Pöördumatu

Kirjutasin kunagi ammu, 27.05.2012 jutu. Täna tulin koolist koju ja Villem hakkab: "Miks sa pole öenud, et sul avarii on olnud?" Mina ei mõika asjast essugi. "Aga sul oli ühes postituses see" ning näitab mulle postitust. Ma muigan ning vastan: "See on kunagi ammu kirjutatud nö järjejutt." Mehe poolt tuleb kommentaar: "See tundub kuidagi liiga reaalne."

Seega, jagan seda juttu uuesti :)

Pöördumatu

Istun väljas. Ilm on pilvine. Vihma veel ei saja. Putukad tiirlevad ümber mu pea. Istun mõtlikult teki sees. Muusika käib, aga ma ei kuule seda. Kõik on justkui hall mass. Mõtlen omaette, aga mõtteid ei ole. Aeg liigub teosammul. Tuul puhub, viies endaga kaasa õunapuu õisi.
  Enam pole kaua jäänud. Mõni nädal veel ja algab suvi. Kõik muutub. Miski pole enam endine.
  Näen, et paberile tilguvad piisad. Arvan, et vihma on sadama hakanud. Tõstan pilgu taevasse. Kuid mitte midagi. Taipan, et need on mu enda pisarad. Miks ma nutan? Kas midagi on juhtunud?
  Sulen silmad. Nüüd meenub kõik. Me viiekesi autos. Meil on lõbus, võtame paar lonksu, pidu käib. Teeme kiiruskatse. Ei, keegi ei mõtle tagajärgedele. Tuleb pime kurv. Teiselt poolt tuleb vastu auto. Auto kaotab juhitavuse. Me ei saa aru, mis toimub. Järgmisel hetkel tajun, kuidas inimesed sagivad mu ümber. Keegi kontrollib mu pulssi ja silmi. Püüan end liigutada. Kuulen, kuidas hüütakse :“Ta tuli teadvusele!“ Mul palutakse jääda rahulikuks. Ei, ma ei suuda. Tahan minema. „Laske mul ometi minna,“ mõtlen endamisi. Proovin liigutada, aga jalad ei tule minuga. Tõstan ülakeha, kuid arst surub mu tagasi pikali. Midagi juhtus minuga. Tuuakse kanderaam ja ma tajun, et pool minust on maha jäänud.
  Ärkan haiglas. Ema on tulnud minu juurde. Ta silmad on märjad, kuid ta naeratab mulle. Ta silitab mu juukseid. Ma tahaks teda kallistada, kuid ei jõua. Mu kurk on kuiv, pööran pilgu veekannu poole. Ema mõistab seda, ja annab mulle juua. Enam ei saa ta pidama. Ta ainult nutab ning vajub nõrkushoos tugitooli. Ka mina ei saa enam. Pisar tuleb pisara järel.
  Palatisse tuuakse ajaleht. Tahan seda näha. Pealehe uudis on „Raske avarii nõudis neli inimelu.“ Loen seda artiklit. Nüüd tulevad pisarad iseenesest. Artikli viimane lause on “…õnnesärgis sündinud tüdruk.“ Leht kukub mu käest ning vajun teadvusetult padjale.
  Mööduvad nädalad. Sain haiglast koju, kuid olen elu lõpuni aheldatud ratastooli. Palun emal end välja viia. Istun oma toolil, vaatan kaugusesse. Miski pole enam endine. See suvi tuleb teistsugune. Sulen silmad ning pisar kukub. 

Kuidas tundus? :)