Kus puhuvad tuuled

Ühel õhtul, kui oli aega, mõtlesin end googeldada. Enda üllatuseks, ei leidnudki väga palju informatsiooni. Kuid leidsin kolm spordilehekülge, kus on minu tulemused, kuid ainult ühel lehel olid kõik spordiüritused kirjas. http://www.sportinfo.ee/statistics/task/person/id/77058/  Lisaks leidsin artikli, mis tuletas meelde aega, kui Entrum programmist osa võtsin. http://miksike.ee/en/glefos.html?spage=http%253A%252F%252Fmiksike.ee%252Fen%252Fgnews.html%253Fdisplaynews%253D4419%2526backtoarchive%253D1 Ja ega rohkem minust infot ei leiagi. Kõik need 21 ja pool eluaastat olen olnud selline vaikne ja silmapaistmatu. Üllataval kombel mitte ükski allikas ei viidanud isegi mu blogile.

Spordi osas niipalju, et lubasin endale, et hakkan iga päev 15-20 km kõndima. Praegu olen seda suutnud ja laps on samuti vastu pidanud. Enamasti jalutan 3 tundi ning lisaks umbes pooletunnine paus, kui Bella saab kärust välja. Nende päikesepaisteliste ilmade ja pikkade jalutuskäikude pärast kannan tenniseid ning lühikesi pükse. Ja ühel päeval, kui koju olin jõudnud, vaatasin oma jalgu ning tundus, et valged sokid on jalas.

Mai kuu tundub kuidagi meeletult pikk. Ma ei mäleta, millal ta algas ja lõpp ei paista ka veel kusagilt. Kuu alguses käisin veel koolis ja lõpetasin suurt tehnoloogilise liini projekti. Ja praeguseks on tunne, et see oli nii ammu ammu aega tagasi. Kursakaaslased õpivad veel eksamiks. Palju edu neile sellega.

Ja minu neljapäev. Kui kõik ilmad muidu on olnud soojad ja päikesepaistelised, siis just neljapäev oli pilves, tuuline ja külm. Ime, et vihma kaela ei saanud. Ütleks nii, et ilm läks minu emotsioonidega vägagi kokku. Olime sõbrannaga kokku leppinud, et saame linnas kokku ja lähme kaeme uue kaubamaja üle. Ja mis sellest välja tuli? Sõbranna ei vastanud mu telefonile isegi pärast mitmendat helistamist, isegi fb sõnumile ei vastanud. Nõnda me siis Bellaga kahekesi avastasime Kvartalit. Tegelikult käisime ainult lastepoes, ostsime uue mänguasja ja tulime tulema sealt. Kuid just, enne kui me hakkasime lifti poole suunduma, hakkas tuletõrjealarm tööle. Kõik liftid sõitsid 0 korrusele ja meie jäime teisele korrusele nö "lõksu" umbes 5-10 minutiks, kuni liftid jälle sõitma hakkasid. Kui kaubamajast välja saime, läksime kohvik Kapriisi sööma. See on vist ainuke koht Tartu kesklinnas, kus on lastele mingi eraldi nurgake. Kõhud täis, hakkasime uuesti kodupoole liikuma. Päev oli edukas, sest kõhud saime täis, mähku vahetatud, kilomeetreid tuli 15,4 ja saime veel uue mänguasja.

Lõpetuseks lapse kasvatamisest. Ma ei saa aru, millega ma puusse olen pannud, kuid laps on nii emmekas. Loomulikult ta jonnib minuga väga palju, kuid ta ei lepi mitte kellegi teisega. Isegi issit ei taha. Kõige hullem on ööunne minek. Kuna ma tegelen päev läbi lapsega, siis tahan, et Villem last hoiaks need paar tundi õhtuti, pärast tööpäeva. Isegi loodan, et laps jääb tema kaisus magama. Paraku ei saa ilma emmeta. Minu jaoks on see osati koormav, sest puhkust mulle ei anta. 24/7 olen valves. Õnneks tibu on hetkel nii nunnu ja enamus aega mul pole probleemi tema hoidmisega. :)

Pilte ka lõpetuseks!

Imeline paar!!