Kolmekuningapäev

Uus aasta ongi alanud. Korrutan seda vist juba mitmendat korda. See selleks. Kuidas teil see üldse hakkas? Hästi, halvasti, neutraalselt? Mida tegite, olite kodus, külapeal või ei mäletagi?
Mina võin öelda, et 31sel tegin veel viimaseid toimetusi, et ikka Uue saaks vastu võtta korras koduga. Issi ja laps mängisid diivanil ning jäin neid korraks vaatama ja hops, sain käele triikraua käest põletusarmi. Ikka päris korraliku. Panin käe sidemesse, et asi hullemaks ei läheks. Päris punane on ja kipitab ning teeb omamoodi valu.

Uue võtsime vastu maal. Laps oli 15-16 tundi üleval olnud ja selle aja sees oli umbes 2 tundi magamist, mis oli ka jupitatud. Enne südaööd jäi tuttu, kuid kui ise rakette laskma hakkasime, siis ärkas üles. Selline väga vähese unega ööpäev oli meile kõigile. Öösel tahtis veel 3x süüa ja hommikul ärkas 8-9 vahel. Endal oli terve päev selline tunne, et oleks pohmakas.

***

On kolmekuningapäev. Aeg kuused toast välja visata ja jaanipäeva ootama hakata.
Iga päev käib mu peast läbi tuhandeid mõtteid ning tavaliselt need jäävadki sinna. Õues on nii mõnusalt karge ja lumine, kuid ikka käin lapsega kärutamas. Eriti pikalt pole, nii tunnike, vahest ka poolteist tundi. Ilmataat lubas alates laupäevast mõnusamaid ilmasid, ehk siis läheb õnneks ja saan ka natuke kauem talve nautida. Alles nüüd on tekkinud tunne, et jõulud tulevad ning peagu uus aasta. Kahjuks/õnneks on need nüüd juba seljataga. Ja poleks uskunud, et mulle talv meeldima hakkab. Ainuke negatiivne asi on selle juures see, et kardan autoga sõita. Praegu saan sellest veel mööda hiilida, kuid alates veebruarist hakkab kool ja siis tuleb hommikuti, tipptunni ajal kooli poole liikuda. Üldse ei oota.

Meie elust siis praegu niipalju, et ma näen välja nagu zombi. Laps ei lase öösiti magada, heal juhul 3 tundi saan korraga puhatud. Enamasti aga iga 2-3 tunni tagant tahab laps süüa. Jube väsitav ikka. Preaegu on Villem õhtuses vahetuses, ehk kell 13 hakkame koos õue liikuma, saadan ta bussile ja ise jalutan veel mingi ringi ja tulen koju ära. Õnneks õuest tulles magab laps toas ka veel mõne aja ja siis saan olla omaette. Muidu, kui Villem kodus on, siis tõesti, tegelen mina lapsega väga vähe, sest unetus on meeletult kurnav. Hea on mõelda, et see on mööduv nähe.
Nii me siis vaikselt kasvame. Juba 6 päeva pärast on Isabella 4 kuune. Aeg lendab... :)