Üks õhtu ilma lasteta

Üle pika aja pidas keegi meie sõpradest sünnipäeva. Ma ei tea, kas nüüdisajal on sünnipäevade pidamine juba suht off teema, sest nõnda vähesed peavad seda. Igatahes kutsus Gert mind ja Villemit oma sünnipäevale. Alguses ma üldse ei mõelnud, et lapsed koju jätan, kuid Villem ütles, et kutsume vanaema lapsi hoidma. Ma ise seda eriti ei tahtnud, sest Gregor on veel nii pisike. Paraku polnud mul eriti sõnaõigust ning Villem rääkis ise vanaemaga. Vanaema oli koheselt nõus lapsi hoidma. Ja nii me siis saimegi laupäeva õhtul esimest korda olla ilma lasteta väljas.  Autosõidu ajal ikka mõtlesin pidevalt lastele ja vanaemale, kas nad ikka saavad hakkama. Isabella sai kohe aru, et me läheme kuhugi ära, kui vanaema meie juurde jõudis. Koheselt oli suur jonn lahti, kuid hiljem oli vanaemaga suur sõber. Ja Gregor on üldse nii muhe poiss, tema ainult naeratab ja uudistab. Jonni tuleb üldiselt vähe. 

Lastest olin eemal umbes 5-6 tundi. Kella üheksa paiku õhtul tuli lasteigatsus ikka peale ja sünnipäeval lahkusime natuke enne kella kümmet. Sünnipäeval oli hästi tore. Kõik olid meievanused ja nalja sai üpris palju. 

Anna andeks Maarja, aga see on nii äge pilt :D

Vahepeal satun Villemiga ka ühe pildi peale

Pühapäeval käisime minu vana töökaaslase juures grillimas. Ta elab suhteliselt lähedal mulle, umbes 3-4 minutit autosõitu. Helistasin talle ette ka, et hakkan umbes viie minuti pärast liikuma, kuid liikuma saamine võttis tunduvalt kauem aega. Nimelt tahtsime vankri kaasa võtta, aga meil ei tulnud meelde, kuidas vanker kokku käib. Küll me pusisime selle kallal, tõin isegi vankri juhised, kuid ikka ei saanud aru, kuidas me selle kokku saame. Lõpuks pärast pikka mõtisklemist ja proovimist saime nipile pihta. Loodetavasti jääb see meile meelde, et järgmine kord kergem oleks. Kui me ükskord Sveni juurde jõudsime, siis Isabella alguses jälle võõrastas, kuid hiljem oli Helenaga nii suur sõber, et ei tahtnud kojugi tulla. Gregor oli hea laps ja magas terve aja. 

Ilm oli samuti vapustavalt ilus ning me saime nädalavahetuse väljas veeta koos sõpradega. Ehk jagub seda sooja suveilma sügiseni. :)

Mul on neid KAKS!

Kes oleks uskunud, et minul, kõigest kahekümne kolme aastaselt on kaks last. Mõned aastad tagasi ma oleksin arvatavasti naernud selle peale, kui keegi oleks mulle sellist saatust ennustanud, kuid nüüd on see reaalne. Mul on kodus armas kahe aasta ja seitsme kuune piiga ja poolteist kuud vana poja. 

Seoses kiire aja ja oskamatusega midagi kirjutada, siis võin alustada päris algusest, ehk poja sünniga. Mäletan, kui Isabellat ootasin, siis käisid jutud, et sünnituse esilekutsumisega on sünnitus palju valusam kui ise algav sünnitus. Minul oli just vastupidi. Poja tahtis ise tulla, esimesel aprillil ja palju valusamalt. Selle sünnituskuupäevaga seoses on kaks ütlust. Minupoolne ütlus: "Poja tuleb siis, kui remont tehtud." (Remondi saime tehtud 31. märtsi õhtul). Villemi poolne: "Poja tuleb esimesel aprillil." Ja poja nagu olekski neid sõnu tõsimeeli võtnud ja otsustas tulla esimese aprilli õhtul, kell 22.28. Nimeks sai Gregor. 

Niipea, kui Gregor sündinud oli, sai Isabellast suur õde. Mõtlen siinpool just mõõte. Kui muidu tundus Isabella ikka pisike tüdruk olevat, siis venna kõrval on ta päris pikk ja raske. 

Aeg läheb meil kiiresti. Hommikust saab märkamatult õhtu. Gregor on iseloomult üpris rahulik. Laseb meil toimetada, öösiti magada (2x ärkab üles maksimaalselt) ja üldse on ta selline "chill" vend. Ta naeratab nii palju, et endalgi süda sulab iga muige peale. 

Isabella käis alguses ringi jutuga "Minu venna, minu venna." Põhimõtteliselt igale inimesele rääkis seda. Ju tal on uhke tunne olla suur õde. Üldiselt pole ma ise täheldanud, et ta venna peale armukade oleks, kuid jonni tuleb suhteliselt palju. Tähelepanu vajadus on suurenenud, kuid õnneks pole õeluse märke venna suunas. 

Ja nii ma siis igal õhtul näen neid väsinud lapsi, kes rahulikult oma voodis magavad ja igal hommikul ärkan laste häälte peale üles. Seda tunnet ei saa kirjeldada, seda saab ainult tunda. 

(Lubasin endale, et ei pane enam ühtegi lapsepilti üles, kus ta nägu on näha)

Lusikapidu 2018

Esimene minisünna

Need esimesed soojad kevadilmad