Killuke igast päevas

Nädala alguses oli mul selline periood, kus peaaegu iga asi ärritas mind. Esmaspäeva ärritajaks oli üks naisjalgrattur, kes ütles mulle, kui mööda sõitis, et ma kõnnin valel pool teed. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on. Kergliiklustee oli küll poolitatud katkendjoontega, kuid polnud peale märgitud edasi-tagasi suund või jalgratturite-jalakäijate pool. Isegi liiklusmärk ei kajastanud seda.

Teisipäeva ärritajaks oli Villem, sest ta ei saanud õigel ajal töölt tulema ning mul oli vaja hambaarsti juurde minna. Õnneks jõudsin õigel ajal. Hambad on mul vähemalt korras.

Kolmapäev oli juba päris hea olla. Leppisin Villemiga kokku, et saame Prisma juures kokku ning sealt jooksen tagasi. Olin pool maad ära jooksnud, kui üks kajakas tahtis mulle kallale tulla. Tiirutas mul pea kohal ja siis sööstis alla. Ja nii tegi ta mitu korda. Mul endal tuli kartus peale. Kajakas on ikka päris suur lind. Rääkisin seda lugu ka jaanidel ning mulle öeldi, et järelikult olid kajakal pojad kusagil läheduses.

Kolmapäeval jäi Bella haigeks. Ärkas juba hommikul tulikuumana, kuid ma ei osanud midagi kahtlustada, sest arvasin, et just soojast voodist tulnud ja keha ongi natukene soojem. Sõi ilusti ja mitte mingit haiguse märki polnud. Aga kui Prisma poole jalutama hakkasin, sain aru, et midagi on valesti. Palavik oli üle 38 kraadi, kui lõpuks kraadisime. Hea on see, et palavik oli tingitud hammastest.

Neljapäeval sõitsime maale ära. Ma sain üle pika aja rattaga sõita. Õe ratas on nii hea, sõidab põhimõtteliselt ise. Bellal oli samuti hea tuju, kuid õhtul tõusis jälle palavik ning hilisõhtul kraadisime 39,5 kraadi. Pisike lausa põles.
Jaanid saime ilusti maha peetud. Bella oli rahulik ning lasi meil õues olla. Inimesi oli päris korralikult külas ja süüa sai ka meeletult palju.

Reedel käisime õega kõndimas päris pikalt ning pärast seda käisin veel rattaga sõitmas. Iga päev, kui maal olen, saan meeletult palju süüa ning ega enam kaalule astuda eriti ei julgegi. Bella sai oma hambavalust üle, kuid kikusid veel väljas pole.

Laupäeval käisime jälle õega kõndimas. Meeletu palavus oli, ligi 30 kraadi. Sellise leitsaku pärast ei läinud rattaga ka sõitma. Põhimõtteliselt istusime toas ja olime niisama. Õhtul, kui ilm juba lubas, kuigi oli veel 30 kraadi, tegin väikese aeroobika õues.

Pühapäeval korjasime maasikaid, ligi 10 kg saime. Lisaks käisin rattaga sõitmas, kuigi oli jälle 30 kraadi sooja. Kui kõik toimetused olid tehtud, tulime linna ära. Linnas hakkas loomulikult sadama ning äike oli väga lähedal. Minul tekkis küll väike hirm. Korraks kadus isegi elekter ning kui autoga sõitsin, lõpetasid foorid oma tegevuse.

Seekord jälle eriti pilte pole. Viimasel ajal jääb seda klõpsutamist aina vähemaks. Jaanidel unustasime kaamera samuti linna ning sinna need pildid jäid.
Aga ehk järgmine kord.