Järjekordne aasta on möödas. See aasta sain pidada juubelit, kahekümne viiendat. Olen alati pidanud ennast nooreks vanainimeseks. Kuidas nüüd võtta, kas vaim on vana ja keha noor või vastupidi või siiski pidada end alati nooreks. Enda sünnipäeva olen alati pidanud maal ja sel aastal kujunes see üpris suureks. Ja võrreldes varasemate aastatega, oli lapsi palju rohkem. Ma ei tea nüüd, keda tänada, et ilm nii ilusti vastu pidas ja me saime lastele batuudi rentida. Batuut päästis põhimõtteliselt kogu sünnipäeva. Kaheksa väikest last möllasid terve aja seal ja suured said rahulikult võtta, sest lapsed olid kogu aeg ühes kohas. Igatahes aitäh kõigile, kes kohale tulid.
Kõik on vast kuulnud ütlust: "Septembri kuus kõik on uus." Nii oli see ka minule. Nimelt pidin tagasi tööle naasema. Kuigi sain bakalaureusekraadi toiduainetetehnoloogias, siis oma erialast tööd ma ei tee. Tööl küsivad paljud minu käest, et miks ma ei valinud oma erialast tööd, kuid olen neile vastanud, et tahan olla tulevane "Erik Orgu". (Süüa kringleid ja kaneelisaiu ja siiski olla heas vormis ja anda teistele nõu. Oh, ma ei saa, see "Kuuuurija" saade oli nii naljakas. Loodetavasti Erik Orgu ei pahanda selle üle :) ) Paraku selleks on vaja veel õppida, minu praegusest kraadist jääb toitumisnõustamine veel kaugele. Ja tegelikult praegu on koolist puhkamise periood. Lisaks lapsed võtavad niipalju energiat ära, et nende kõrvalt poleks isegi aega uuesti koolile pühenduda. Õnneks või kahjuks inimesed õpivad kogu elu ja nagu eelmises lõigus sai mainitud, olen ma kõigest kakskümmend viis.
Lisaks vahepeal kasvas mul nõndapalju tarkust juurde, et see tuli hamba näol eemaldada selle nädala esmaspäeval. Esimest korda elus käisin ma mees hambaarsti juures ja võin teda ainult kiita. Ta tegi väga head tööd, valu ei tundnud ma üldse. Ainus asi, mis mind ehmatas, oli luude prõksumine. Siis tahtsin küll toolilt ära joosta. Kogu protsess võttis aega ainult kakskümmend minutit ja kui osadel läheb pärast nägu paiste, siis minul pole ei ühtegi sinikat ja nägu oli paistes ainult siis, kui tuimestus veel mõjus. Ainuke miinus on see, et nädal aega ei tohi füüsilist teha ja nii ma ei saa Tartu poolmaratoniks harjutada. Kuid sellel pühapäeval on Jõgeva alevikus Mihklipäeva jooks ja vaikselt ikka kaalun sinna minekut. Isabella saaks teha oma esimese võistluse ja mina saaksin 3.2 km joosta. Seda pole palju. Rahulikult võttes peaks alla kahekümne minuti hakkama saama.
Lõpetuseks võin öelda, et kuigi ma pole hetkel palju tööl käinud. Kõigest kümme tööpäeva, siis Gregor on juba teist korda nohuga kodus. Esimestel päevadel hoidis vanaema (Greogri jaoks vanavanaema) teda ja praegu olen ise hoolduslehel. Kahjuks septembrist-aprillini ongi selline raske periood laste jaoks. Nohu, köha ja palavik on kerged tulema, kuid ravimiseks läheb tavaliselt kaks nädalat või isegi rohkem aega. Seni saab tööl käia nagu kuuvarjutus. Kuigi minu jaoks on kodus istumine nii raske, pigem oleksin tööl. Ütlesin juba Villemile, et edaspidi istub tema haigete lastega kodus, aga eks me näe, mis saama hakkab.
Ise soovin teile raudset tervist ja nautige seda sügist. Mina jalutasin täna õhtul ligi kaks tundi, veidi külm küll hakkas, aga samas oli see nii värskendav, et oleks kauemgi õues olnud. Ainult kohustused tulid peale.
Päikest :)
