Lume tulek ja meie aeg

Üritan nüüd meenutada umbes nädala tagusesse aega. Mäletan, et ärkasin üles ja esimene vaade õue oli paks lumi. Esimene mõte oli kohe "ma pean autoga sõitma, kuid mul on suverehvid veel all." Õues oli küll soe ja ma pidin alles 11-12 vahel rooli istuma,  kuid siiski oli Ringtee Selveri juures väga libe. Auto võttis tuurid üles, kuid edasi ei liikunud. Arvasin, et sinna ma jäängi.  Kuidagimoodi sain sealt õnneks minema ja jõudsin ilusti kooli.

 

Eelmisel päeval oli väga ilus ilm,  Bella lollitas,  läks murule pikali ja enne püsti ei tõusnud, kui mina aitasin.  Ning järgmisel päeval oli nii lumine. 

Igaühel pole võimalus iga päev hobuseid vaatamas käia, kuid meil on hobused põhimõtteliselt akna all. Lisaks meeldib Bellale enda käru lükata. Pisike on nii suureks ja asjalikuks kasvanud. 

Lisaks on ta õppinud nõudma. Muudkui nõuab, et tahab seda või toda. 

Nädalavahetusel käisime maal. Laupäeva hommikul oli ilus ilm ja ema ning õde olid nõus Bellat hoidma ja meie läksime Selli-Sillaotsa matkarajale. Alguses polnud seal eriti inimesi,  ainult 3 autot koos meiega, kuid lõpuks oli autosid 12 või 13. Ühed inimesed tulid oma koeraga ning see koer jooksis meile järele Tuli selliste raskete sammudega ning kui ta esimest korda meile järele jooksis, siis ma karjatasin korralikult. Ma olen teismelisena palju õudukaid vaadanud ja nüüd kardan meeletult metsa. Pidevalt arvan, et nüüd tuleb kusagilt karu või hunt. On küll naljaks, endki ajab naerma, kuid olen selline argpüks. 

Natukene pilte ka. Saime isegi vihma.  Laudtee oli libe, kuid raja lõpus läks tee eriti poriseks. Astusin ilusti vette ja jalad said läbimärjaks. 

Viimasel ajal on Bella nii jonnine, et mul on vist kõik närvirakud otsa saanud.  Loen tunde,  et Villem koju tuleks. Seejärel lähen ise trenni tegema, et saaks natukenegi oma aega.  Varsti peab hakkama õppima kahe aine arvestustöödeks ning siis on kooliga peaaegu kõik. Ainult suvel veel lõpueksam teha. :)

Väike video ka lõppu, kui see ikka laseb mängida.

Seniks nautige talve saabumist :)

Meie ringkäigud

Villemil on hetkel veel puhkus ning selle aja sees oleme käinud Võrus, Elvas ja Rakveres. Rakveres olime terve ööpäeva. Käisime minu sõbranna Andra juures. Tal on samavana poeg kui Bella. Meie küll seekord lastest pilte ei teinud, kuid kui tagasi sõitma hakkasime, tegime peatuse Äntu sinijärve ja valgejärve juures. Ausalt, ma pole enne Eestis nii puhast vett näinud kui seal, Paraku olen vist pubeka eas liialt palju õudusfilme näinud, sest ma üldse ei julgenud seal järve-metsa ääres olla. Kogu aeg kartsin, et nüüd kusagilt tuleb karu või hunt. Samuti kardan ma vett nagu kass. Isegi telekast filme vaadates, kus näiteks lennuk lendab üle mere, tulevad külmavärinad peale.
Rakveres jalutasime natukene ringi, kuid mina seal üksinda liigelda ei oskaks. See aasta oleme päris tihti sinna sattunud. Alguses 4 juunil, kui Villem mulle abielu ettepaneku tegi, siis 16 september, kui Rometi sünnipäev oli ning 19-20 oktoober, kui käisime lihtsalt külas. Ega muidu seal nii tihti ei käikski, kuid lapsed ühendavad. :)
Hommikul, kui tagasi hakkasime sõitma, oli veel udune, külm, maa oli valge. Külmakraade enam polnud, kuid soe samuti mitte. Temperatuur jäi vahemikku 1-3 soojakraadi. Üllataval kombel pidas Bella end hästi üleval. Kõikide peatustega tuli meil autosõitu 2,5 tundi.
Koju sõitsime ringiga ehk siis käisime maalt läbi. Villem pidi seal kohe šokolaadi sööma. Õhtul ema helistas, kui koju oli jõudnud ja uuris, kas oleme maal käinud. Tegelikult käisime seal õunaraksus. :)
Üldiselt on meil kombeks Bellaga õues jalutamas käia niiet Bella ise tatsab ringi. Kui ta ära väsib, küsib sülle ja edasi panen ta kärru. Täna pärastlõunal, kella 4ja paiku väsis tibu ära ning mina jalutasin rahulikus tempos 10 km. See aeg läks nii kiiresti, et ei saanud arugi, et nõndapalju maha sai käidud.

Natukene Villemi tehtud pilte:

Võrus

Elva õnneseen

Äntu järv

Ja Andra käest saadud pilte

Kruiisijad

Romet viib Bella uhke autoga sõitma

Mängunurgas

Lastel on lõbus, kui emmed-issid süüa ootavad :)

Kuulsin, et homseks lubab juba lund. :) Jõulud pole samuti kaugel. Mõnusat külma nautimist :)

Klassikokkutulek

Nüüdseks on möödas juba üle kolme aasta kui gümnaasiumi lõpetasin. Ma ei olnud suur suhtleja oma klassis. Meil oli väike grupp, mina, Eneli, Helen, Gertrud ja Birgit, kellega rohkem suhtlesime. 12ndas klassis kolisin Puurmani ja sellega seoses jäid meil suhted väga nõrgaks, Enamus meil on jäänud Jõgevale ja suhtlevad omavahel edasi, või siis saavad kusagil kokku. Mina juba sellepärast ei saa õhtuti väljas käia, sest Bella on pisikene. 

Klassikokkutulek toimus meil Palamuse jahiseltsi majas. See maja asus kusagil metsade vahel. Sõitsime 8 kilomeetrit mööda kruusateed ning mitte ühtegi maja ei olnud vahepeal. Kui oleksin Puurmani kaudu tulnud, oleks kilomeetreid vähem olnud, kuid alguse asi, siis ei teagi, kus mis täpsemalt asub. Kui Jaana poleks minuga koos tulnud, siis polekski vist kohale jõudnud. 

Seal polnud levi, veelvähem internetti. Olime nagu muust maailmast eraldunud. 

Alguses, kui maja juurde jõudsime, oli seal niipalju autosid ja mehi. Mõtlesime, et see nüüd küll õige koht olla ei saa. Aga siiski oli. Jahimehed olid just jahilt tulnud ning nülgisid seal põtru. Mina õnneks ühtegi korjust ei näinud, kuid osad nägid. 

Kokku tuli meid 14. Kuid keegi ei mäletanud, palju meid täpselt lõpetas. Kõik rääkisid, millega nad vahepeal tegelenud olid ning millega hetkel tegelevad. Osa tüdrukuid tegelevad lastega, kes on lasteaiakasvataja, algklassiõpetaja, erapedagoog. 

Lisaks tuli välja, et üks klassiõde elab ka Ülenurmel ja täpselt Mari, Anto ja Uku korteri peal. Ning teine töötab Põllumajandusmuuseumis. 

Mina olen ainuke, kellel on laps ja kes on abiellunud. Ülejäänud naudivad veel elu. Minult küsiti ka, et kuidas lapsega on. Igatahes soovitasin neile, et oodaku veel. Aega on selle kiire asjaga. :)

Ning lõpuks meie pilt. Kõik kes kohale tulid, on pildil :) 

JG 65 lend!

Stress

Pean tunnistama, et viimased päevad või isegi nädalad olen tundnud end väsinuna, ma ei jõua midagi teha ja ega soovigi pole. Ma lihtsalt oleks ja ei teeks mitte midagi. Täna lõpuks tunnistasin endale, et mul on stress. Kõik on kuidagi alla käinud. Ma ei kontrolli oma toitumist, trenni teen ka üpris harva. Varasemalt ei saanud enne magama minna, kui päevas 10 000 sammu oli tehtud, kuid nüüd lepin isegi 5000 sammuga. Elu oleks nagu seisma jäänud. Kõik on nii üksluine. Hommikul äratus, lapsele süüa tegema, lapsega õue, jälle süüa tegema, kodu koristamine, kool, õppimine ja terve päev läbi lapse kisa. Ausalt, Bella kisab ja jonnib päevas väga palju. Ta poleks nagu millegagi rahul. Eriti hull on meil magamamineku periood. Siis ta kisab end lausa hingetuks. Lõpuks loobume ja võtame ta oma kaissu, kus magab hommikuni. Üldse olen viimasel ajal nii negatiivne inimene, et endalgi hakkab paha. Võiks midagi muuta, kuid pole mitte mingisugust motivatsiooni. Mihkel Raua kuldsed sõnad "Kui last tahad, tuleb esimesed aastad üle elada"

Täna käisime Elvat avastamas. Mitte kumbki polnud seal varem käinud. Õues oli nii külm, et mina polekski autost välja tulnud. Bella hakkas ka ühe hetkel jonnima. Võtsin ta kärust välja, kuid ise ka kõndida ei soovinud. Õnneks uinus ühel hetkel.

Ma hetkel pilte ei lisa. Ükskord hiljem teen pildiseeria :)