Olen kirjutamisega väga pika pausi teinud. Kuid täna, kui kook oli tehtud ja vannitoa koristamine oli poolepeal, hakkasid mõtted jooksma.
Eks me kõik teame, et päevad pole vennad. Ühel päeval teed terve nädala jagu toimetusi ära, aga teisel päeval lihtsalt istud ega viitsid midagi teha. Motivatsiooni hood käivad nagu jumal juhatab.
Näiteks mõnel päeval kui olen olnud couch potato, siis õhtul käib mingi klõps peast läbi ja ma hakkan kell 9 kas vannituba koristama või teen köögis suurpuhastuse. Või mõnikord enne kui läheme nädala sisseoste tegema, tõmban külmkapi tühjaks ja pesen selle ära. Sest lihtsalt tuleb tuju, kuigi plaan on olnud päris pikka aega peas keerlemas. Kui tuleb motivatsiooni hoog, siis seda tuleb ära kasutada, sest hiljem jääbki mõte mõtteks.
Üks asi, mida ma rangelt jälgin, on päevane sammude arv. Kuigi 10 000 sammu on ainult müüt, siis üritan selle siiski igapäevaselt täis saada. Hetkel olen üpris tubli olnud ja ligi 80 päeva järjest seda täitnud.
Millest ma veel mõtlesin rääkida, on järjepidevus. Usun, et enamus inimesi soovivad olla aktiivsed, toituda hästi, liikuda võimalikult palju ja veel palju asju teha, mis neid õnnelikuks teeb. Näide, mis käib minu kohta, on toitumine. Igal õhtul ma mõtlen, et homme hakkan korralikuks ja ei käi näksimas vaid söön korralikult hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Aga mis te arvate, kas see toimib? Võibolla kaks päeva järjest suudan, kuid kolmandal päeval läheb asi ikka rappa. Peas süttiks nagu väike lamp, mis ütleb, aga seal ju oli midagi head. Viie minuti pärast seda head seal enam pole.
Lisaks ei suuda ma kuidagi raamatuid lõpuni lugeda. Mul seisab hetkel kapi peal kolm raamatut, mille olen poole peale lugenud ja siis jätnudki seisma. Ikka leian vabandusi, miks mitte neid lugeda. Kuigi õhtuti soovitatakse vähemalt üks tund enne magamaminekut nutiseadmetest ja ekraanide vaatamisest loobuda. Võiks ju võtta selle aja ja lugeda raamatut kuni tähed muutuvad sipelgateks ja silmad kinni vajuvad, kuid no, kusagilt ei tule seda motivatsiooni. Ja kui tulebki, siis heal juhul loen kümme lehte läbi ja raamat jääb jälle tolmu koguma.
Treeningute puhul, eriti aeroobika/võimlemise puhul puudub mul täielik järjepidevus. Kord saan hoo sisse, siis heal juhul kaks nädalat keksin korralikult, kuid siis tuleb juba ajapuudus või mingi haigus ja enam ei saa kuidagi tagasi reele. Asi, mida ma tõeliselt armastan, on jooksmine. Paraku vorm pole enam sama mis kunagi. Pärast poisi sündi on tervis allamäge läinud ja pean võtma rahulikult, et end üle ei koormaks. Jah, jooksmine vist ongi ainuke asi, mida ma järjepidevalt teeksin.
Viimasena tooksin ma välja nutisõltuvuse. Tõstan käe ja ütlen, et olen nutisõltlane. Olen proovinud päeval kõigest viis tundi nutivabalt elada, aga ma ei suuda. Miski ikka kisub kas arvutisse või telefoni. Rääkisin hiljuti ühe naisega, kes mainis, et temal on pühapäevad nutivabad päevad. Mõtlesin, et katsetaks isegi seda. Olen suutnud mõnel päeval ligikaudu kolm tundi olla ilma ekraanideta ja teate kui palju asju sai selle ajaga korda saadetud? Ütleme nii, et see vist oligi see päev, kui sain seitsme päeva asjad tehtud.
Kuidas Teie end motiveerite või mida teete järjepidevalt? Kui palju Te komistate, aga tõusete uuesti jalule? Kas nutiseadmed on tõesti meie elu üle võtnud? Küsimusi on palju, aga palju on vastuseid?
Nii võibki edasi arutlema jääda. Seni kuni me ise midagi ei tee, et elu nutiseadmetest välja tuua, seni seda ka ei juhtu.
Et nüüd ilmad ikka soojaks läheksid,
Päikest
No comments:
Post a Comment