega. Neljapäev oli põhiline päev, siis käisime aurupaadiga "Kallis Mari" sõitmas ja rongiga "Peetrike". Rongisõit meeldis lastele kõige rohkem. Reedel seadsime suuna kodupoole, kuid enne käisime Rummu karjääris. Üllatav, et mingi vana aia taga oli selline vaatamisväärsus. Vesi oli küll jääkülm, aga ega me sinna ujuma ei läinudki. 

Nõnda saigi Villemi puhkus läbi ja mina naasin oma igapäeva ellu. Tundub, et suvi on mõneks ajaks tagasi ja saan nautida viimast kuud, mil kodune olen. Alates septembrist naasen tööellu. 

Päikest.

Gregor vaatab suuri lapsi ja mõtleb "Miks mina nii suur pole?"

"Kallis Mari" peal

Rummu karjäär

Rummu karjäär

Sõbrapilt sarvedega lambaga

Gotlandi ürdiaia tagaaed

Ma sain sellega hakkama!

Kes mu eelmist postitust luges, see teab, et ma tunnistasin end nutisõltlaseks. Pühapäeval, 5ndal mail , tegin ma katse olla päev läbi nutivaba. Tavaliselt ma vaatan hommikuti esimese asjana telefoni ja endalegi märkamatult vajutan facebooki nuppu ja teen kiire ülevaate. Ja nüüd ma ei saanudki seda teha. Tundsin end kui väikse lapsena, kellel keelatakse kommi võtta. Oleksin tahtnud jonnida ja jalgu vastu maad trampida. Nii suur vajadus on lihtsalt telefoni näppida. 

Ilm oli samuti kehv ja ei saanud end õues välja elada. Olin üpris tujust ära. Lisaks lapsed jonnisid ja lihtsalt kõik kees üle. Sõitsime maalt linna põhimõtteliselt vaikides, paar üksikut sõna rääkisime. Kodus tegid kõik oma toimetusi. Selline hall pühapäev oli. 

Pärastlõunal, kella viie-kuue vahel, jäi lõpuks vihm järele ja päike tuli välja. Aga kuna päev oli niigi selline loju olnud, siis oligi tunne, et jään diivanil lesijaks. Kuid pool kaheksa ajasin riided selga ja läksin ilma nautima. Tavaliselt kuulan muusikat Spotify'st, kuid see töötab ainult interneti ühendusega, sest mul pole premium paketti. Ega mul muud üle ei jäänud kui tegin enda muusika playlisti lahti, mis on kogunenud vahemikus 2010-2015, hilisemat muusikat seal kindlasti pole. Ja üllatav, millised mälestused lauludega meelde tulid. Tuli jälle meelde see pubeka aeg. Õnneks Endomondo töötab ka ilma interneti ühenduseta, kuid ta ei lae enne harjutusi üles, kui ühendus on loodud. 

Õhtuks oli ilm nii mõnusaks läinud. Oli küll umbes kuus kraadi sooja, kuid jope selga, kindad kätte ja sall kaela ning külm ei hakanud. Tundsin, et iga sammuga läheb enesetunne paremaks. Naeratus tuli lausa näole. Kui mõned käivad maal akusid laadimas, siis mina saan seda teha ka kodukandis, sest selline pisike külake Tartu külje all on piisavalt rahulik, et end välja puhata. Ning kui ma sain lõpuks aru, et suutsin oma väljakutse saavutada ja päev otsa olla  nutivaba, hakkas lausa sisemine laps minu sees keksima. Ta oleks lausa hõisanud: " Na-na-na, mina suutsin seda!" Kuigi ausaltöeldes käisin ma pidevalt telefoni näppimas. Vajutasin ekraani aktiivseks, kuid sealt vaatas mulle vastu ainult kell, mitte ühtegi teavitust. 

Esmaspäeva hommikul, kui mõtlesin vaadata, kas ma jäin siis millestki ilma, siis tegelikult ei jäänud. Mitte ükski teavitus ei olnud selline, mis oleks olnud elu ja surma küsimus. 

Soovitan kõigil vähemalt üks päev nädalas puhata. See üks päev tõesti laeb akusid. 

Mulle meeldivad väljakutsed ja hetkel üritangi jätta pühapäeva nutivabaks, siis ükskord proovin seda teha 48 tundi ja kui see edukalt välja kukub, on uueks katsumuseks terve nädal olla eemal virtuaalmaailmast. 

Uute väljakutseteni,

Päikest

Motivatsioon ja järjepidevus

Olen kirjutamisega väga pika pausi teinud. Kuid täna, kui kook oli tehtud ja vannitoa koristamine oli poolepeal, hakkasid mõtted jooksma.

Eks me kõik teame, et päevad pole vennad. Ühel päeval teed terve nädala jagu toimetusi ära, aga teisel päeval lihtsalt istud ega viitsid midagi teha. Motivatsiooni hood käivad nagu jumal juhatab. 

Näiteks mõnel päeval kui olen olnud couch potato, siis õhtul käib mingi klõps peast läbi ja ma hakkan kell 9 kas vannituba koristama või teen köögis suurpuhastuse. Või mõnikord enne kui läheme nädala sisseoste tegema, tõmban külmkapi tühjaks ja pesen selle ära. Sest lihtsalt tuleb tuju, kuigi plaan on olnud päris pikka aega peas keerlemas. Kui tuleb motivatsiooni hoog, siis seda tuleb ära kasutada, sest hiljem jääbki mõte mõtteks. 

Üks asi, mida ma rangelt jälgin, on päevane sammude arv. Kuigi 10 000 sammu on ainult müüt, siis üritan selle siiski igapäevaselt täis saada. Hetkel olen üpris tubli olnud ja ligi 80 päeva järjest seda täitnud. 

Millest ma veel mõtlesin rääkida, on järjepidevus. Usun, et enamus inimesi soovivad olla aktiivsed, toituda hästi, liikuda võimalikult palju ja veel palju asju teha, mis neid õnnelikuks teeb. Näide, mis käib minu kohta, on toitumine. Igal õhtul ma mõtlen, et homme hakkan korralikuks ja ei käi näksimas vaid söön korralikult hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Aga mis te arvate, kas see toimib? Võibolla kaks päeva järjest suudan, kuid kolmandal päeval läheb asi ikka rappa. Peas süttiks nagu väike lamp, mis ütleb, aga seal ju oli midagi head. Viie minuti pärast seda head seal enam pole. 

Lisaks ei suuda ma kuidagi raamatuid lõpuni lugeda. Mul seisab hetkel kapi peal kolm raamatut, mille olen poole peale lugenud ja siis jätnudki seisma. Ikka leian vabandusi, miks mitte neid lugeda. Kuigi õhtuti soovitatakse vähemalt üks tund enne magamaminekut nutiseadmetest ja ekraanide vaatamisest loobuda. Võiks ju võtta selle aja ja lugeda raamatut kuni tähed muutuvad sipelgateks ja silmad kinni vajuvad, kuid no, kusagilt ei tule seda motivatsiooni. Ja kui tulebki, siis heal juhul loen kümme lehte läbi ja raamat jääb jälle tolmu koguma. 

Treeningute puhul, eriti aeroobika/võimlemise puhul puudub mul täielik järjepidevus. Kord saan hoo sisse, siis heal juhul kaks nädalat keksin korralikult, kuid siis tuleb juba ajapuudus või mingi haigus ja enam ei saa kuidagi tagasi reele. Asi, mida ma tõeliselt armastan, on jooksmine. Paraku vorm pole enam sama mis kunagi. Pärast poisi sündi on tervis allamäge läinud ja pean võtma rahulikult, et end üle ei koormaks. Jah, jooksmine vist ongi ainuke asi, mida ma järjepidevalt teeksin. 

Viimasena tooksin ma välja nutisõltuvuse. Tõstan käe ja ütlen, et olen nutisõltlane. Olen proovinud päeval kõigest viis tundi nutivabalt elada, aga ma ei suuda. Miski ikka kisub kas arvutisse või telefoni. Rääkisin hiljuti ühe naisega, kes mainis, et temal on pühapäevad nutivabad päevad. Mõtlesin, et katsetaks isegi seda. Olen suutnud mõnel päeval ligikaudu kolm tundi olla ilma ekraanideta ja teate kui palju asju sai selle ajaga korda saadetud? Ütleme nii, et see vist oligi see päev, kui sain seitsme päeva asjad tehtud. 

Kuidas Teie end motiveerite või mida teete järjepidevalt? Kui palju Te komistate, aga tõusete uuesti jalule? Kas nutiseadmed on tõesti meie elu üle võtnud? Küsimusi on palju, aga palju on vastuseid? 

Nii võibki edasi arutlema jääda. Seni kuni me ise midagi ei tee, et elu nutiseadmetest välja tuua, seni seda ka ei juhtu. 

Et nüüd ilmad ikka soojaks läheksid,

Päikest

Laps ja kodutööd

Hiljuti juhtusin lugema Kodustiili artiklit "Kasvatusekspert: kaheksa-aastane laps peaks tegema mitmeid majapidamistöid". ( https://kodustiil.postimees.ee ) Kes tahab, saab selle ise läbi lugeda. Ja ma hakkasin mõtlema, mida minu kolemaastane oskab teha. Üks esimesi asju, mis me talle selgeks õpetasime, oli vist teleka kasutamine. Tõesti, oleme veidi laisad vanemad ja ei viitsi laupäeva hommikuti kell seitse juba lapsega ärgata. Selle asemel ärkab laps ise ja vaatab multikaid tunnikese või kaks. Tolmuimeja kasutamist tahtsime ka õpetada, aga seda ta kartis väiksena meeletult, kuid nüüd, kui oleme masinat kasutanud, tahab neiu selle ise kokku panna ja õigesse kohta ära viia. Lisaks laseme lapsel koristada enda järelt, eriti kui terve tuba on sõna otseses mõttes mänguasju täis. Aega läheb, aga saab hakkama. Veel õpetama Isabellat kasutama kodumasinaid. Uues kodus õpetasime koheselt selgeks, kuidas nõudepesumasin käima käib, samuti, kuidas pesumasinat tööle panna. Loomulikult oleme me ise lapse juures ja kodukeemiat tal veel puudutada ei luba. Ja kui lapsel tuleb kakao isu, siis ta läheb kohvimasina juurde ja paneb ise piimavahustamise programmi tööle. Ja loomulikult oleme me jälle lapse juures, ta ei tee veel neid asju täiesti ise, vaid ikka meie silme all. Aga ta õpib ja ühel heal päeval on tal need asjad nõnda selged, et me ei pea teda kullipilgul jälgima. 

Üks asi, mida ma tal veel ei luba teha, on terava noaga toitu lõigata. Ütlen ausalt, et isegi lõikan vahepeal sõrme, mis siis veel see kolmeaastane teha võib. Võinuga on teine teema. Sellega võib ta enda saia peale võid määrida. Ja kääre lubame kasutada. 

Tean, et on nii palju emasid, kes teevad kõik oma laste eest ära. Ei tule kõne allagi, et laps viiks ise oma musta pesu pesukorvi või toidutaldriku ja tassi kööki. Aga mis saab nendest lastest? Lõpuks kui on aeg oma elu peale minna, siis oskavad teha ainult kiirnuudleid ja hommikuhelvestele piima peale kallata? 

Lapsi tuleb pidevalt suunata ja mida varem, seda parem. Vähemalt selline on minu arvamus. Nutiseadmetes oskavad kõik istuda, aga kas ka oma kätega midagi teha või oma mõistust kasutada, vot see on juba pähkel. 

Ma ei teagi, kas mu kõik mõtted said kirja, aga üks osa kindlasti. 

Elu kolme aastasega

Nii harva kui ma ka kirjutan, siis täna mõtlesin, et avaldan tõe, kui raske on ikka üht kolme aastast last kasvatada. Alustame sellest, et kui on puhkepäevad, siis laps on kella seitsmest saadik üleval, vahepeal isegi varem, aga kui on lasteaiapäev, siis ürita seda last sealt voodist välja saada. Toitumisest pole vist mõtet rääkidagi. Kui midagi magusat ei paku, siis laps ei söö. Ütleb küll: "Ma kolm ampsu võtan." aga kui toitu taldrikul näeb, läheb suu tagurpidi ja hakatakse jonnima. Üritame küll lapsele selgeks teha, et pärast sooja toidu söömist saab ka magustoitu, kuid ei see veena teda. Lõpuks, kui tudu aeg on käes, siis tuleb isu süüa ja süüakse külmaks läinud toit ära, kuid iga õhtu see nii ei toimi. Või näiteks riidesse panek. Kui mingi uue riideeseme toon, siis see pannakse suure rõõmuga selga, aga kui pärast on vaja käiguriided koduriiete vastu vahetada, siis sellega on jälle tükk tegemist. Koduriided pole ju nii ilusad kui uued. Ja lõunauinak. Kodus on teda mõttetu lõunaks magama panna. Esiteks me teeksime seda vähemalt 2 tundi ja kui laps jääbki magama, siis ta ärkab pärastlõunal nii hilja, et õhtul ei jää ta enne südaööd magama. Üks unetu laps on see kolme aastane. Või siis lapsega mängimine. Ükskõik kui palju sa temaga ka ei mängiks, ikka ei olda rahul ja jonn on väga kerge tulema. Samuti on kolme aastasel väga palju energiat. Temaga pole mõtet sammu pidada, sest sa lihtsalt ei jaksaks. Ükskord panime aktiivusmonitori Isabellale külge. 10ne minutiga jõudis laps teha toas 1000 sammu ja 22 aktiivusminutit. Aga see oli ainult 10 minutit. Tegelikult ta taidleb palju kauem, tundide viisi. Ja kui te kuuleksite Isabella sõnavara. Suu peale ta kukkunud pole. Ükskord tegime nalja ja ütlesime talle, et laseme tal vennale süüa anda. Ja mis tema vastas:" Ma ei saa, taldikud on kõrgel ja ma ei saa külmkapist toitu kätte." See oli veel tegelikult leebe näide. Vahepeal ta lubab lausa politsei kutsuda. Ma ei kujuta ettegi, kus ta seda kõike kuuleb või välja mõtleb. 

Pärast kõike neid raskusi, mis kolme aastasega kaasneb, siis vähemalt üheksa kuusele vennale meeldib ta meeletult. Nii kui Gregor õde näeb, läheb nägu naerule. Koos juba tehakse vaikselt lollusi. Elu väikeste lastega on üsna kurnav ja raske, kuid on ka palju õnne ja naeru. Juba ainuüksi laste pärast me pingutame palju rohkem. Muidu võiks ju pärast tööpäeva tulla koju ja jalad seinale visata, aga lastega hakkab kodus uus tööpäev. Ning kui õhtul voodisse saad, siis magad silmapilkselt. Suur õnn on see, kui lapsed ühtegi korda öösel üles ei ärka, siis hommikul küsid kaaslaselt, kas sa öösel ärkasid ning vastus tuleb: " Ma ei mäleta". Uneuimasuse käigus sa unustad sootuks ära, kas või mitu korda sa öösel ärkasid. Ja kui lastetutel peredel on nädalavahetus puhkamiseks, siis väikeste lastega pered võivad sellest ainult unistada. Nädalavahetused on palju raskemad, kui argipäevad. Sest nendel päevadel oled sa hommikust õhtuni lastega koos ja kui nad veel ei maga ka, siis puhata sa enne ööd ei saa. 

Lõppude lõpuks on see kõik seda väärt. Ma võin öelda, et üpris raske on noorena kaht väikest last kasvatada, kuid ma ei kahetse seda mitte üldse. Ise ma võtsin sellise otsuse vastu. Raskused teevad meid aina tugevamaks. Tunnen, et vaimselt on mul veel pikk maa minna, sest ei suuda veel kõiki oma emotisoone ohjeldada, kuid füüsiliselt olen ma tugevam kui kunagi varem. Eriti tore on vaadata, et lapsed juba matkivad mind, kui trenni teen. Isabella ikka üritab vahepeal mingeid harjutusi minuga kaasa teha või tuleb lasteaiast koju ja ütleb, et temal on täna trenni päev. Ja isegi poiss üritab midagi järgi teha. 

Naeru ja nuttu jagub igasse päeva. 

Kaunist talve jätku