Minu motivaator

Täna ma tahaksin just rääkida endast, mitte lapsest. Kuigi paljud loevad seda blogi just lapse ja lapsepiltide pärast.
Sel sügisel sain ma tuttavaks ühe Ülenurme emmega, kellel on kaks last, lausa kaksikud. Meil tekkis koheselt klapp ja üsna pea mõtlesime, et võiks siis koos mõnel õhtul kiirkõndi harrastada. Enamasti kõnnime üle 8 kilomeetri ning selle ajaga jõuame päris palju suhelda. Talle meeldib väga palju rääkida ja mina olen rohkem kuulaja rollis. Mina arvan, et tema on superema. Ta isegi kustutas oma facebooki konto, et saaks ennast täielikult lastele pühenduda. Ta meisterdab lastele ise mänguasju, neil on kindel päevakava ja mulle on jäänud tunne, et ta ainult oma lastega tegeleb. Aga ei,veel jõuab ta koristada, nagu ta täna ütles enda kohta "Monk, kõik peab olema täpselt nii nagu temale sobib. Kõik peab olema korras" Veel jõuab ta meisterdada, harivaid saateid vaadata, väga paljude inimestega suhelda, süüa teha ja veel tuhat tegevust. JA TAL ON VEEL KAKS LAST, kellega ta tegeleb pidevalt.
Seejärel mõtlen enda peale, kui palju mina teha jõuan. Ja, jõuan süüa teha, koristada ka nii enamvähem, aga lapsega ei tegele enda meelest piisavalt. Arvuti, eriti see facebook on kurja juur. Pidevalt mõtlen, et tänasest olen vähem arvutis ja tegelen lapsega või õppimisega. Viimasega pole ma üldse tegelenud, kohe kohe on arvestus tulemas ja ma ei tea, kuna ma selle jaoks aega leian.
Hiljuti jõudsin kõndimast tagasi, tegime ligikaudu 10 km kiirkõndi. Selle aja jooksul jõudis talle helistada kaks inimest. Kõrvalt kuulajana tundus tekst huvitav. Ja ma pidevalt samastan ennast inimestega, ehk ma mõtlesin, et mina olen nii üksik, minu põhiline suhtluskoht on facebook. Mis siis saaks, kui mul internetti lõpuks pole või facebook üldse ära kaoks, siis ma ei suhtlekski kellegagi!? Tunnen, et olen end liiga internetti ära kaotanud. Pigem võiks rohkem lapsega tegeleda, kodutöid teha, või mis kõige parem, kooli ära lõpetada.
Lihtsalt see naine on nii motiveeriv. Ma vaatan talle alt üles. Ta on lihtsalt super inimene. Tema ongi selline inimene, kes teeb palju ja jõuab palju. Ükskord tahan mina temasugune olla.

Oh, tekst tuli pikem kui ma arvasin, aga ma võiks veel pikemaltki kirjutada, aga siis te ei viitsiks enam lugeda. :)

Päikest sellesse halli päeva :)

Väike katsetus enne ema sünnipäeva. Päris hää tuli välja :)

Sebra

Viimasest postitusest on möödas juba peaaegu 2 nädalat. Tihti on tulnud tahtmine midagi kirjutada, kuid alati jõuab uni enne kui blogi. Tõin märkmiku endale lähedale, et saaks vaadata, mis vahepeal toimunud on. Eriti midagi märkimisväärset polegi. Ainult paks lumi on maha sadanud, Villem ja vanaema on aasta vanemaks saanud. Vanaemale tegin suure kräsupeatordi. Kaunistada ma veel ei oska, kuid ema sünnipäev on ka peagi tulemas ning siis pean samuti suure tordi tegema. Lausa 40 inimesele.

Seadsin endale spordieesmärgiks 3300 km selleks aastaks. Tänase, 11.11.16 seisuga olen läbinud 3050 km. Nädalas paaril korral üritame Kadriga kõndimas käia, meie ringi on 8,5 km pikk. Ja lisaks tulevad kilomeetrid, mis ma Bellaga teen. Kusjuures Bellale ei meeldi lumi. Lähme õue, korraks kõnnib ja siis tuleb "opa". Piiga on oma talveriietes päris raske ja seega panen ta kärru. Kärus on ta rahulikult ning pärast teatud aega jääb tuttu. 

See aasta tegime varakult endile jõulukingid. Mõlemad saime uued sülearvutid. Alguses küll kahtlesin, kas on ikka õige otsus. Ega arvutid tänapäeval odavad pole. Kuid nüüdseks olen nii rahul uue arvutiga. Akut pean ka laadima päevas heal juhul kaks korda, vanal arvutil ei pidanud aku enam üldse. Samuti on ekraanide vahe 2 tolli. Nüüd on suurem ekraan. Üldiselt olen superrahul. 

Bella elu käib ühtviisi. Hommikul 8-9 vahel üles, sööme, lebotame toas, lähme õue, magame, sööme, jonnime, mängime, magame. 

Viimased ööd oleme jonniga üles ärganud, sest 9nda kiku tulek teeb haiget. Õnneks on meil igemekreem olemas ning see võtab päris kiiresti valu ära. 

Minumeelest on see hästi armas, et tibu jookseb kohe ukse juurde, kui kuuleb, et keegi tuleb. Kui mina koju jõuan, siis ta näitab kohe köögi poole. Hull söödik on. Kui oleks võimalus, siis ta jääkski sööma. Järelikult on minu geenid. Mina söön ka kogu aeg. Umbes 2 nädalat olen rohkem oma toitumist ja liikumist jälginud, kuid ikka päris tihti tuleb neid patupäevi ja õhtuseid suuremaid sööminguid. 

Kooliga on ka varsti kõik läbi. Kui läheb hästi, siis 7.detsember on viimane päev. Kuid see raamatupidamine on päris suur kirstunael. Õpetaja kiidab ka ainult üht poissi pidevalt ja teised on nagu sellised tüütused. Kedagi ta ei salli. Ikka leiab midagi, mille kallal norida. Vaikselt pean end kokku võtma ja mõttega õppima hakkama, siis saan ühe korraga asjad tehtud. 

Järgmisel nädalal lubati sulailma ja lumi pidi ära sulama. Kahju lausa. Kuigi mulle talv ei meeldi, siis nüüdseks olen lumega päris ära harjunud. Õhtuti ikka süütan kolm küünalt aknalaual ja mõnus meeleolu tuleb. Varsti tuleb piparkooke tegema hakata ja muid häid talveroogasid. Et talvel ikka mõni kiloke juurde tuleks. 

Kirjutada oleks ehk veel ja veel. Kuid olen aru saanud, mida pikem tekst, seda vähem jõutakse lõppu. Mõnusat talveaega. 

Nii armas kevad/sügis komplekt, et kahju oleks sellega õue minna

Poes on alati lõbus käia

Ostsime kelku lambanaha, aga pole kelku ja kahju oleks seda kelku panna. Senikaua jääb tuba kaunistama

Kõige armsam sebra! :*