Uus algus

Lõpuks leidsime uue korteri. See kõik käis nii kähku. Nägin internetis kuulutus, kohe läks maaklerile kiri, millele tuli üsna kiiresti vastus. Järgmisel päeval läksime korterit vaatama, ülejärgmisel päeval kinnitasime üüri soovi ning siis hakkasime asju pakkima.
Alguses tekkis mul küll kõhklus, sest Ülenurme asub natuke kaugemal. Enam ei jää Tartu kesklinn käe-jala juurde. 2,5 km asemele tuleb 8 km. Veel see koolis käimine. Vanaema ei saa nii kergelt minu juurde. Peab ühelt bussilt istuma teisele või siis peab keegi ta ära tooma. Hea seegi, et kool lõppeb üsna varsti ära (mai keskel juba). Korter on ka natukene pisem, umbes 6 ruutu. Kui suur pluss: asub esimesel korrusel, lisaks keskküttele saame ahju kütta ning on lootust isegi laps sinna lasteaeda saada.
Pakkimisest niipalju, et asju on meeletult tekkinud. Raadi korteris alustasime 2015 märtsi lõpus, kui õigesti mäletan, siis 22 märts kolisime sisse. Meil ei olnud üldse mööblit, sõime põrandal, magasime madratsil, kuid mis nüüd on? Diivan, suur voodi, lapse voodi, kummutid, lauad, riidekapp. Ja me peame kõik endaga kaasa võtma. Jah, hea, kolime viiendalt esimesele.

Laupäeval kolisimegi ära. Seda jooksmist oli omajagu. Kõige raskem oligi mööblit viiendalt alla saada, pärast esimesele korrusele tassida, polnud mingi probleem. Abilised aitasid kohe mööbli kokku ka panna ning nüüd ongi ainult veel viimistlemine, mis kuhu läheb.

Ootame kõiki soolaleivale ning kes katsikutel veel käinud pole, võivad katsikutele ka tulla. :)

Hetkel naudin oma hommikukohvi. Laps mängib põrandal ning telekast käib Tom ja Jerry.

Ootame emme sõbrannasid külla

Uues kodus

Mõtted täitsa otsas

Saime 12ndal juba 5 kuuseks. Hetkel 5 kuud ja 8 päeva noored. Hakkasime liikuma, eriti meeldib liikuda ajalehtedele järele. Tahtsin lisada video, aga blogger ei lase seda kahjuks mängida. Lisaks on tunda väikest kiku otsa. :) Lapsed kasvavad ikka kiiresti.
Nüüdseks sööme juba püreesid, putrusid, puuvilju. Kui see uni ka tuleks, oleks suurepärane.

Mõtlesin, et tore oleks kuulda lugejate arvamust. Mida nemad näiteks teada tahaks. Endal on juba mõtted täiesti otsas, mida kirjutada. Seega ootan küsimusi kommentaaridesse. :)

Lühike ja piltidega

See pilt meenutab kõige rohkem vist Bella käitumist. Piilusin talle suhu ning nägin all kaht valget täppi. Niiet kohe kohe on tal kaks pisikest kikut suus. See teeb talle muidugi valu ka, kuid selle vastu ostsime kreemi ning nüüd saame öösel natukenegi magada. 

Ühel õhtul, tegime Villemiga lõõgastuse. Vaatasime multifilmi "Lelulugu 3" ja näksisime.

Vastlapäeval liugu küll ei lasknud, kuid sõime endatehtud kukleid. Eriti hästi need välja ei kukkunud, sest üle pika aja sai neid jälle ise teha ning loomulikult unustasin munaga määrida. 

Lisaks natukene minu edusammudes. Mõni kuu veel ja ehk on isegi kõhulihas olemas. Jaanuar vs veebruar. 

Ja natukene meie mängimisest ka 

Tagasi kooli

Ongi puhkus läbi, kui seda saab üldse nii nimetada. Teisisõnu, vähemalt koolipuhkus on läbi. Esmaspäevast saadik käin koolis. Tegelikult üldse ei viitsi. Õnneks on ainult 4 ainet vaja teha, aga mahud on suured. Hea seegi, et kool kestab E-K ning enamasti K ei pea seal käima. Ehk siis, ainult kahel päeval tuleb end hommikul varakult voodist välja ajada ning kooli minna.

Lisaks see "talv". Ei saagi aru, kas see aasta seda üldse oli ka või mitte. Ühel päeval lumi maas, natuke võib-olla külmetab ka ning järgmisel hetkel sajab vihma ning meie Bellaga oleme toas lõksus.

 

04.02 käisime arstil. Last loomulikult kiideti, nii suur ikkagi. 7,89 kg ja 63 cm. Rota vaktsiini sõi ilusti ära ning süsti saamist ei pannud tähelegi.  Arst soovitas natuke rohkem võimelda, et lõpuks ikkagi keerama, pöörama ja roomama hakkaksime. Ja vot imet. Läksime koju ning Bella keeras ennast kohe kõhult seljale. Esimest korda ma ei näinud, kuid järgmistel keeramiste ajal olin tema kõrval. Nii õnnelik ja uhke oma lapse üle. :)

Liitusin Septembri beebide kõndimise challeng' iga. Hetkel on registreeritud inimesi 46 ja mina oma liikumisega 9ndal kohal. See andis hullult motivatsiooni juurde, et rohkem liikuda. Tahaks veebruari lõpuks olla TOP5 :). Õnneks seal läheb kogu liikumine arvesse ning kuna ma kavatsen veebruaris palju-palju jooksmas ka käia, siis ehk tõusen kiiresti kõrgele. (Villemi arvates on mul suurushullustus! Ja ega ma seda ei eita ka)

Ja no vaadake seda armastust!!! <3 <3 <3 <3

Proovisime, kas läheb veel selga. Kui kampsun alla panna, siis jääb juba väikeseks.

Mmmm nämma.  Minu küpsis

Nii nunnu ma olengi!

Mõnusat nädalavahetust!

Pöördumatu

Kirjutasin kunagi ammu, 27.05.2012 jutu. Täna tulin koolist koju ja Villem hakkab: "Miks sa pole öenud, et sul avarii on olnud?" Mina ei mõika asjast essugi. "Aga sul oli ühes postituses see" ning näitab mulle postitust. Ma muigan ning vastan: "See on kunagi ammu kirjutatud nö järjejutt." Mehe poolt tuleb kommentaar: "See tundub kuidagi liiga reaalne."

Seega, jagan seda juttu uuesti :)

Pöördumatu

Istun väljas. Ilm on pilvine. Vihma veel ei saja. Putukad tiirlevad ümber mu pea. Istun mõtlikult teki sees. Muusika käib, aga ma ei kuule seda. Kõik on justkui hall mass. Mõtlen omaette, aga mõtteid ei ole. Aeg liigub teosammul. Tuul puhub, viies endaga kaasa õunapuu õisi.
  Enam pole kaua jäänud. Mõni nädal veel ja algab suvi. Kõik muutub. Miski pole enam endine.
  Näen, et paberile tilguvad piisad. Arvan, et vihma on sadama hakanud. Tõstan pilgu taevasse. Kuid mitte midagi. Taipan, et need on mu enda pisarad. Miks ma nutan? Kas midagi on juhtunud?
  Sulen silmad. Nüüd meenub kõik. Me viiekesi autos. Meil on lõbus, võtame paar lonksu, pidu käib. Teeme kiiruskatse. Ei, keegi ei mõtle tagajärgedele. Tuleb pime kurv. Teiselt poolt tuleb vastu auto. Auto kaotab juhitavuse. Me ei saa aru, mis toimub. Järgmisel hetkel tajun, kuidas inimesed sagivad mu ümber. Keegi kontrollib mu pulssi ja silmi. Püüan end liigutada. Kuulen, kuidas hüütakse :“Ta tuli teadvusele!“ Mul palutakse jääda rahulikuks. Ei, ma ei suuda. Tahan minema. „Laske mul ometi minna,“ mõtlen endamisi. Proovin liigutada, aga jalad ei tule minuga. Tõstan ülakeha, kuid arst surub mu tagasi pikali. Midagi juhtus minuga. Tuuakse kanderaam ja ma tajun, et pool minust on maha jäänud.
  Ärkan haiglas. Ema on tulnud minu juurde. Ta silmad on märjad, kuid ta naeratab mulle. Ta silitab mu juukseid. Ma tahaks teda kallistada, kuid ei jõua. Mu kurk on kuiv, pööran pilgu veekannu poole. Ema mõistab seda, ja annab mulle juua. Enam ei saa ta pidama. Ta ainult nutab ning vajub nõrkushoos tugitooli. Ka mina ei saa enam. Pisar tuleb pisara järel.
  Palatisse tuuakse ajaleht. Tahan seda näha. Pealehe uudis on „Raske avarii nõudis neli inimelu.“ Loen seda artiklit. Nüüd tulevad pisarad iseenesest. Artikli viimane lause on “…õnnesärgis sündinud tüdruk.“ Leht kukub mu käest ning vajun teadvusetult padjale.
  Mööduvad nädalad. Sain haiglast koju, kuid olen elu lõpuni aheldatud ratastooli. Palun emal end välja viia. Istun oma toolil, vaatan kaugusesse. Miski pole enam endine. See suvi tuleb teistsugune. Sulen silmad ning pisar kukub. 

Kuidas tundus? :)