Tibu sööb juba nii ilusti püreesid. Siin on tal veel korralik nägu peas, aga on ka hullemaid juhtumeid, kus püree on isegi otsaees. Pisike on nagu linnuke, pea käib igatepidi ning vahepeal tuleks näpud ka suhu toppida. Ja kui püree otsa saab, siis on kurb ja hakkab nutma. Kui tal võimalik oleks, sööks vist kõik käest ära. Iga kord, kui me sööme ja laps istub laua kõrval oma kiiktoolis, siis vaatab sellise näoga "aga kas mina ka midagi saan?"
Unega hakkame samuti vaikselt järjele saama. Mõnel ööl jagub und isegi kauemaks kui 5 tundi, aga siiski enamasti 4 tundi. Igatahes parem, kui 2,5-3 tundi.
Arstile läheme alles 4ndal veebruaril, kuid koduse kaalumisega näitab 7,5 kg. Pikkust ei tea, aga üle 62cm, sest riided jäävad juba väikeseks. Jube kiiresti kasvavad need jõnglased. Alles oli 51cm. Varsti võtame juba kärul kookoni ära. Ning siis võtab laps juba jalad alla ning saame üldse kärust välja. Järgmisel hetkel käib esimeses klassis, siis juba lõpetab 12nda, läheb ülikooli, kolib kodust välja ja rajab oma pere. Ja me ei pane tähelegi, kuidas aeg lendab.
Laupäeval oli kindel plaan jooksma minna, aga kui autosse istusin, et hommikul kõigepealt poes ära käia ning seal näitas termomeeter -20,5 kraadi, siis võttis ikka kahtlema küll. Kuid Villem käis peale ja ütles "Nüüd jooksma, ja siis lähme lapsega jalutama". Eks ajasingi dressid selga ja läksin. Alustasin vaikselt, kõigest 3,1 km. Vähemalt ma suudan joosta! Ja nii hakkangi iga korraga distantsi suurendama. Sügisel vaja siiski poolmaratonile minna.
Hääd talve jätku! :)
No comments:
Post a Comment