1. detsember

Kus tulevad lastele sellised huvitavad ideed? Näiteks panna endale kätekreemi pähe ja ise selle üle nii õnnelik olla? Just selline vaatepilt avanes mulle esimese detsembri hommikul, kui olin üles ärganud ja läinud Isabellat vaatama. 

Lisaks veel mõned ütlused, mis on meelde jäänud Isabella sõnavarast: "Mina ei ole lehm, mina olen lammas", "Mina olen Isabella, mina ei ole neiu. Mina olen Isabella, mina ei ole nunnu. Mina olen Isabella, lihtsalt Isabella". Või kui mõtlesime lapsele enda lapsepõlve multikaid näidata ning Tom & Jerryt vaadates laps ütleb: " Ma ei taha seda vaadata, see on kole multikas". 

Neid kilde on üpris palju, kuid kahjuks kõike ei jõua õigel ajal üles kirjutada ja pärast on need meelest läinud. 

Esimesel detsembril sai Gregor juba kaheksa kuuseks. Kuhu see aeg lendab? Alles ta ju mul sündis. Võrreldes Isabella arenguga, võtab poiss kõike palju rahulikumalt. Vahepeal oleme kaks kikut kasvatanud ja peaaegu käputame, kuid seda on raske kirjeldada, kuidas Gregor liigub. See on üpris naljakas vaatepilt. Püsti ta ennast veel ei aja, kuid mõnikord ikka üritab. 

Ja meil täitus hiljuti esimene aasta oma uues kodus. Ning esimese detsembri puhul sadas lumi maha. Koheselt tekkis jõulutunne, sest StarFm on päev otsa lasknud jõulumuusikat, kaubanduskeskused on jõulukaupa täis ja nüüd veel lumi ka. Mõnus :) 

Samuti otsustasin geenidoonoriks hakata, 

Kumb siis nüüd suurem laps on? :) 

Tere sügis, hüvasti suvi

Suvi, sa lõppesid nii järsku. Alles reedel jagasid sa meile oma soojust, kuid juba laupäeval oli sellest järel vaid meenutus. Sügis tuli külma, tuule ja vihmaga ning väga ootamatult. Poleks uskunud, et see üleminek võiks nii karm olla. Nõnda järsku sai minust tubane inimene. Taasavasin oma telefonis treeningäpid, et saada igasse päeva energiat. Samuti meenutab see suve, kus liikumist oli nõnda palju. 

Võib öelda, et suve saatsime ära sünnipäevaga. Tänavu oli ilm vastutulelik ja me saime peo õues peetud. Üsna harjumatu oli, et kella üheksaks õhtul oli päike loojunud ja õues üpris jahedaks tõmbunud. Kolisime oma peoga tuppa, kus kahel pisikesel, kolme aastastel lastel, hakkas selline disko, et tehti lausa vanematele inimestele silmad ette. Sellise vahva meeleoluga algas minu 24jas elusaasta ja Isabellal juba kolmas. 

Isabellal algas september uues kuues. Uus lasteaed, uued sõbrad. Lasteaed on täiesti teine teema, võrreldes lastehoiuga. Kõik lapsed on vähemalt kolme aastased, räägivad, söövad iseseisvalt, õpivad usinalt kõike, mida neile ette söödetakse. Laste areng on märkimisväärne. Ise ma ei kujutaks ettegi, et kõike võiks nii kergelt omandada. Kõik tuleb nii loomulikult ja jooksu pealt. 

Ja vaadates oma poega. Tema teeb kõike mingil kindlal kuupäeval. Alustades sündimisega, 1. aprill - naljapäev. Esimest korda keeras end ümber 4. septembril - minu sünnipäeval. Juba ootan, mida uut ta teeb 1. novmebril või jõuludel. 

Sügis kuidagi rõhub, enam pole seda särtsu, mida varem. Külastasin üle pika aja raamatupoodi, seda küll internetis, kuid valisin välja raamatud, mida sooviksin lugeda. Hetkel on minu huvi pöördunud psühholoogia suunas. Olen aru saanud, et tavalised juturaamatud ei paelu mind. Huvi oleks omandada uusi teadmisi ja avardada oma silmaringi. Mul on tunne, et mida rohkem ma tajun/mõistan inimeste mõttemaailma, seda paremini tunnen ma oma lapsi. 

Praegu on mul käsil kaks raamatut:

"Seltsimees laps" L. Tungal. Seda raamatut kavatsen ma lugeda koos lastega, kui neil on aeg tuttu minna. Kuna Isabella on eriti püsimatu laps, siis ehk õpetab raamat teda kuulama.

Teiseks raamatuks on "Paus" D. Marchant. See raamat õpetab aega maha võtma kiire elutempo juures. Ta õpetab kuulama iseennast. 

Tunnen, et olen viimasel ajal kuhugi kadunud. Üritan küll enda jaoks aega leida, kuid paarist tunniks kahe nädala jooksul jääb väheseks. Pisike lootusekiir on, et leian ühest neist mitmest raamatust, mille ma kavatsen läbi lugeda, selleks suuna. 

Mida muud soovida kui kaunist sügise jätku. Ühel päeval see tuul vaibub ja vihmapilved sõuavad eemale. 

Üks aasta

Kas mäletate lapsepõlves veel seda aega, kui pool aastat oli veel sünnipäevani, aga juba Te lugesite päevi, kui kaua jäänud on. Ise hakkasin samuti mõtlema, et kõigest kuu aega veel ja olengi juba 24 ning Isabella saab juba KOLM. 

Mõeldes aasta tagusele ajale, kui Isabella oli kõigest kaks saanud, ta ei osanud eriti rääkida, oli üpris uje. Samuti on meil maja taga nö kelgumägi ja talvel ta üksinda sinna üles ei läinud. Kuid nüüdseks ei jõua me teda ära kuulata, mänguväljakul ronib ise kasvõi kõige kõrgema redeli astme peale, samuti tuleb sealt ilusti alla. Ja see kelgumägi, see on tema jaoks juba nii tavaline koht, kuhu minna ja kiiruga alla joosta. 

Selle ühe aastaga on nõnda palju korda saadetud. Suurim õnn selle aasta jooksul oli poja sünd. Lisaks oma korteri saamine. Tundub nagu elu oleks paika loksunud. Mille poole edasi püüelda?   Sellele küsimusele jääbki hetkel vastus puudu...

Ja juba homme on meie teine pulma-aastapäev. Kui sellele tagasi mõelda, siis tunduks, et see oli justkui eile. Meie tähtsat päeva tulid tähistama meile kõige kallimad inimesed.  Selle puhul panen mõned pildid mälestuseks <3

Pilte on veel ja veel, mida tahaks jagada, kuid hetkel jäävad need ootama päeva, millal neid uuesti vaadatakse. 

Päikest! 

Arstil käik 2.0

Aeg läheb nii kiiresti. Poiss on juba kahe kuune. Teise elukuu mõõdud saime teada 5.06, kuid väike seik selle arsti juures käimisega. Oli esmaspäev ja istusin arsti ukse taga. Imelikul kombel oli seal peale minu veel päris mitu inimest. Istusin siis rahulikult arsti ukse taga ja ootasin. Jõudsin ise umbes kakskümmend minutit varem kohale, kuid arstiõde hilines mõned minutid. Kell oli juba üheksa saanud ja arst kutsub hoopis ühe naise oma kabinetti. Hm, mõtlesin, et mis siis ikka, äkki oli neil arstiga mingi kokkulepe. Poiss hakkas samuti vaikselt rahutuks muutuma, kuid mis siis ikka, istusime kabineti ukse taga edasi. Umbes kell 9.10 tuleb pereõde minu juurde ja uurib, kas mul on aeg. Vastan, et on ikka, kell üheksa. Õde vastu, et mis nimele. Vastan Gregor. Tema vastu, et sellele nimele meil küll aega täna pole. Hakkasin siis kahtlema, et mis värk on. Ise teadsin päris pikalt, et viiendal juunil on arstiaeg. Kalendrisse kõik üles märgitud jne. Otsisin samal ajal Gregori arstimärkmiku välja ja vaatan, et arst on kirjutanud järgmise visiidi 5.06. Piilusin oma kella ja kuupäev näitas 4.06. Nõnda ma siis olin istunud ligi 40 minutit arsti ukse taga, teadmata, et poisi aeg on alles järgmisel päeval kell üheksa. Ega siis midagi, järgmisel päeval läksin tagasi. Poisi pikkuseks mõõdeti 58 cm (sama mis Bellal) ja kaaluks 6.04 kg (Bella 5.75 kg). Gregor sai ka rota vaktsiini, mis talle üldse ei meeldinud. 

Loodetavasti järgmisel korral kui arsti juurde läheme, siis ei aja ma kuupäeva sassi ;)

Üks õhtu ilma lasteta

Üle pika aja pidas keegi meie sõpradest sünnipäeva. Ma ei tea, kas nüüdisajal on sünnipäevade pidamine juba suht off teema, sest nõnda vähesed peavad seda. Igatahes kutsus Gert mind ja Villemit oma sünnipäevale. Alguses ma üldse ei mõelnud, et lapsed koju jätan, kuid Villem ütles, et kutsume vanaema lapsi hoidma. Ma ise seda eriti ei tahtnud, sest Gregor on veel nii pisike. Paraku polnud mul eriti sõnaõigust ning Villem rääkis ise vanaemaga. Vanaema oli koheselt nõus lapsi hoidma. Ja nii me siis saimegi laupäeva õhtul esimest korda olla ilma lasteta väljas.  Autosõidu ajal ikka mõtlesin pidevalt lastele ja vanaemale, kas nad ikka saavad hakkama. Isabella sai kohe aru, et me läheme kuhugi ära, kui vanaema meie juurde jõudis. Koheselt oli suur jonn lahti, kuid hiljem oli vanaemaga suur sõber. Ja Gregor on üldse nii muhe poiss, tema ainult naeratab ja uudistab. Jonni tuleb üldiselt vähe. 

Lastest olin eemal umbes 5-6 tundi. Kella üheksa paiku õhtul tuli lasteigatsus ikka peale ja sünnipäeval lahkusime natuke enne kella kümmet. Sünnipäeval oli hästi tore. Kõik olid meievanused ja nalja sai üpris palju. 

Anna andeks Maarja, aga see on nii äge pilt :D

Vahepeal satun Villemiga ka ühe pildi peale

Pühapäeval käisime minu vana töökaaslase juures grillimas. Ta elab suhteliselt lähedal mulle, umbes 3-4 minutit autosõitu. Helistasin talle ette ka, et hakkan umbes viie minuti pärast liikuma, kuid liikuma saamine võttis tunduvalt kauem aega. Nimelt tahtsime vankri kaasa võtta, aga meil ei tulnud meelde, kuidas vanker kokku käib. Küll me pusisime selle kallal, tõin isegi vankri juhised, kuid ikka ei saanud aru, kuidas me selle kokku saame. Lõpuks pärast pikka mõtisklemist ja proovimist saime nipile pihta. Loodetavasti jääb see meile meelde, et järgmine kord kergem oleks. Kui me ükskord Sveni juurde jõudsime, siis Isabella alguses jälle võõrastas, kuid hiljem oli Helenaga nii suur sõber, et ei tahtnud kojugi tulla. Gregor oli hea laps ja magas terve aja. 

Ilm oli samuti vapustavalt ilus ning me saime nädalavahetuse väljas veeta koos sõpradega. Ehk jagub seda sooja suveilma sügiseni. :)

Mul on neid KAKS!

Kes oleks uskunud, et minul, kõigest kahekümne kolme aastaselt on kaks last. Mõned aastad tagasi ma oleksin arvatavasti naernud selle peale, kui keegi oleks mulle sellist saatust ennustanud, kuid nüüd on see reaalne. Mul on kodus armas kahe aasta ja seitsme kuune piiga ja poolteist kuud vana poja. 

Seoses kiire aja ja oskamatusega midagi kirjutada, siis võin alustada päris algusest, ehk poja sünniga. Mäletan, kui Isabellat ootasin, siis käisid jutud, et sünnituse esilekutsumisega on sünnitus palju valusam kui ise algav sünnitus. Minul oli just vastupidi. Poja tahtis ise tulla, esimesel aprillil ja palju valusamalt. Selle sünnituskuupäevaga seoses on kaks ütlust. Minupoolne ütlus: "Poja tuleb siis, kui remont tehtud." (Remondi saime tehtud 31. märtsi õhtul). Villemi poolne: "Poja tuleb esimesel aprillil." Ja poja nagu olekski neid sõnu tõsimeeli võtnud ja otsustas tulla esimese aprilli õhtul, kell 22.28. Nimeks sai Gregor. 

Niipea, kui Gregor sündinud oli, sai Isabellast suur õde. Mõtlen siinpool just mõõte. Kui muidu tundus Isabella ikka pisike tüdruk olevat, siis venna kõrval on ta päris pikk ja raske. 

Aeg läheb meil kiiresti. Hommikust saab märkamatult õhtu. Gregor on iseloomult üpris rahulik. Laseb meil toimetada, öösiti magada (2x ärkab üles maksimaalselt) ja üldse on ta selline "chill" vend. Ta naeratab nii palju, et endalgi süda sulab iga muige peale. 

Isabella käis alguses ringi jutuga "Minu venna, minu venna." Põhimõtteliselt igale inimesele rääkis seda. Ju tal on uhke tunne olla suur õde. Üldiselt pole ma ise täheldanud, et ta venna peale armukade oleks, kuid jonni tuleb suhteliselt palju. Tähelepanu vajadus on suurenenud, kuid õnneks pole õeluse märke venna suunas. 

Ja nii ma siis igal õhtul näen neid väsinud lapsi, kes rahulikult oma voodis magavad ja igal hommikul ärkan laste häälte peale üles. Seda tunnet ei saa kirjeldada, seda saab ainult tunda. 

(Lubasin endale, et ei pane enam ühtegi lapsepilti üles, kus ta nägu on näha)

Lusikapidu 2018

Esimene minisünna

Need esimesed soojad kevadilmad 

Sool ja leib

Üle pika aja tuli motivatsioon peale, et kirjutada. Esmalt kirjutan ma sellest, et enam lapsepilte blogis ei näe, sest oma kurvastuseks leidsin ma, et kõik pildid on googles üleval. Ja see ei meeldi mulle üldse. Samuti ei oska ma teha blogi niivõrd kinniseks, et seda saaks lugeda ilma paroolideta kuid samas ta ei postita ühtegi pilti kuhugi üles. Nõnda ma võibolla teen ühe salajase kaustakese facebooki, kus kõige lähedasemad inimesed lapse pilte näevad. 

Teiseks tahtsin kirjutada sellest nö "kodus puhkamisest". Paljud ütlevad (mitte üks ega kaks inimest, ikka rohkem on neid), et nii mõnus oleks kodus olla. Pole kohustusi, lihtsalt puhka. Kuid minu jaoks on see nii raske ülesanne. Ma pole loodud sokki kuduma, pidevalt koristama või süüa tegema. Mul oleks vaja tegevust. Tõesti, loen juba päevi, millal uuesti trenni saaks teha. Praegu parimatel päevadel kõnnin ilma raskuseta ära 10 km, pole probleemi. Kuid ootan aega, millal saaksin võtta oma trennimati ja hantlid välja. Samuti jooksudressid. Nõnda kaua olen ma sellest puudust tundnud. 

Raamatuid võin ma ka veel lugeda, kui need tõesti haaravad mind. Täna lõpetasin just "Merivälja". Seriaali ma ei vaadanud, kuid arvan, et see oli hea otsus, sest raamat oli minu jaoks põnev. 

Võibolla tekib üks küsimus veel. Miks ma siis kauem tööl ei käinud? Vastus on lihtne. Tööl oli ussipesa ja Villem ei lubanud mul enam sinna stressirohkesse kohta minna. Eks ta üks orjatöö oli, kuid "kulutas" mu vaba aega päris korralikult. 

Ja nüüd ma siis veedan oma päevi tegevust otsides. Niipalju kui ilm lubab, olen õues jalutamas. Varsti tuleb kevad ja ilmad lähevad soojemaks. Ootan juba seda aega, kui ei pea last nagu kubujussi riidesse panema. 

Asi, millest ma üldse ei kirjutanud, oli soolaleib. Terve jaanuar oli täis külalisi. Viimase nädalavahetuse mõtlesime võtta puhkuseks, et saaks rahulikult olla omaette kodus. Tore oli sugulasi ja sõpru oma enda koju kutsuda. Oma kodu on ikka oma kodu. :) 

Mälestusi suvest(2017), siis kui veel sale olin. Ootan aega, et saaks jälle samasugune välja näha :) Ning teisalt minu praegune olukord.

Kaunist kevade ootust.