Suvi, sa lõppesid nii järsku. Alles reedel jagasid sa meile oma soojust, kuid juba laupäeval oli sellest järel vaid meenutus. Sügis tuli külma, tuule ja vihmaga ning väga ootamatult. Poleks uskunud, et see üleminek võiks nii karm olla. Nõnda järsku sai minust tubane inimene. Taasavasin oma telefonis treeningäpid, et saada igasse päeva energiat. Samuti meenutab see suve, kus liikumist oli nõnda palju.
Võib öelda, et suve saatsime ära sünnipäevaga. Tänavu oli ilm vastutulelik ja me saime peo õues peetud. Üsna harjumatu oli, et kella üheksaks õhtul oli päike loojunud ja õues üpris jahedaks tõmbunud. Kolisime oma peoga tuppa, kus kahel pisikesel, kolme aastastel lastel, hakkas selline disko, et tehti lausa vanematele inimestele silmad ette. Sellise vahva meeleoluga algas minu 24jas elusaasta ja Isabellal juba kolmas.
Isabellal algas september uues kuues. Uus lasteaed, uued sõbrad. Lasteaed on täiesti teine teema, võrreldes lastehoiuga. Kõik lapsed on vähemalt kolme aastased, räägivad, söövad iseseisvalt, õpivad usinalt kõike, mida neile ette söödetakse. Laste areng on märkimisväärne. Ise ma ei kujutaks ettegi, et kõike võiks nii kergelt omandada. Kõik tuleb nii loomulikult ja jooksu pealt.
Ja vaadates oma poega. Tema teeb kõike mingil kindlal kuupäeval. Alustades sündimisega, 1. aprill - naljapäev. Esimest korda keeras end ümber 4. septembril - minu sünnipäeval. Juba ootan, mida uut ta teeb 1. novmebril või jõuludel.
Sügis kuidagi rõhub, enam pole seda särtsu, mida varem. Külastasin üle pika aja raamatupoodi, seda küll internetis, kuid valisin välja raamatud, mida sooviksin lugeda. Hetkel on minu huvi pöördunud psühholoogia suunas. Olen aru saanud, et tavalised juturaamatud ei paelu mind. Huvi oleks omandada uusi teadmisi ja avardada oma silmaringi. Mul on tunne, et mida rohkem ma tajun/mõistan inimeste mõttemaailma, seda paremini tunnen ma oma lapsi.
Praegu on mul käsil kaks raamatut:
"Seltsimees laps" L. Tungal. Seda raamatut kavatsen ma lugeda koos lastega, kui neil on aeg tuttu minna. Kuna Isabella on eriti püsimatu laps, siis ehk õpetab raamat teda kuulama.
Teiseks raamatuks on "Paus" D. Marchant. See raamat õpetab aega maha võtma kiire elutempo juures. Ta õpetab kuulama iseennast.
Tunnen, et olen viimasel ajal kuhugi kadunud. Üritan küll enda jaoks aega leida, kuid paarist tunniks kahe nädala jooksul jääb väheseks. Pisike lootusekiir on, et leian ühest neist mitmest raamatust, mille ma kavatsen läbi lugeda, selleks suuna.
Mida muud soovida kui kaunist sügise jätku. Ühel päeval see tuul vaibub ja vihmapilved sõuavad eemale.
