Kes mu eelmist postitust luges, see teab, et ma tunnistasin end nutisõltlaseks. Pühapäeval, 5ndal mail , tegin ma katse olla päev läbi nutivaba. Tavaliselt ma vaatan hommikuti esimese asjana telefoni ja endalegi märkamatult vajutan facebooki nuppu ja teen kiire ülevaate. Ja nüüd ma ei saanudki seda teha. Tundsin end kui väikse lapsena, kellel keelatakse kommi võtta. Oleksin tahtnud jonnida ja jalgu vastu maad trampida. Nii suur vajadus on lihtsalt telefoni näppida.
Ilm oli samuti kehv ja ei saanud end õues välja elada. Olin üpris tujust ära. Lisaks lapsed jonnisid ja lihtsalt kõik kees üle. Sõitsime maalt linna põhimõtteliselt vaikides, paar üksikut sõna rääkisime. Kodus tegid kõik oma toimetusi. Selline hall pühapäev oli.
Pärastlõunal, kella viie-kuue vahel, jäi lõpuks vihm järele ja päike tuli välja. Aga kuna päev oli niigi selline loju olnud, siis oligi tunne, et jään diivanil lesijaks. Kuid pool kaheksa ajasin riided selga ja läksin ilma nautima. Tavaliselt kuulan muusikat Spotify'st, kuid see töötab ainult interneti ühendusega, sest mul pole premium paketti. Ega mul muud üle ei jäänud kui tegin enda muusika playlisti lahti, mis on kogunenud vahemikus 2010-2015, hilisemat muusikat seal kindlasti pole. Ja üllatav, millised mälestused lauludega meelde tulid. Tuli jälle meelde see pubeka aeg. Õnneks Endomondo töötab ka ilma interneti ühenduseta, kuid ta ei lae enne harjutusi üles, kui ühendus on loodud.
Õhtuks oli ilm nii mõnusaks läinud. Oli küll umbes kuus kraadi sooja, kuid jope selga, kindad kätte ja sall kaela ning külm ei hakanud. Tundsin, et iga sammuga läheb enesetunne paremaks. Naeratus tuli lausa näole. Kui mõned käivad maal akusid laadimas, siis mina saan seda teha ka kodukandis, sest selline pisike külake Tartu külje all on piisavalt rahulik, et end välja puhata. Ning kui ma sain lõpuks aru, et suutsin oma väljakutse saavutada ja päev otsa olla nutivaba, hakkas lausa sisemine laps minu sees keksima. Ta oleks lausa hõisanud: " Na-na-na, mina suutsin seda!" Kuigi ausaltöeldes käisin ma pidevalt telefoni näppimas. Vajutasin ekraani aktiivseks, kuid sealt vaatas mulle vastu ainult kell, mitte ühtegi teavitust.
Esmaspäeva hommikul, kui mõtlesin vaadata, kas ma jäin siis millestki ilma, siis tegelikult ei jäänud. Mitte ükski teavitus ei olnud selline, mis oleks olnud elu ja surma küsimus.
Soovitan kõigil vähemalt üks päev nädalas puhata. See üks päev tõesti laeb akusid.
Mulle meeldivad väljakutsed ja hetkel üritangi jätta pühapäeva nutivabaks, siis ükskord proovin seda teha 48 tundi ja kui see edukalt välja kukub, on uueks katsumuseks terve nädal olla eemal virtuaalmaailmast.
Uute väljakutseteni,
Päikest
