Hey, kuidas Teil läinud on?
Loodan, et kõigil on uusaastalubadused antud ja peavad neist kinni. Praegu on ilmaga üpris hästi vedanud ning jooksuilma on jagunud. Olen enamasti ülepäeviti ikka mingi ringi teinud, kuid nüüd viimase jooksuga sai veidi trenni veel peale tehtud ja ma vajan veidi taastusaega. Kuid arvatavasti paari päeva jooksul jälle dress selga ja minek.
Tööga hakkan juba veidi harjuma. Kes veel ei ole kuulnud, siis läksin restorani juhiabiks. Kui seda nii saab öelda. Samas on mind üpris palju näha ees tüdrukute juures ning aitan neid. Niisiis, kel veidigi isu aasiapäraste toitude järele, siis Yellow Chilli restoran on hubane koht, kus käia.
Ja need lapsed, kuidas nad alles kasvavad. Mitte, et mulle ei meeldiks, et nad kasvavad. Tõesti, võiksid juba veidi suuremad olla, aga samas pisikesed lapsed on nii nunnud. Kuigi Gregor on viimase paari kuuga hakanud oma beebinägu kaotama ja hakkab suure poisi nägu minema. Alles ta oli mul beebi. Pisike ja abitu. Kuid nüüd selline pätt, et hoia peast kinni. Ja kui te näeksite, kui õnnelik ta on, kui Isabella tuleb lasteaiast. Gregor jookseb uksele vastu ja kohe kallistab Isabellat. Nüüd hakkavad lõpuks õe-venna suhted välja tulema. Ja seda on lihtsalt imeline näha.
Paraku praegu on lapsed mõlemad järjekordselt tatised. Alles nad olid mul ligi kolm nädalat kodused ja pärast nädalast lasteaias käiku jälle kodus. Nüüd tulebki mängu minu hea töökoht. Ma ei pea laste pärast hoolduslehte võtma ja saan kõik oma asjad kodus tehtud. Ning kui ikka väga igav on, siis panen lapsed riidesse, sest nad nii haiged ikka pole, et kodust välja ei võiks korraks minna, ja käin töö juurest läbi.
Üldiselt on nüüd suured peod läbi. Tegelikult need saidki minu jaoks pärast jõule läbi, sest aastavahetuse veetsime rahulikult neljakesi. Südaööl läksime põllule ja vaatasime, kuidas terve Tartu rakette lasi. Lubadusi eriti ei andnudki. Mina ainult lubasin hakata rohkem trenni tegema ja paremini toituma. Nagu ma luban seda peaaegu igal õhtul, et homme hakkan korralikuks. Ja igal aastal on veel üks väljakutse: niisuur kui on aastaarv, niipalju tuleb teha kilomeetreid jala, kõnni või jookse.
Kinos käisin Isabellaga. Esimene kord neiule. Küll ta küsis autos palju küsimus kino kohta. Käisime "Lumekuninganna 2" vaatamas. Üldiselt pidas neiu hästi vastu, ainult paar korda küsis, millal kino läbi saab ja millal ära läheme. Minule multikas meeldis. Kes veel näinud pole, siis mingu kindlasti vaatama.
Tegelikult tuli mulle kirjutamistuhin peale, kui õues jalutamas käisin. Iga päev 10000 sammu siiski. Ning kui päev otsa pole välja saanud, siis sai ikka tehtud veidi suurem ring ja mõtteid sai palju mõeldud. Omaette olemise aeg on päris tähtis. Ennast ei tohi unustada ja ei tohi ainult teistele elada. Praegu paraku on minu viimased neli aastat elatud laste jaoks ja seepärast ootangi, et nad saaksid juba suuremaks. Mitte et ma nüüd halb ema oleksin, aga tahaks saada rohkem oma aega. Nagu vana targad on öelnud: " Sa ei saa armastada kedagi teist, kui sa ei armasta isennast."
Päikest teile.
Ehk tuleb lumi maha või paistab päike pilvede tagant tihedamini.
No comments:
Post a Comment