Nii harva kui ma ka kirjutan, siis täna mõtlesin, et avaldan tõe, kui raske on ikka üht kolme aastast last kasvatada. Alustame sellest, et kui on puhkepäevad, siis laps on kella seitsmest saadik üleval, vahepeal isegi varem, aga kui on lasteaiapäev, siis ürita seda last sealt voodist välja saada. Toitumisest pole vist mõtet rääkidagi. Kui midagi magusat ei paku, siis laps ei söö. Ütleb küll: "Ma kolm ampsu võtan." aga kui toitu taldrikul näeb, läheb suu tagurpidi ja hakatakse jonnima. Üritame küll lapsele selgeks teha, et pärast sooja toidu söömist saab ka magustoitu, kuid ei see veena teda. Lõpuks, kui tudu aeg on käes, siis tuleb isu süüa ja süüakse külmaks läinud toit ära, kuid iga õhtu see nii ei toimi. Või näiteks riidesse panek. Kui mingi uue riideeseme toon, siis see pannakse suure rõõmuga selga, aga kui pärast on vaja käiguriided koduriiete vastu vahetada, siis sellega on jälle tükk tegemist. Koduriided pole ju nii ilusad kui uued. Ja lõunauinak. Kodus on teda mõttetu lõunaks magama panna. Esiteks me teeksime seda vähemalt 2 tundi ja kui laps jääbki magama, siis ta ärkab pärastlõunal nii hilja, et õhtul ei jää ta enne südaööd magama. Üks unetu laps on see kolme aastane. Või siis lapsega mängimine. Ükskõik kui palju sa temaga ka ei mängiks, ikka ei olda rahul ja jonn on väga kerge tulema. Samuti on kolme aastasel väga palju energiat. Temaga pole mõtet sammu pidada, sest sa lihtsalt ei jaksaks. Ükskord panime aktiivusmonitori Isabellale külge. 10ne minutiga jõudis laps teha toas 1000 sammu ja 22 aktiivusminutit. Aga see oli ainult 10 minutit. Tegelikult ta taidleb palju kauem, tundide viisi. Ja kui te kuuleksite Isabella sõnavara. Suu peale ta kukkunud pole. Ükskord tegime nalja ja ütlesime talle, et laseme tal vennale süüa anda. Ja mis tema vastas:" Ma ei saa, taldikud on kõrgel ja ma ei saa külmkapist toitu kätte." See oli veel tegelikult leebe näide. Vahepeal ta lubab lausa politsei kutsuda. Ma ei kujuta ettegi, kus ta seda kõike kuuleb või välja mõtleb.
Pärast kõike neid raskusi, mis kolme aastasega kaasneb, siis vähemalt üheksa kuusele vennale meeldib ta meeletult. Nii kui Gregor õde näeb, läheb nägu naerule. Koos juba tehakse vaikselt lollusi. Elu väikeste lastega on üsna kurnav ja raske, kuid on ka palju õnne ja naeru. Juba ainuüksi laste pärast me pingutame palju rohkem. Muidu võiks ju pärast tööpäeva tulla koju ja jalad seinale visata, aga lastega hakkab kodus uus tööpäev. Ning kui õhtul voodisse saad, siis magad silmapilkselt. Suur õnn on see, kui lapsed ühtegi korda öösel üles ei ärka, siis hommikul küsid kaaslaselt, kas sa öösel ärkasid ning vastus tuleb: " Ma ei mäleta". Uneuimasuse käigus sa unustad sootuks ära, kas või mitu korda sa öösel ärkasid. Ja kui lastetutel peredel on nädalavahetus puhkamiseks, siis väikeste lastega pered võivad sellest ainult unistada. Nädalavahetused on palju raskemad, kui argipäevad. Sest nendel päevadel oled sa hommikust õhtuni lastega koos ja kui nad veel ei maga ka, siis puhata sa enne ööd ei saa.
Lõppude lõpuks on see kõik seda väärt. Ma võin öelda, et üpris raske on noorena kaht väikest last kasvatada, kuid ma ei kahetse seda mitte üldse. Ise ma võtsin sellise otsuse vastu. Raskused teevad meid aina tugevamaks. Tunnen, et vaimselt on mul veel pikk maa minna, sest ei suuda veel kõiki oma emotisoone ohjeldada, kuid füüsiliselt olen ma tugevam kui kunagi varem. Eriti tore on vaadata, et lapsed juba matkivad mind, kui trenni teen. Isabella ikka üritab vahepeal mingeid harjutusi minuga kaasa teha või tuleb lasteaiast koju ja ütleb, et temal on täna trenni päev. Ja isegi poiss üritab midagi järgi teha.
Naeru ja nuttu jagub igasse päeva.
Kaunist talve jätku
No comments:
Post a Comment