Laiskus

Olen nüüd kõigest kolm nädalat tööl käinud, kuid meeletu motivatsioonipuudus vaevab. Ei teagi, kas see on laiskus või kevadväsimus või hoopis midagi kolmandat. Tööl mulle meeldib käia. Olles lapsega 1,7 aastat kodus olnud, siis on lausa lust midagi muud teha. Aga nii kui ma koju jõuan, tuleb laiskus peale. Mitte midagi ei viitsi teha, lihtsalt lebotaks diivanil. Kuidagi ikka sunnin end 10 000 sammu päevas tegema, kuid see tuleb tõesti suure sundimise peale. Kui pean lapse hoidu viima ja sealt tagasi tooma, siis saan ligikaudu 6-7000 sammu, ehk siis ainult umbes 3 km pean õhtuti veel läbima. Samas, kui last hoidu ei vii, siis pärast tööpäeva koju jõudes on ainult ligikaudu 3000 sammu,

Tavaliselt alates reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni toimub suur õgimine. Minu sisse mahub kõike: komme, krõpse, pagaritooteid jne. Üritan ikka kõndimas käia, aga rohkem on see lonkimine. Täna (pühapäeval) käisin kiirkõndi tegemas üle pika aja ning mõtlesin oma laiskuse üle. Ja otsustasin, et ülejäänud päev, ehk siis alates kella 16nest, olen rohkem produktiivsem. Kehtib vanasõna: "Kes teeb, see jõuab". Sama kehtib ka minu kohta. Ma võin seal diivanil mugava poosi sisse võtta ja sinna jäädagi, aga samas kui ma end püsti ajan, siis jõuan palju tehtud.

Isabella saab lastehoius hästi hakkama, aga iga nädal on mingi probleem. Seekord jäi haigeks. Kõigepealt läks mingi tüdrukuga kaklema ja samal õhtul jäi ka haigeks. Õnneks on mul vedanud. Alati on saanud keegi last hoidma tulla. Eriti küll ei meeldi kedagi paluda, enamasti vanaema, sest teistel on samuti oma elu. Paraku ei jää hetkel muud üle.

Sellised armid pärast kaklust

Kolmas asi, mis mulle iga päev meelde tuleb, on eksam. 05.06 on viimane eksam. See kõige suurem ja mahukam. Kui selle sooritan, siis saan Toiduainete tehnoloogia bakalaureuse kraadi kätte. Üritan ikka õppida ka, kuid loen materjale ilma mõtteta ja seega pole sellest õppimisest eriti kasu olnud. Aga alates tänasest üritan end meeletult motiveerida ja selle laiskuse enda seest välja juurida. Samuti selle toitumise korda saada. Kui kunagi oli mingitki lihast näha, siis nüüdseks olen nagu lodev kartul.

Villem ei lubanud pikka postitust teha, seega lõpetan selleks korraks.

Kena talvist kevadet! :)

Tööle ja lastehoidu.. saaks see kool juba läbi

Usute või ei usu, aga mina sain tööle. Põhimõtteliselt täpselt siis, kui emapalk lõppes. Kahju oli küll last hoidu panna, kuid iga laps saab kord suureks. Esmalt oli laps kolm pikka päeva oma vanavanaemaga ja sai harjuda, et emmet-issit päev läbi ei näe. Neljandal päeval viisin Isabella juba hoidu. Arvasin küll, et juba lõunal kutsutakse vanavanaema järele, kuid ei. Jalutasin pärast tööd koju ja Isabella vanavanaema jalutas vastu. Uurisin, kus laps on ja vastati, et hoius. Sellesmõttes see hoid mulle meeldib, nad ei helista iga väiksema jonni peale ja nad saavad aru, et lapsevanemad peavad tööl käima. Oma üllatuseks Isabella isegi magas seal mitu tundi. Ise me kartsime, et laps pole nõus kusagil magama jääma.

Pühapäeval lõi Isabellal kahjuks palavik välja ja hakkas suur organiseerimine, kes jääb koju, kas saame lapsehoidja jne. Arvame, et palavik on kikude tulekust. Nüüd tulevad ülesse ka kihvad. Õnneks tööandja on meil hästi arusaaja. Jah, meil on Villemiga sama tööandja, aga me ei tööta koos.

Lisan mõned pildid:
Juttu kohe üldse ei tule, pean hakkama vist rohkem kirjutamist harjutama ja pidevalt midagi üles märkima. :)

Oma uute tossude üle väga uhke

Ilus komplekt, kuid piiga jäi veits tõsine

Nämm nämm

Õues on ikka tore

Keerutame 

Minu uus kohvitass 

Midagi uuemat Rauno ja Sigridi sünnipäeval