NewMeAndBaby: Mul on neid KAKS!

Kes oleks uskunud, et minul, kõigest kahekümne kolme aastaselt on kaks last. Mõned aastad tagasi ma oleksin arvatavasti naernud selle peale, kui keegi oleks mulle sellist saatust ennustanud, kuid nüüd on see reaalne. Mul on kodus armas kahe aasta ja seitsme kuune piiga ja poolteist kuud vana poja.

Seoses kiire aja ja oskamatusega midagi kirjutada, siis võin alustada päris algusest, ehk poja sünniga. Mäletan, kui Isabellat ootasin, siis käisid jutud, et sünnituse esilekutsumisega on sünnitus palju valusam kui ise algav sünnitus. Minul oli just vastupidi. Poja tahtis ise tulla, esimesel aprillil ja palju valusamalt. Selle sünnituskuupäevaga seoses on kaks ütlust. Minupoolne ütlus: "Poja tuleb siis, kui remont tehtud." (Remondi saime tehtud 31. märtsi õhtul). Villemi poolne: "Poja tuleb esimesel aprillil." Ja poja nagu olekski neid sõnu tõsimeeli võtnud ja otsustas tulla esimese aprilli õhtul, kell 22.28. Nimeks sai Gregor.

Niipea, kui Gregor sündinud oli, sai Isabellast suur õde. Mõtlen siinpool just mõõte. Kui muidu tundus Isabella ikka pisike tüdruk olevat, siis venna kõrval on ta päris pikk ja raske.

Aeg läheb meil kiiresti. Hommikust saab märkamatult õhtu. Gregor on iseloomult üpris rahulik. Laseb meil toimetada, öösiti magada (2x ärkab üles maksimaalselt) ja üldse on ta selline "chill" vend. Ta naeratab nii palju, et endalgi süda sulab iga muige peale.

Isabella käis alguses ringi jutuga "Minu venna, minu venna." Põhimõtteliselt igale inimesele rääkis seda. Ju tal on uhke tunne olla suur õde. Üldiselt pole ma ise täheldanud, et ta venna peale armukade oleks, kuid jonni tuleb suhteliselt palju. Tähelepanu vajadus on suurenenud, kuid õnneks pole õeluse märke venna suunas.

Ja nii ma siis igal õhtul näen neid väsinud lapsi, kes rahulikult oma voodis magavad ja igal hommikul ärkan laste häälte peale üles. Seda tunnet ei saa kirjeldada, seda saab ainult tunda.

(Lubasin endale, et ei pane enam ühtegi lapsepilti üles, kus ta nägu on näha)