Kas mäletate, millal ma viimati oma blogisse midagi kirjutasin? Mina igatahes pidin eelmise blogi lahti tegema ja üle lugema, ja meelde tuletama, mida ma sinna kirjutasin. Tuleb välja, et ma pole üle kolme kuu võtnud aega, et istuda korralikult arvuti taha ja üks sissekanne teha.
Kolm kuud on päris pikk aeg. Septembris leidsime lõpuks ühe ilusa kolmetoalise korteri, mis asub Tõrvandis. Me ei saanud juhust kasutamata jätta ja seda vaatama mitte minna. Need viimased poolteist aastat, mis ma Ülenurmel olen elanud, on jätnud märgi hinge, et sealt kandist nii kergelt ära kolida ei saa. Kes veel ei tea, siis Ülenurme ja Tõrvandi on põhimõtteliselt samas kohas. Ühesõnaga korter meile meeldis ja nõnda see novembri lõpuks meie omaks saigi. Nüüdseks oleme seal elanud umbes kuu aega ja oma kodu on ikka midagi muud kui üürikorter. Tunne on hoopis teine, palju parem.
Veel õnnestus meil käia Tallinnas sünnipäeval, nii et laps jäi vanaema juurde terveks päevaks. See oli esimene kord selle 2a3k jooksul, kui ma olin lapsest nii kaugel ja nii kaua eemal. Öösel sõitsime küll Tallinnast tagasi, kuid ligi ööpäeva ei näinud oma last. See oli omamoodi imelik, aga samas ka vabastav.
Ning kätte jõudiski talv, jõulud. Meil siin lõuna kandis oli maa valge. Kuid 25nda õhtul hakkas vihma sadama ja sinna see lumi läks. Jõulud veetsime rahulikult pere seltsis. Nii nagu mul vähemalt viimased kolm aastat kombeks on, siis tuli kohustuslik pilt teha. Siin näetegi kaht perepilti.
Kohe kohe on käes uus aasta. Seega soovin juba kõigile head uue aasta algust ja et see tuleks parem kui eelmine. Üritage võimalikult palju lähedastega suhelda väljaspool nutiseadmeid. Sest mälestused, mis neist jäävad on palju rohkem väärt kui mõni kirjavahetus läbi messengeri.
Kaunist uut aastat! Minule tuleb see igatahes täiesti teistsugune ^.^
