Ma pole nüüd päris pikka aega midagi kirjutanud. Aga ma isegi ei oska. Olen jälle vaikseltviisi oma nullpunktis tagasi. Tahaks palju teha, aga ei oska. Iga päevaga muutub reaalsemaks see, et emapalk saab läbi ja ma pean tööle minema. Olen saatnud mitmesse kohta oma CV, isegi paljudesse kohtadesse kirjutanud, aga siiani ei mingit vastust. Ühes kohas käisin töövestlusel, kuid seal jäi ikkagi pinnuks silma mu väike laps.
Nüüd varsti hakkan Bellat lastehoiuga harjutama, kuid ema ütleb, et vara veel. Paraku pole muud võimalust. Elu on praegusel ajal nii kallis ning kui tahad ära elada, siis tööta nagu segane. Juhul kui mingi hea võimalus sülle ei saja.
Praegu on elu nii rutiinseks muutunud, et ma ei leia eriti, mille üle rõõmustada. Bella on ka väga suur jonnipunn ning sõna ei kuula üldse. Lõunati magab samuti vähe, headel päevadel tuleb 1,5 tundi ära. Kurb on see, et mul pole kellegagi päeval väljas käia. Mul ongi ainult laps ja neli seina ning Ülenurme park.
Villemi sõnade järgi peaksin kasvatama omale selgroo, kuid hetkel pole isegi tuju selle jaoks. Seetõttu ma söön päris palju või õigemini näksin ja see on toonud kaasa kaalutõusu, mis omakorda viib mind tagasi nullpunkti.
Tean, et vingumine ei aita üldse, kuid vahel tuleb ka seda teha. Seekord sain siis vingutud. Eks jagatud mure on jagatud mure. Ehk läheb kergemaks. Ma vähemalt üritan rohkem leida positiivsust. :)
"Naera, naera ... Alati naera, ka siis kui süda tahab valust lõhkeda, sest naermine on alati võit enese üle."
No comments:
Post a Comment