Juuni kuu spordikokkuvõte

Juuni kuu on samuti märkamatult mööda läinud. Saan uuesti oma spordi kokkuvõtte teieni tuua. Minu eesmärkideks oli 150 km jalgrattasõitu ning 60 km jooksu, kuid viimase eesmärk jäi saavutamata.
Jalutasin 381 km
Jooksin 41 km
Rattaga sõitsin 162 km

Enam ma mingeid eesmärke ei sea, muidu läheb kuu lõpp jälle käest ära. Seekord oli nii, et rattaga olin kõigest 20 km sõitnud ning 23.06 mõtlesin, et ühe eesmärkidest peaks ikka täitma ning läksingi pikkadele rattasõitudele.

Bella areneb samuti nii kiiresti. Juba õpib ronima. Ükspäev avastasin ta karbi otsast, mis on 10-15 cm kõrgune. Ja kolmas kiku lõikus ära. Ning ühel päeval mõtlesin, et lasen piigal palja pepuga toas ringi käia ja järgmisel hetkel oli ilus kakahunnik põrandal. Ta kohe oskab.
Öösiti me enam ei söö nii 1-2 nädalat vähemalt ja magame samuti päris hästi.

17.06 võeti Bellalt verd, lihtsalt kontrollimaks, kas saab piisavalt rauda. Ma ise pabistasin, sest mul on tunne, et ei anna talle piisavalt liha, kuid vereproov oli täiesti korras :)

Käisin õega meiki ostmas ja need hinnad lõid mu pahviks. Mingi pisike potsik ja hind on mitukümmend eurot. Kas tõesti on neid asju vaja? Ma ise ei meigi ennast ning isegi pulmas sooviksin võimalikult neutraalne olla, kuid igalt poolt surutakse peale, et on vaja ikka seda ja toda teha. Eks ma siis üks kord elus meigin end ära.

Killuke igast päevas

Nädala alguses oli mul selline periood, kus peaaegu iga asi ärritas mind. Esmaspäeva ärritajaks oli üks naisjalgrattur, kes ütles mulle, kui mööda sõitis, et ma kõnnin valel pool teed. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on. Kergliiklustee oli küll poolitatud katkendjoontega, kuid polnud peale märgitud edasi-tagasi suund või jalgratturite-jalakäijate pool. Isegi liiklusmärk ei kajastanud seda.

Teisipäeva ärritajaks oli Villem, sest ta ei saanud õigel ajal töölt tulema ning mul oli vaja hambaarsti juurde minna. Õnneks jõudsin õigel ajal. Hambad on mul vähemalt korras.

Kolmapäev oli juba päris hea olla. Leppisin Villemiga kokku, et saame Prisma juures kokku ning sealt jooksen tagasi. Olin pool maad ära jooksnud, kui üks kajakas tahtis mulle kallale tulla. Tiirutas mul pea kohal ja siis sööstis alla. Ja nii tegi ta mitu korda. Mul endal tuli kartus peale. Kajakas on ikka päris suur lind. Rääkisin seda lugu ka jaanidel ning mulle öeldi, et järelikult olid kajakal pojad kusagil läheduses.

Kolmapäeval jäi Bella haigeks. Ärkas juba hommikul tulikuumana, kuid ma ei osanud midagi kahtlustada, sest arvasin, et just soojast voodist tulnud ja keha ongi natukene soojem. Sõi ilusti ja mitte mingit haiguse märki polnud. Aga kui Prisma poole jalutama hakkasin, sain aru, et midagi on valesti. Palavik oli üle 38 kraadi, kui lõpuks kraadisime. Hea on see, et palavik oli tingitud hammastest.

Neljapäeval sõitsime maale ära. Ma sain üle pika aja rattaga sõita. Õe ratas on nii hea, sõidab põhimõtteliselt ise. Bellal oli samuti hea tuju, kuid õhtul tõusis jälle palavik ning hilisõhtul kraadisime 39,5 kraadi. Pisike lausa põles.
Jaanid saime ilusti maha peetud. Bella oli rahulik ning lasi meil õues olla. Inimesi oli päris korralikult külas ja süüa sai ka meeletult palju.

Reedel käisime õega kõndimas päris pikalt ning pärast seda käisin veel rattaga sõitmas. Iga päev, kui maal olen, saan meeletult palju süüa ning ega enam kaalule astuda eriti ei julgegi. Bella sai oma hambavalust üle, kuid kikusid veel väljas pole.

Laupäeval käisime jälle õega kõndimas. Meeletu palavus oli, ligi 30 kraadi. Sellise leitsaku pärast ei läinud rattaga ka sõitma. Põhimõtteliselt istusime toas ja olime niisama. Õhtul, kui ilm juba lubas, kuigi oli veel 30 kraadi, tegin väikese aeroobika õues.

Pühapäeval korjasime maasikaid, ligi 10 kg saime. Lisaks käisin rattaga sõitmas, kuigi oli jälle 30 kraadi sooja. Kui kõik toimetused olid tehtud, tulime linna ära. Linnas hakkas loomulikult sadama ning äike oli väga lähedal. Minul tekkis küll väike hirm. Korraks kadus isegi elekter ning kui autoga sõitsin, lõpetasid foorid oma tegevuse.

Seekord jälle eriti pilte pole. Viimasel ajal jääb seda klõpsutamist aina vähemaks. Jaanidel unustasime kaamera samuti linna ning sinna need pildid jäid.
Aga ehk järgmine kord.

Nagu lennutiivul läinud

Suur torm on vist hetkeks möödas. Minu mäletamistmööda läksid ilmad halvemaks juba kolmapäeval. Tean, et esmaspäeval ja teisipäeval käisin Mariga meeletu pikkadel jalutuskäikudel ning kolmapäeval, kui Anettega välja pidin minema, siis see oli suure küsimärgi all. Õnneks ilm pidas piisavalt ning kokkusaamine ära ei jäänud. Samas, neljapäeval, kui Anna-Liisiga jalutama pidin, tuli sellist paduvihma. Mina loomulikult läksin õue. Bella kisas kärus ja kui olin umbes 3km kodust eemal ja otsustasin otsa ümber keerata, jäi pisike magama. Koju jõudnud, olid mu tossud läbimärjad ja lirtsusid. Ikka veel kuivavad mul akna peal.
Reedel käisime arsti juures. Pisike on 70 cm ja 9,2 kg. Arst hakkas rääkima, et pea üldse ei kasva ning mõtles neuroloogi juurde saatmist, kuid vaatame, mis järgmine visiit näitab. Bellalt võeti ka näpuotsast verd. Selle peale ta ei pilgutanud silmagi ning arstitädi oli samuti väga tore. Hiljem, kui natuke aega arsti ukse taga toibunud olime, mõtlesin, et üritan näpule plaastri peale panna. Kuid see ei õnnestunud. Võtsin piiga sülle, keerasin niiske salvräti ümber käe ning kui autosse jõudsime, võtsin paberkäteräti ning teibi ja kleepisin lapsel käe kinni. Seejärel sõitsime apteeki, ostsime plaastri, mis seekord sai näpule peale. Kauaks see sinna loomulikult ei jäänud, sest piiga pidi seda sööma hakkama.
Reede pärastlõunal seadsin sammud maale. Sain üle pika aja Riinuga kokku ja edasi pidin olema terve nädalavahetuse maal. Kuid laupäeval, vihma sadas ja tuul oli mega kõva. Mõtlesime emaga, et teeme keeksi. Keeksi tainas oli ilusti valmis saanud ning mõtlesime ahju panna, kuid ühekorraga.. elekter kadus. Umbakaudu 4 tundi öeldi, et elektrit tagasi ei saa. Mis muud, pakkisime asjad ja tulime linna ära. Linnas saime kokku nö "pulmaisaga", kes on naissoost. Hästi tore naine oli.
Ja pühapäeval, sõbranna kolis 1,7 km eemale meist. Aitasime tal kolida ja terve päev läks sinna. Natukene enne 23 jõudsime koju. Mari ikka kiitis mind, et ta külmkapi puhtaks pesin. Üldse see korter oli omamoodi räpane, kõige rohkem ikka köök. Omanikud olid lihtsalt välja kolinud. Õhtusöögi tegin samuti neile. Käisin kodus, vaaritasin toidu ning viisin sinna. Lapsed olid ka päris pikalt näljas olnud ning matsutasid isuga.
Öö oli meil jälle paha. Väga palju kisa, või isegi röökimist. Ma ei kujuta ette, mida ma tegema peaks, et piiga jääks oma  voodisse ilma nututa tuttu.

Seekord pilte pole, kuid ehk järgmine kord ongi ainult pildid :)

Planeeri ja planeeri, kuid kuhu sa jõuad?

Oeh. Nii kiire on. Kohe saate lugeda minu päevast, nädalast, nädalatest? Ma isegi ei mäleta, millal viimati postitasin ja mida.

Käisime Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontsertil. Tibu pidas ilusti vastu, isegi paremini kui meie, ma arvan. Õues oli nõnda külm, et kätud kõik külmetasid, kuid Bella oli hea soe. 

Vahepeal tipsuga teeme selliseid pilte. Et endal ka lõbus oleks. Kes imetleb ennast ja kes teeb pättust.

Ja, ma kirjutasin käsitsi kutseid. Läks aega, kuid käsitöö siiski. Käsi oli pärast väsinud, kuid tehtud said. Paljud said ka e-kaardid, sest tõesti ei tea kõigi aadresse ning palju meil seda eelarvet ikka on. Oleks varem teadnud, oleks ehk jõudnud rohkem manti koguda ;)

Kutset ja sõrmust olete vist juba näinud :)

Vabal ajal tuleb palju liikuda. (seisuga 13.06 196 km :) )

Aa. ja kursuse lõpupidu oli ka. 

Ja siis ma küsin: kuidas ma kõike jõuan. Lisaks hakkasin nüüd trenni tegema. Ning last on vaja kasvatada, kodus koristada ning süüa teha. Puhata võiks ka, aga noh, aega vist on selle kiire asjaga. 

Mõnusat olemist ! 

Ma üritan nüüd puhata! :)

Ma ütlen sulle JAH!

Laupäeval lõime autole hääled sisse ja sõitsime Rakverre Andra juurde. Villem tahtis niiväga minna Rakvere linnusesse. Ütles, et isegi kui vihma sajab, läheme sinna. Ega minagi polnud seal ammu käinud. Käisime Tarva juures pilte tegemas ning linnust avastamast. Ühel hetkel Villem ütles mulle, et anna kaamera Andra kätte, las teeb meist ka pilti. Ise kükitasime malelaua juurde. Laps minu käes ja Villem minu selja taga. Andra jõudis paar klõpsu teha, kui Villem ütles, et vaata nüüd siiapoole ka. Ja nii, kui ma end ümber keerasin, nägin seal kaht sõrmust ja Villem küsis "Kas sa abielluksid minuga?" või "Kas sa tuleksid mulle naiseks?" Ma täpselt ei mäleta. Aga minu esimene reaktsioon oli "Kas sa teed nalja?" Loomulikult ta seda ei teinud. Ja ma ütlesin "JAH!" Ma ise värisesin ja õnnest tuli paar pisaratki. Me Andraga olime just paar minutit enne rääkinud, et Villem ei taha mind veel naiseks võtta ja et tegin talle isegi ultimaatumi, et järgmine laps tuleb minu nimega. Ning siis ma saingi sõrmuse sõrme. Isegi uhke pruudikimbu sain.

Kuna pulmad tulevad? Kui hästi läheb, siis augusti keskpaigas :)

Sõrmuse peal on mordori keeles sõnum: "Üks Sõrmus juhib neid, Üks leiab üles, Üks Sõrmus toob nad kokku pimeduse süles."