Ühel reedeõhtul sain kursaõdedega kokku. Kohtusime Vilde ja Vines, kuid kahjuks ma ei osanud seal kellegagi rääkida. Lihtsalt istusin ja kuulasin teiste jutte. Kui keegi minu poole pöördus, siis ikka vastasin, kuid sinna see jäi. Oleks Mari-Liis kohal olnud, siis me vist poleks aru saanudki, et kell hilisõhtusse veerenud on. Oh, kuidas ma teda ikka igatsen.
Ahaa, ja siis ju mulle kingiti koolilõpu puhul kinkekaart Umb Rohtu. Kuid kinkekaart oli vabas vormis välja prinditud leht ja selle tuvastamine, et teenuse eest üldse makstud on, võttis omajagu aega. Üldiselt on Umb Roht natuke teistsugune koht. Meie sattusime sinna väga ilusal suveõhtul ja istusime sisehoovis. Menüü on hoopis teine. Toit polnud just väga valmis küpsetatud, pigem selline pooltoores, kuid söödav. Kahjuks valisime vale magustoidu, nimelt leivajäätise peekoniga, ja see rikkus meie õhtu. Ja kui mul poleks kinkekaarti olnud, siis poleks ma sinna oma jalga tõstnud.
 |
| Esimesed patsid |
Ja mis kõige tähtsam. Võtsin facebookist maha oma sünnipäeva ja kohe näha, et enamus ei tea, millal mul see tähtis päev on. Mõned, alla kahe käe näppude, saab kokku lugeda, soovisid mulle õnne. Ja ütlen, et olen selle eest rohkem tänulik kui olla saab. Ma ei oota, et see facebook meelde tuletaks, millal kellegi sünnipäev on. Ma tunnen rohkem rõõmu nende sõnumite eest, mis ma saan ilma interneti vahenduseta, sest see näitab, et tõelised sõbrad/sugulased mäletavad ka ilma selleta tähtsat päeva.
Seega soovin ka ise endale veel täna õnne. 23 aastat on ilusti mööda läinud :)
